Laupäeval, 4. detsembril, andsid Aruküla põhikooli aulas suure ühiskontserdi mitu koori ja rahvatantsurühma.
MEETA HEINLA: „Las nüüd õpetavad tantsu teised.“
Teise advendi eelsel tasuta kontserdil „Kõik koos!“ esinesid Aruküla segakoor Spunk, Aruküla noortekoor ja Kuivajõe meeskoor ning Aruküla rahvatantsurühmad Lapulised, Marikesed ja Pihlakobar. Õhtu lõpetas pooletunnise soolokavaga külalisesineja Katrin Karisma.
Raasiku vallavanem Andre Sepp tänas 2000. aastal Raasiku valla aukodaniku tiitli saanud Meeta Heinlat elutöö eest aukirjaga – esmaspäeval, 6. detsembril sai ta 80aastaseks. Aruküla põhikooli direktor Avo Möls andis juubilarile pidulikul tseremoonial lillede ja õnnitluskaardiga üle kooli endise pedagoogi tööraamatu, milles viimane sissekanne oli kurioossel kombel aastaid tagasi jäänud lõpetamata, lootuses, et Meeta Heinla naaseb koolitööle.
„Ehk nüüd on aeg see tagasi anda,“ naeris koolijuht.
Nõudlik õpetaja
Paljud ühiskontserdil esinenud on tantsusamme õppinud Meeta Heinla käe all ja mõned saanud temalt ka inglise keele tunde.
„Mina hakkasin tema juhendamisel tantsima 1983,“ meenutab Reet Hänike. „Ükskord ta teatas, et andis mu dokumendid tantsujuhtide kooli. 1994. aastast sain Aruküla naisrühma endale juhendada, segarühmas tantsisin ise edasi. 2002-2003 andis Meeta ka segarühma üle. Pedagoogina on ta mulle ikka eeskuju olnud, aga kirjeldada on teda raske. Nõudlik, nagu õpetaja olema peab. Aga seltskonnas on üks meie seast.“
Virge Must jutustab, et Meeta Heinla oli talle esmalt klassijuhataja ja eesti keele õpetaja: „Ta pani mulle kahe. Kindlasti oli ta kooliajal nõudlik ja range, aga hiljem oli olukord muidugi teine, me polnud enam lapsed. Kooliajast mäletan, et 1975. aastal viis ta meid üldlaulu- ja tantsupeole.“
Aruküla memmede tantsuringi liige Heljo Reinberg kuulus laulukoori, kust sõbrannad ta Pihlakobarasse tantsima kutsusid: „Tean Meetat juba ammu, ta oli minu laste inglise keele õpetaja ja klassijuhataja. Meetaga käisid kogu aeg kaasas karmid kommentaarid „õlad taha“, „kõht sisse“, „kael pikaks.“ Poeg ja pojanaine käisid ühes klassis ning on praegu Ameerikas.“
Energiat veel küll
Meeta Heinla räägib, et hakkas tantsijaid juhendama 1962. aastal, praegu ta enam tantsuga ei tegele ega õpeta, kuna vasak jalg on natuke haige: „Paar aastat tagasi veel juhendasin memmesid. Nüüd on uued, nooremad inimesed asemele tulnud ja küllap oleks ka minuta Arukülas need tantsurühmad veel olemas. Kuigi, initsiaator peab olema. Kui jalg ei valutaks, jätkuks mul ka praegu juhendamiseks energiat. Aga ei, ma ei kipu kõrvalt ütlema, kuigi eks vahel ikka näen, et üks või teine samm võiks parem olla.“
Meeta Heinla on tantsu õppinud Tallinna pedagoogilises instituudis ja olnud rahvatantsuga seotud lapsest saati. Ta tunnistab, et vahel kibeleb hing tantsule küll, kuid ka kodus on kuhjaga tegemist: „Minu mees Uno Heinla on jahimees, veel on meie kodus haige poiss Lembit Heinla – mõlemale teen mina süüa, vahel ka sugulastele. Ja kahe musta koera eest hoolitsen. Elul pole viga ja lõppeva aastaga võib rahule jääda.“
