Aru­kü­la gii­di­tuur tun­tud kir­ja­ni­ke ja muu­si­ku­te su­ve­ko­du­de juur­de

237
Veera Saare kodumaja Arukülas Lille tänavas. Sellest vintskapi aknast oli palavatel suvepäevadel kuulda kirjaniku “tippimist”. Foto Henri Reeder

HEN­RI REE­DER

Gii­di­tuur „Kuul­su­sed Aru­kü­la män­di­de all” viis kul­tuu­ri­loo­lis­te­le ra­da­de­le Aru­kü­la aed­lin­nas.

Alus­ta­si­me lau­päe­val, 17. juu­lil nel­ja­ki­lo­meet­rist ja­lu­tus­käi­ku Aru­kü­la raud­tee­pea­tu­se juu­rest. Sel­le lu­gu ula­tub aas­tas­se 1898, kui tsaa­riar­mee oh­vit­se­ri ja ko­ha­li­ku mõis­ni­ku Pe­ter von Ba­ra­nof­fi pal­vel ava­ti Aru­kü­la lä­his­tel nõu­de­pea­tus Ba­ra­nov­ka. Esial­gu sai seal ron­gi pea­ta­da vaid kind­ral Ba­ra­nof­fi loal. 1911. aas­tal ava­lik­ku­se­le ava­tud raud­tee­pea­tu­sest jõud­sid aga hil­jem Aru­kül­la ka kõik tei­sed kuul­su­sed. Hel­le­ma ta­lu pe­re­mees ja hi­li­sem pea­mi­nis­ter Kaa­rel Een­pa­lu ar­mas­tas sõi­ta ko­du­tal­lu just ron­gi­ga. 1954. aas­tal an­ti tu­le­va­se­le kir­ja­ni­ku­le Jaan Kros­si­le siin jaa­mas esi­me­sed lil­led Si­be­rist ko­ju naas­mi­se pu­hul.

Tuu­ril osa­le­jad said ku­ju­ta­da et­te noort he­li­loo­jat Kus­tas Ki­ker­puud rut­ta­mas ron­gi pealt va­na­va­ne­ma­te­le kül­la. Te­ma mä­les­tus­tes on kir­jas ka vah­va seik, kus Aru­kü­las toi­mu­nud kih­lus­peo­le 1958. aas­tal tu­lid muu­si­kud Hel­gi Sal­lo ja Tõ­nu Sal-Sal­ler liip­reid möö­da Raa­si­kult, sest sõit­sid õi­gest pea­tu­sest möö­da. Sa­mal aas­tal ko­lis Jä­ne­dalt raud­teed möö­da Aru­kül­la ka kir­ja­nik Vee­ra Saar.

Kirjanik Jakob Mändmetsa lapselaps MAIE MÄNDMETS.

Kuul­sus­te jäl­ge­des lii­ku­si­me eda­si möö­da Tal­lin­na maan­teed. Õi­ge pea on va­sa­kut kätt puu­de va­hel mär­ga­ta 1930nda­test aas­ta­test pä­rit kol­last ma­ja­kest. See on tä­na­se­ni pe­re­kond Roo­si järg­las­te­le kuu­luv ma­ja, kus aas­ta­tel 1954-1958 su­vi­tas noor kir­ja­nik Jaan Kross. Siin pa­ni ta kok­ku oma esi­mest raa­ma­tut, luu­le­ko­gu „Söe­ri­kas­ta­ja”, mis il­mus 1958. aas­tal. Ma­ja juu­res kuul­si­me ka üh­te luu­le­tust Kros­si ko­gust, mis kan­nab peal­kir­ja „Lõo­ke­sed”. Võib ai­ma­ta, et mõ­ni­gi vii­de loo­du­se­le on luu­le­ko­gus saa­nud ins­pi­rat­sioo­ni Aru­kü­last.

Jät­ka­si­me ja­lu­ta­mist Lin­nu tee suu­nas. See on üks ka­hest tä­na­vast Aru­kü­las, mis saa­nud oma ni­me al­les nõu­ko­gu­de ajal, ees­tiaeg­sel kaar­dil kan­nab see ni­me Koi­du. Tä­na­va al­gu­ses said tuu­ril osa­le­jad kuul­da kat­ken­dit Vee­ra Saa­re 1959. aas­tal val­mi­nud lü­hi­ju­tus­tu­sest „Ko­hi­se­va­te män­di­de all”: „Män­nik pol­nud jaa­mast kau­gel, ta si­nas ja ro­he­tas ot­se mi­ne­ja­te sil­me ees. Inim­vool harg­nes män­ni­ku al­gul ja ka­dus Lin­nu­tee ning Met­sa tä­na­va kau­du sin­na, kus var­ja­va ro­he­lu­se sü­les paist­sid val­ged, kol­la­sed ja pu­na­sed ma­ja­ke­sed.”

Kirjanik Richard RoHT oma valmiva Aruküla maja juures (1938). Ajakiri Keel ja Kirjandus Nr 8/1961.

Mi­da­gi aja­tut on sel­les enam kui poo­le sa­jan­di va­nu­ses ju­tu­ke­ses. Siia­ni on iga ron­gi saa­bu­mi­se jä­rel nä­ha suurt inim­voo­lu lii­ku­mas jaa­mast män­ni­ku suu­nas ja ka­du­mas tä­na­va­te va­he­le. Möö­da Lin­nu teed lii­ku­si­me meie­gi ma­ja­de va­he­le ja õi­ge pea oli meie ees 1939. aas­tal ehi­ta­tud uh­ke puit­ma­ja, kus nüüd elab muu­sik Ju­han Trump. Te­ma ni­mi jõu­dis pal­ju­de eest­las­te kõr­vu hil­ju­ti. Möö­du­nud aas­tal ot­si­sid kaks bri­ti pia­nis­ti in­ter­ne­ti kau­du ühe Tal­lin­nas kuul­dud vii­si­ju­pi au­to­rit. Suur oli ül­la­tus, kui he­li­loo­ja lei­ti Aru­kü­last. Just siin hoo­vis esi­ta­sid muu­si­ku­test isa ja poeg Ju­han ja Jan­no Trump kuul­saks saa­nud lau­lu „Kui lap­se­põlv al­bu­mi­pil­ti­deks saab” ETV saa­te „Ring­vaa­de” võt­te­mees­kon­na­le.

Tuur jät­kus möö­da Har­ju teed Lil­le tä­na­va­le, kus asuvad kaks 1950nda­te stii­lis viil­ka­tu­se ja si­li­kaat­vood­ri­ga elu­ma­ja. Esi­mes­se neist ko­lis ela­ma kir­ja­nik Vee­ra Saar. Tüt­re­tü­tar Ka­rin Aan­ja oli meid hoo­vis ter­vi­ta­mas ja pa­ja­tas lu­gu­sid oma ko­du­ma­jast ja va­nae­mast-va­nai­sast.

„Pa­la­va­te su­veil­ma­de­ga oli vints­ka­pi aken lah­ti ja ku­na Vee­ra kir­ju­tus­laud asus just sel­le ak­na all, siis oli õue kos­ta tip­pi­mist,” ju­tus­tas Ka­rin Aan­ja. Vee­ra Saar ol­la just se­da sõ­na ka­su­ta­nud trük­ki­mi­se koh­ta. „Peaae­gu elu lõ­pu­ni ka­su­tas va­nae­ma nii raa­ma­tu­te kui ka kir­ja­de kir­ju­ta­mi­seks just se­da sak­saaeg­set koh­ver­kir­ju­tus­ma­si­nat.”

Vaid paar­sa­da meet­rit eda­si on Män­ni­ku tee ää­res nä­ha taas 1930nda­test aas­ta­test pä­rit su­ve­ma­ja. Tä­na­vu sa­mal päe­val toi­mu­nud koh­vi­ku­te­päe­val oli see­gi hoov mei­le ava­tud ja sai­me pii­lu­da sis­se kir­ja­nik Ja­kob Mänd­met­sa­le kuu­lu­nud krun­di­le, ku­hu 1933. aas­tal ehi­tas ma­ja te­ma poeg Hei­no Mänd­mets. Avar hoov an­dis ai­mu tol ajal Aru­kül­la väl­ja mõõ­de­tud aian­dusk­run­ti­de suu­ru­sest. Ena­mik sel­li­seid krun­te lõi­ga­ti nõu­ko­gu­de ajal väik­se­ma­teks ja ja­ga­ti väl­ja uu­te ma­ja­de ehi­ta­mi­seks. Ka Mänd­met­sa­de krunt on prae­gu esialg­sest pal­ju väik­sem.

„Meie krunt oli ku­ni Ki­ker­puu krun­di­ni väl­ja ja kõr­val oli abik­runt, mis oli Loi­gu krun­di­ni väl­ja,” mee­nu­tas kir­ja­ni­ku lap­se­laps Maie Mänd­mets, kes oli koh­vi­ku­te­päe­va pu­hul Aru­kül­la tul­nud.

„Mi­na olin nii pi­si­ke­ne, et mind too­di siia vi­nee­rist või­kas­tis 1934. aas­tal,” ju­tus­tas ta.

„Mi­na oma va­nai­sa ei mä­le­ta. Ma ei ole jõud­nud ka kõi­ki te­ma jut­te veel ära lu­ge­da. Va­hel mõt­len, et võiks iga kuu lu­ge­da ühe ju­tu, aga ik­ka tun­dub, et mõn­da ma po­le veel lu­ge­nud.”

Pä­rast to­re­dat koh­tu­mist jät­kus ja­lu­tus­käik möö­da Män­ni­ku teed eda­si Kus­tas Ki­ker­puu va­na­va­ne­ma­te ma­ja juur­de. See asub hil­ju­ti ra­ja­tud Ok­ka tä­na­va lõ­pus. Kui veel mõ­ned aas­tad ta­ga­si nä­gi ma­ja ot­se Män­ni­ku tee pealt, siis nüüd­seks on ka Ki­ker­puu­de krunt ja­ga­tud väik­se­ma­teks ja saa­nud ko­duks veel kol­me­le pe­re­le.

Lii­ku­des Män­ni­ku teed möö­da eda­si jõud­si­me krun­di­le, kus 1960nda­tel ja 1970nda­tel su­vi­ta­sid viiu­li­kunst­nik Ines Ran­nap ja te­ma poeg, he­li­loo­ja Rein Ran­nap. Vii­ma­ne on mee­nu­ta­nud, kui­das ta sar­na­selt Kus­tas Ki­ker­puu­ga su­vi­ti Aru­kü­la rah­va­ma­jas kla­ve­rit män­gi­mas käis. Ran­nap on kir­jel­da­nud ka, kui­das ta Aru­kü­la rah­va­ma­jas 1968. aas­tal 14aas­ta­se poi­si­na pa­ni esi­mest kor­da kok­ku tant­suan­samb­li. Too­na kut­sus ta an­samb­lis­se laul­ma Aru­kü­las sün­di­nud Raul Sep­pe­ri, kes oli siis 17aas­ta­ne.

Prae­gu kah­juks enam Ran­na­pi­te su­ve­ko­du al­les ei ole. See lam­mu­ta­ti paar aas­tat ta­ga­si, kui sai uued oma­ni­kud. Ma­jast on säi­li­nud vi­deo aas­tast 2014, kui hoo­ne jäi pe­re­me­he­tuks va­raks ning ko­ha­lik noor­teü­hing Mi­nu Ees­ti Noo­red käis se­da ko­ris­ta­mas loo­tu­ses hoo­ne en­da ka­su­tus­se saa­da. Seik lõp­pes too­na nii, et hoo­ne oman­das hoo­pis Tal­lin­na linn.

Rän­nak jät­kus möö­da Tal­ve teed, mi­da ho­bia­ja­loo­la­ne Val­do Praust on pi­da­nud üheks va­ni­maks Aru­kü­la lä­bi­nud teeks. See ol­nud osa mui­nas­aeg­sest Tal­linn-Tar­tu ta­li­maan­teest. Tal­ve tee al­gu­sest leia­me oma­pä­ra­se ruu­du­ku­ju­li­se põ­hip­laa­ni­ga kelp­ka­tu­se­ga puit­ma­ja, mil­le la­si 1938. aas­tal ehi­ta­da kir­ja­nik Ric­hard Roht. Kah­juks ei saa­nud tun­tud las­te­kir­ja­nik Aru­kü­la ma­ja pi­kalt ka­su­ta­da. Nõu­ko­gu­de või­mu saa­bu­des müüs ta sel­le ma­ha ning plaa­nis Soo­me põ­ge­ne­da.

Gii­di­tuu­ri vii­ma­ne punkt oli Sep­pe­ri­te ma­ja Põl­lu tä­na­va ää­res, ku­hu noor­pe­re ko­lis Aru­kü­la mõi­sa moo­na­ka­te­ma­jas asu­nud kor­te­rist, kui tu­le­va­ne laul­ja Raul Sep­per oli veel väi­ke laps. Pe­ree­ma Hil­de­gard Sep­per oli ak­tiiv­ne ko­ha­li­kus kul­tuu­rie­lus osa­le­ja ning hoo­lit­ses ka ko­duaia ja hoo­vi kõr­val par­gis asu­nud tai­me­de eest.

Lii­ku­si­me­gi Sep­pe­ri­te ma­ja juu­rest möö­da osa­li­selt kin­ni­kas­va­nud Põl­lu tä­na­vat era­oman­dis­se kuu­lu­vas­se par­ki. See­kord­ne gii­di­tuur lõp­pes 1980nda­tel ra­ja­tud uu­sa­su­mis, mi­da rah­vas kut­sub Su­li­kü­laks. Sü­gi­se tä­na­va äär­ses ela­mu­ra­joo­nis on ar­hi­tekt Tõ­nu Kul­li pro­jek­tee­ri­tud „Kul­li­pe­sa-5” tüü­pi ela­mud.