Aru­kü­la 730. aas­ta­päe­vaks val­mis laul „Aru­kü­la ko­du”

160
Aruküla huvikooli Pääsulind orkester ja põhikooli lastekoor esitavad laulu „Aruküla kodu“, juhatab viisi autor JUHAN TRUMP, filmib MARIO TRUMP. Foto Henry Kari

HENRI REEDER

Pü­ha­päe­val, 18. juu­lil möö­dub 730 aas­tat Aru­kü­la es­ma­mai­ni­mi­sest kir­ja­li­kes al­li­ka­tes. Aru­kü­la hu­vi­koo­li Pää­su­lind muu­si­ka­loo õpe­ta­ja Ju­han Trump kir­ju­tas vii­si luu­le­ta­ja Ka­rin Aan­ja loo­dud luu­le­tu­se­le „Aru­kü­la ko­du”, mis val­mis eel­mi­se aas­ta ok­toob­ris.

Ju­han Trump on va­ra­se­malt­ki loo­nud Aru­kü­la juu­be­liaas­ta­te pu­hul he­li­teo­seid. 2006. aas­tal kan­dis Har­ju­maa Keel­pil­lior­kes­ter et­te te­ma teo­se „Aru­kü­la pol­ka”, 2011. aas­tal val­mis kü­la 720. aas­ta­päe­vaks Aru­kü­la kan­taat.

„Ma olen õp­pi­nud aja jook­sul ühil­da­ma oma loo­min­gu­li­si plaa­ne ka­lend­ri täht­päe­va­de­ga. Nii on loo­min­gul liht­sam pub­li­ku­ni jõu­da,” sel­gi­tas Ju­han Trump. See­kord pöör­dus ta koos­tööks Aru­kü­la põ­hi­koo­li ema­kee­leõ­pe­ta­ja Ka­rin Aan­ja poo­le.

Ka­rin Aan­ja on kir­ja­ni­ku ja val­la au­ko­da­ni­ku Vee­ra Saa­re tüt­re­tü­tar. 1991. aas­ta juu­lis üt­les Aru­kü­la 700. aas­ta­päe­va ava­sõ­nad te­ma va­nae­ma isik­li­kult. Nüüd, 30 aas­tat hil­jem sai ta oma või­ma­lu­se pü­hen­da­da lau­lu­read ko­du­kü­la juu­be­liks.

„Ku­na­gi osalesin Kõ­pu põ­hi­koo­li lau­lu loo­mi­sel, mi­da laul­dak­se tä­naseni, ja nii ma kind­lalt Ju­ha­ni­le ära ei öel­nud,” rää­kis Ka­rin Aan­ja. „Kui mõ­te on ida­ne­ma pan­dud, siis nii­sa­ma sel­lest lah­ti saa. Kõi­ge­pealt hak­ka­sid peas kum­mi­ta­ma mõ­ned read, need pa­nin kir­ja ja siis, kui roh­kem ae­ga oli, tu­li ka üle­jää­nu.”

Lau­lu­sõ­na­de­ga an­dis au­tor eda­si oma tun­deid seo­ses Aru­kü­la­ga – sel­le ko­du­sust, sü­da­me­lä­he­dust ja si­det ko­du­kü­las ela­nud suur­ku­ju­de­ga. Read „Ko­du­tä­na­va tut­ta­vaid ka­tu­se­har­ju võid pi­da­da kuu­lu­vaks en­da­le,” too­vad väl­ja Aru­kü­la hu­ba­su­se ning „tuul võim­saks teeb mas­ti­män­di­de ri­vis,” vii­tab Aru­kü­las ela­nud kuul­sus­te­le ja sel­le­le, kui­das nen­de pä­rand võib ka tä­na­seid ela­nik­ke tii­vus­ta­da.

„Olen te­ge­li­kult Aru­kü­las sün­di­nud,” rää­kis Ka­rin Aan­ja. „Esi­me­sed elu­kuud ela­sin täp­selt sa­mas ko­has, kus prae­gu­gi, Lil­le tä­na­val, va­nae­ma ja va­nai­sa ehi­ta­tud ma­jas. Va­he­peal on teh­tud tii­re siin ja seal, na­gu elu­kur­vid suu­na­vad, aga võin öel­da, et Aru­kü­la ma­jas olen tund­nud end vä­ga ko­du­selt ja häs­ti. Lil­le tä­na­va ko­du on mind ins­pi­ree­ri­nud pal­ju, üht- või teist­pi­di leiab kil­de sel­lest pä­ris pal­ju­des mu luu­le­tus­tes.”

Ju­han Trum­bil ku­lus um­bes nä­dal, et kir­ju­ta­da Ka­rin Aan­ja luu­le­tu­se­le viis. „Üks sar­na­ne vii­si­ju­pi­ke oli va­rem mind kum­mi­ta­nud, aga lau­lu te­ge­mi­se käi­gus see muu­tus,” kir­jel­das ta.

Pää­su­lin­nu koo­li or­kest­ri­le mõel­des kir­ju­tas Ju­han Trump lau­lu­le ka or­kest­rat­sioo­ni ja koo­ri­sea­de.

„Or­kest­ri ja koo­ri esi­tu­ses kõ­lab juu­be­li­laul ik­ka uh­ke­malt. Ku­na olen or­kest­ri ju­hen­da­ja, siis tun­dus sel­le kaa­sa­mi­ne loo­mu­lik. Aga õp­pi­mi­se ae­ga oli nii or­kest­ril kui koo­ril na­pilt. Pää­su­lin­nu or­kes­ter toh­tis proo­ve te­ge­ma ha­ka­ta al­les mai lõ­pus ja se­da­gi õues, mit­te si­se­ruu­mi­des.”

5. juu­nil sal­ves­ta­ti laul koos Pää­su­lin­nu or­kest­ri ja Aru­kü­la põ­hi­koo­li las­te­koo­ri­ga Aru­kü­la koo­li au­las. He­li­sal­ves­tu­se te­gi Hen­ry Ka­ri Aru­kü­la Kul­tuu­ri­selt­sist ning vi­deo­sal­ves­tu­se au­to­rid olid Mai­ro Trump ja Ju­ku Trump.

„Ju­han an­dis mul­le väärt nõuan­deid, mi­da lau­lu­teks­ti kir­ju­ta­mi­sel edas­pi­di sil­mas pi­da­da,” rää­kis teks­ti au­tor Ka­rin Aan­ja. „Kui­gi mi­nu tekst ole­vat koo­ri­laul­ja­te­le ja he­li­loo­ja­le pa­ras päh­kel, siis me mi­da­gi muut­ma ei ha­ka­nud.”

Lau­lu „Aru­kü­la ko­du” sal­ves­tu­se vi­deo aval­da­ti es­ma­kord­selt 16. juu­nil in­ter­ne­tis, aad­res­sil bit.ly/aru­kü­la­ko­du. Lau­lu sal­ves­tus on plaa­nis et­te män­gi­da ka Aru­kü­la 730. aas­ta­päe­va kont­ser­dil 16. juu­lil Aru­kü­la rah­va­ma­ja ees.

Aru­kü­la ko­du
KA­RIN AAN­JA

Kui kõn­nid ja tut­tav on kõik, mis on üm­ber,
ka mä­les­tus­ra­da­de mü­ra­kad ki­vid
võid ker­gelt tõs­ta kui lap­se sül­le –
tuul võim­saks teeb mas­ti­män­di­de ri­vis.

On pii­sa­valt suur, et mah­tu­da ära
su kan­ti veel mõ­ni­gi pe­re ja ma­ja.
On pii­sa­valt väi­ke, et üle me kü­la
võiks kõ­la­da suur­mees­te sam­mu­de ka­ja.

On loo­tust ja ar­mu. Ja val­gust ja var­je
siin ja­gu­gu võrd­selt kui ven­na­le.
Ko­du­tä­na­va tut­ta­vaid ka­tu­se­har­ju
võid pi­da­da kuu­lu­vaks en­da­le.

Kui ko­ha­le jõuad ja min­na ei ta­ha,
jääks ma­ha kui tü­ki­ke sü­da­mest,
siis oled­ki ko­dus, las möö­du­da ajad
– kui ron­gi­vi­le – siin iga­vest`.