Raasiku valla ainukesegarahvatantsurühm Lapulised sai endale nime 22 aastat tagasi.
„Kas tõesti on Arukülas tantsitud rahvatantsu nii lühikest aega,” imestasid mitmed kutsesaajad, kes lugesid, et on oodatud peole „40 aastat rahvatantsu Arukülas. Segarühma Lapulised 22 kontsert-etendus „Mul pole mõisa, mul on ainult tantsukingad.”
Lapulised selgitasid laupäeval, 16. aprillil Aruküla rahvamajas toimunud peol, et tegelikult on traditsioonid ikka pikemad, kuid 40 aastat on tantsitud järjepidevalt. Lapulised loevad oma eelkäijaks 1976. aastal loodud täiskasvanute tantsurühma, mida hakkas juhendama tantsupedagoog Meeta Heinla. Pärast seda on Arukülas tegutsenud alati vähemalt üks täiskasvanute segarühm.
Tantsurühmi on olnud erinevaid, praeguseks on alles jäänud 3: 1976. aastal loodud segarühm, 1983. aastal asutatud naisrühm ning kõige uuem on memmederühm Pihlakobar, mis tegi esimesed sammud 10 aastat tagasi.
Kui memmederühm sai nime Pihlakobar koos rühma loomisega, siis nais- ja segarühmal tuli oodata 1994. aastani, kui nemad ristiti Marikeseks ja Lapulisteks.
Kontsert-etenduse õhtujuhid Liisa ja Henri Reeder tutvustasid tantsude vahel, kes on see valla esindusrühm, ainuke segarahvatantsurühm Lapulised.
Nad jutustasid, et 1994. aastal käisid Lapulised tantsupeol „Kalevi ja Linda pulmapidu”: „Tol ajal oli nimede panemine väga moes ning rahvatantsuõpetaja Kaja Arusalu pakkus Aruküla tantsijatele nime Lapulised.”
Eesti pulmasõnastiku järgi on Lapulistel kolm tähendust: kutsumata külaline jootudel, pulmas, talgutel; kutsumata pulmavõõras, kes tuleb nooriku tegemise – tanutamise, linutamise, põlle lappimise ajaks; viimased pulmalised, pulmade lõpetajad. Lapulised ise ütlesid, et neile sobivad kõik tähendused, sest heast peost nad kunagi ära ei ütle ning kui juba tantsima lähevad, siis hoog niipea ei rauge.
Alates 1994. aastast on Lapulised käinud kõigil tantsupidudel, mehed osalenud kahel meestetantsupeol. Tantsurühma mehed kannavad Põhja-Eesti rahvariideid, naised Jüri rahvarõivaid. Naistel on ka punased tanud, mille on tantsijad ise meisterdanud käsitöölise Maret Lehise juhendamisel.
Õhtujuhid rääkisid, et rahvatantsutraditsioonile aluse pannud Meeta Heinlat kutsuvad tansijad hellitavalt tantsumemmeks: „Tänu temale me seda pidu peame. Tantsumemm on talle sobiv nimi, sest ta juurutas Arukülas rahvatantsu üle poole sajandi. Arukülla tuli ta 1952. aastal ja hakkas kohe ise tantsima. Ta oli rahvatantsuringide juhendaja koolis ja rahvamajas. Tema ajal koosnesid kooli segarühmad klassitäitest lastest, iga klass oli omaette tantsurühm ja igal tantsupeol oli tema juhendamisel vähemalt kaks rühma. Meeta pani isegi karud tantsima.”
Meeta Heinla lõpetas rahvatantsurühmade juhendamise 2002. aastal ning Lapulisi hakkas juhendama Reet Hänikene, kes õpetab neid praeguseni.
Reet Hänikene alustas rahvatantsuga varajases lapsepõlves – 5. klassi õpilasena ostis kommiraha eest Ullo Toomi rahvatantsuõpiku ja hakkas õpetama lastele tänaval rahvatantsu.
Meeta Heinla käe all tantsimist alustanud Reet Hänikene oli naisrühma tantsija mitukümmend aastat ning tema suunamisel läks õppima rahvakultuurikeskuse rahvatantsujuhtide kooli. Koolis õppimise ajal ja pärast lõpetamist juhendas ta Aruküla põhikooli ja waldorfkooli tantsurühmi. Segarühmaga liitus ta 1994. aastal ja sama aasta sügisel hakkas juhendama Aruküla naisrühma Marike.
Praegu tantsib Lapulistes 10 paari, neist 7 on abielus. Tantsijad rääkisid, et käivad koos lisaks proovidele ka kõikvõimalikel muudel juhtudel – istuvad sageli koos Aruküla rahvamaja köögis ja ajavad juttu, tähistavad rühmakaaslaste sünnipäevi, kogunevad kellegi juurde aastavahetuseks, veedavad ühiselt jaaniõhtuid, käivad saunas ja teevad võistlusmänge nagu üks suur pere.
Üks staažikamaid tantsijaid Lapulistes on Aivar Kärner, kes alustas rahvatantsu tantsimist 1976. aasta sügisel Leigarite ansamblis. Kui Aruküla rahvatantsurühmas nappis tantsijaid, käis ta sageli asendusliikmena Arukülas tantsimas. 1982. aasta sügisel palus Meeta Heinla, et ta võtaks tantsuproovi kaasa oma tulevase naise Anu Kärneri ning sellest ajast jäidki nad tantsima. Aivar Kärner on käinud Tuljaku võistutantsimisel Aegviidus.
Argo Peegel tuli Lapulistesse 1983. aastal ning jõudis tantsida seal mitme naisega, enne kui tantsurühmaga ühines 1991. aastal tema naine Kätlin Peegel. Neile meeldib väga reisida ning kiitsid, et eriti vahva on teha seda koos Lapulistega.
Aruküla kultuuriseltsi juht Garina Toomingas on olnud rahvatantsija alates lasteaiast. Kui ta tuli 1986. aastal Arukülla elama, liitus ta kohe naisrühmaga ning 1997. aastal asus Lapuliste ridadesse. Tema rahvatantsupartner on Guido Liiskmann, kes on rühmas 1999. aastast. Garina Toomingas ütles, et tema jaoks on rahvatants äärmiselt oluline: „See on üks eneseväljendusviise, stressimaandaja. Kui kõlab Kolumatsi polka, hoidke piip ja prillid, depressioon ja stress kaovad.”
Soolotantsuga esinesid kontserdil Lapuliste liikmed Olja ja Mihkel Must. Nad esitasid tantsu, mille õppisid ära oma pulmadeks 2015. aastal. Olja on tantsinud alates lapsepõlvest ning koos Mihkliga hakkasid nad pärast laste sündi uuesti tantsimas käima. Praegu käivad trennides kaasas ka nende lapsed, kes õpivad laulma ja tantsima.
Meelis Must Igaverest lõi kaasa 2008. aastal Raasiku valla suurüritusel „Tantsud Raasiku volikogu Tähtedega”, kus oli Garina Toomingase tantsupartner. Meelise abikaasa Virge Must on tantsinud kogu elu ning jalga keerutanud erinevate tantsupartneritega. Oma abikaasa tõi ta Lapulistesse tantsima 2002. aastal. Meelis hoolitses selle eest, et Lapulised osaleksid 2004. aastal paduvihmas peetud rongkäigus. „Kui oleme siia tulnud, siis me ka marsime,” ütles ta toona oma rühmakaaslastele.
Sigrid ja Marat Mikker on rahvatantsurühmas 2013. aastast, põhisammud õppisid nad selgeks juba lasteaialastena. Kuna oli tantsupeoaasta, said nad tantsijaristsed kohe kätte ning jäid rühma edasi tantsima.
Lüü-Türri laulumees Jaan Palu ja tema naine Katrin Palu ühinesid Lapulistega 2009. aasta tantsupeol. Lisaks tantsimisele harrastab Katrin joogat ning Jaan laulmist.
Anneli Verpson otsis kaua, kellega tantsida, oma meest tantsima saada ei õnnestunud. Ta oli valla tantsutähtede üritusel juuksur ning sai Lapulistega tuttavaks. Reet Hänikene pakkus, et ta võiks tantsida naisrühmas, kuid Anneli soovis ainult segarühma. Tantsima sai ta esialgu naabrimehe, seejärel Siim Luige.
Arno Vorsman tegeleb lisaks rahvatantsule mesindusega ning annab järeleaitamistunde matemaatikas. Alates 1997. aastast on ta tantsinud 5 naisega. Tema tantsupartner on Aino Suursaar, keda on ta jaganud volikoguliikme Kaido Kirsipiga.
Anneli Kärner on tantsinud mitmes tantsurühmas. 1998. aastal tuli ta Lapulistesse ja võttis kaasa Risto Kärneri, kes vahetas aeglase valsi labajalavalsi vastu.
Lapulised on käinud mitmeid kordi välismaal. Esimene välisesinemine oli 1995. aastal Europeade folkloorifestivalil. Väliskontserte on pärast seda antud Hispaanias, Šveitsis, Itaalias, Saksamaal, Poolas, Belgias, Taanis, Lätis, kust on toodud kaasa erinevate rahvaste tantse.
Lapulisi tulid õnnitlema ka 40 aastat tagasi loodud rahvatantsurühma liikmed. Mai Erbe sõnas, et rõõmustab väga tähtpäeva puhul ning traditsioonide jätkumise üle.
Karin Reiska lisas, et kunagised tantsusammud on hakanud aja jooksul ununema, kuid tantsurühma ühised peod ei unune kunagi: „Kui saame tähtpäevadel kokku, on alati meeldiv näha endiseid tantsijaid, tantsurahvas on eriline rahvas.”
Lapulised selgitasid ka, mida tähendas nende kontsertetenduse pealkiri „Mul pole mõisa, mul on ainult tantsukingad”: „Lapulistel pole küll mõisa, kuid kambapeale palju isiklikku kinnisvara ning proovide ja esinemiste jaoks Aruküla rahvamaja, kus teisel korrusel tegutseb vallavalitsus. Vanasti tähendaski mõis aga vaimu- ja võimukeskust ning seega võib rahva- ja vallamaja ka mõisaks pidada.”
