Raasiku valla noored üleelamiskursusel: öö metsas, söögiks seapea

MTÜ Estlander korraldas Raasiku valla tosinale noorele Kollassaare metsas 48tunnise üleelamiskursuse.

Mis saab teismelistest, kui võtta neilt kaheks päevaks ära mobiiltelefon, viia märga metsa onnidesse magama, panna keset vihmasadu põdrakanepit ja nõgest sööma, takjajuuri välja kaevama, poole sääreni rabavees sumpama ning kompassi järgi orienteeruma? Ellujäämisretke juhtinud instruktor Erki Vaikre MTÜst Estlander ütles teise laagripäeva hommikul, et noored on väsinud, neil on kõrini, aga Raasiku valla noored said hästi hakkama, liiga palju muretsema kippusid hoopis kaasas olnud täiskasvanud.

Kolmapäeva, 19. juuli hommikul kell 7 kõlas Järvamaal Albu vallas Tammsaare muuseumi lähedal Kollassaare metsas Erki Vaikre hüüd – ärgake! Metsaonnides öö veetnud Raasiku valla 12-16aastased noored olid väsinud, kuid rääkisid Sõnumitoojale, et kartsid hullemat ööd. Külm ei olnud, vihma ei sadanud, ainult sääski oli, nende eest tuli magamiskottide ja riiete sisse peita. Noored kiitsid, et õhtune suitsusaun andis pikaks ajaks sooja. Enamik noori käis suitsusaunas esimest korda. Kell 9 täitus neil 24 tundi metsas, ees ootas veel pool päeva.
Noortega metsa mineku idee tuli Aruküla noorsootöötajal Maarja-Ly Teinol. Ta kirjutas selleks projekti „Metsaga sõbraks“ ning sai Avatud Noortekeskuste projektivoorust toe­tust 1232 eurot.
Kaks aastat tagasi käis ta nooremate lastega ühe päeva metsas, matkati, õpiti esmaabi ja madratsite valmistamist: „Sa­mal aastal kahepäevaseks koolituseks raha ei saanud, proovisime uuesti ja seekord tuli positiivne otsus.“
Kaheks päevaks kutsus ta metsa kaasa vanemad õpi­la­sed, enamik osalejatest olid 14-16aastased, noorimad 12. Täiskasvanuid oli noortega kaa­sas kolm: Maarja-Ly Teino, Aru­küla kultuuriseltsi juht Ga­ri­na Toomingas ning Aruküla kultuuriseltsi liige Anu Metsaorg.
Mõlemal päeval olid teo­ree­ti­lised ja praktilised loo­dus­koo­litused, MTÜ Estlander inst­ruktorid õpetasid loo­du­sest söödavat otsima, puid lõh­ku­ma, lõket tegema, tule peal süüa valmistama, onne val­mis­tama, okstest ja heintest madratseid tegema, metsas orienteeruma, taimi tundma, puid lõhkuma, esmaabi and­ma. Kursuse esimesel päeval kal­las vihma osalejate sõnul na­gu ämbrist, teine päev oli päik­selisem, kuid hoo­vih­ma­de­ga.

Telefonid võeti ära
Maarja-Ly Teino sõnas pä­rast laagri lõppu, et algus oli noortele väga raske: „Kui aus olla, siis minul oli veel raskem. Tahan tavaliselt noorte jaoks olemas olla, neid aidata. Oli raske jätta neid omapäi, aga instruktorid selgitasid, et just nii on nad kõige loovamad ja saavad sellest kogemusest kõi­ge rohkem kasu.“
Ta lisas, et tagasiside pärast laagrit oli positiivne: „Usun, et nad said sealt palju eluks vajalikke kogemusi. Tahtsime tutvustada noortele loodust, tuua neid rutiinist, sotsiaal-meediast ja mugavus­tsoo­nist välja. Kaks päeva tuli olla telefonideta.“
Noortejuht lausus, et noori oleks võinud osaleda kooli­tu­sel rohkem, alguses oli huvi suu­rem, kuid tulemata jäeti see­tõttu, et leiti suveks töökoht, hai­gus murdis maha või pol­nud kaasa pakkida korralikke vihmariideid ja kummikuid.

MTÜ Estlander matkakodu Kollassaares

Koolituse korraldajateni jõudsid Maarja-Ly Teino ning Garina Toomingas interneti kaudu – otsisid, kes midagi sellist kor­raldab ning leidsid Erki Vaikre ja Estlanderi.
Erki Vaikre elab Kolgas, on käsitöömeister, loodusgiid, noortejuht, üle­ela­misinstruk­tor ja metsameedik, korral­da­nud MTÜga Estlander üle küm­ne aasta metsamatku ellu­jää­miskursusi, koolitusi, vii­ma­sed kolm aastat Kuusalu val­las Ekströmi marssi.
Ta rääkis, et ellu­jäämis­koo­li­tu­si teevad nad igal pool, kus soo­vitakse. Oma võimed on proo­vile pannud noored, kon­to­ritöötajad, poliitikud. Kollas­saa­re metsas asub nende mat­ka­kodu: „Hoiame majakest oma ühinguga korras, seal on meil lambid, sööginõud, pet­roo­lium, madratsid. Kodulehe kau­du saab majakest endale tasu­ta kasutamiseks bro­nee­ri­da. Pakume alternatiivi RMKle, kes küsib oma matkamajade kasutamise eest võtmetasu.“
Aruküla kultuurijuht Garina Toomingas tõdes, et kaks päe­va metsas oli tänu vihmale tõe­li­ne ellujäämiskursus: „Saime äi­kest, vihma ja päikest, kõike, mis loodusega kokku kuulub. Kui­vaga oleks olnud metsas jalu­tamine kui paradiis. Sar­na­ne koolitus kuluks väga ära lap­sevanematele, et omal na­hal ära proovida, mida tundsid noo­red.“
Koolitusel osalenud Britta Urva Raasikult nentis, et algus oli ehmatav: „Meil oli väga tihe graafik, puhkepause peaaegu polnud. Eriti raskeks tegi olu­kor­ra ilm, sadas ning kuivi puid polnud leida, lõkke tege­mi­ne oli suur katsumus, mil­le­ga siiski lõpuks hakkama sai­me.“
Ta ütles, et kuigi päev oli väga väsitav, öösel kohe und ei tulnud ning meeskondadele anti kolm ülesannet, mis öö jooksul tuli ära teha, üks neist oli vanast õllepurgist laterna valmistamine.
„Põnev oli näha raba teisest küljest. Mitte laudteel kõn­di­des, vaid laugaste vahel, käes pi­kad toikad, millest pärast ehi­tasime silla üle lauka. Õn­ne­ks olid meil väga toredad inst­ruktorid, kelle käe all sai end kindlalt tunda,“ jutustas Britta Urva.
Ta lisas, et metsaskäik õpe­tas teda hindama igapäevaseid asju: kraanist jooksvat vett, oma voodit, sooja toitu: „Sai­me palju uusi oskusi ja tead­misi. Oli raske ja koduigatsus suur, võiks kunagi sellise kur­su­se veel ette võtta.“