Aruküla vaba waldorfkool on 20aastane

3050
Aruküla waldorfkooli asutaja MAIA-RETA TRAMPÄRK.

Sünnipäeva puhul oli laupäeval, 21. aprillil Aruküla rahvamajas waldorfkooli õpilaste ja õpetajate kontsert.

Aruküla vaba waldorfkooli looja Maia-Reta Trampärk rääkis, et üle 20 aasta tagasi, kui temast oli saanud kooriühingu all tegutsenud muusikakooli Pääsulind direktor ja Malle Jaakost õppealajuhataja, tehti Eestis esimesed waldorfpedagoogika kursused.

„Läksime kõigi oma õpetajatega sinna, et õppida midagi uut ja huvitavat. Sain äratundmise, et see pedagoogika on lastele parim ning hakkas idanema oma waldorfkooli seeme,“ meenutas ta.

Suurim erinevus tavakoolist on, et waldorfkoolis on epohhi­õpe – kuu aega õpitakse peamiselt üht asja, seejärel võetakse käsile uus aine. Hindeid ei panda, algklassides ei kasutata õpikuid ega töövihikuid.

Alguses hakkasid Pääsulinnu juures tööle waldorfpedagoogikal põhinevad lasteringid, mida juhendasid Helvi Kolkanen ja Virve Sander. Otsus avada Arukülas waldorfkooli esimene klass sündis märtsis 1992. See avati samal sügisel Pääsulinnu juures.

„Muusikakooli tuli Kehrast uus klaveriõpetaja. Saatsime ta kaheks aastaks õppima Stuttgardi, pidi tulema meile esimeseks klassiõpetajaks. 31. augustil teatas, et ei tule tagasi, abiellub seal. 1. septembril pidin siis ise olema nii kooli direktor kui esimese klassi õpetaja,“ jutustas Maia-Reta Trampärk.

Õpilasi oli esmalt 11, kõik Arukülast. Järgmistel aastatel tuli lapsi ka Kuusalust, Aegviidust, Keilast ja mujalt. Igal aastal lisandus juurde üks klass ja uus õpetaja.

„Kui mu õpilased jõudsid neljandasse klassi, ütles volikogu esimees Ahto Altjõe mulle ja Malle Jaakole – kahte kooli ei ole meil vaja, otsustage ära, mida teete. Aega oli üks minut ja ütlesin Mallele: sina võtad huvikooli, mina lähen waldorfiga. Nii olime sunnitud hakkama erakooliks,“ rääkis kooli asutaja.

Nüüd on Aruküla vaba waldorfkool kasvanud gümnaasiumiks, paar aastat tagasi avatud ülaaste tegutseb ruumipuuduse tõttu Tallinnas. Õpilasi on kokku 84. Direktorit koolil ei ole, tööd juhib kolleegium, kuhu kuuluvad kõik õpetajad.

Maia-Reta Trampärk kinnitas, et hoolimata raskustest ei kahetse ta midagi: „Alguses oli kõige raskem waldorfkoolidele tekitatud lollide kooli maine. Kuigi ise teadsime, et ajame õiget asja, tegi halvustav suhtumine hingele kõvasti haiget.“

Reet Hänikene, kes töötas ise Aruküla waldorflasteaias, pani oma tütre 1992. aastal selle kooli esimesse klassi: „Tundsin, et see on lapsesõbralik kool. Mulle meeldib waldorfkooli põhimõte, õppemetoodika. Kui meenutan enda kooliaega, siis tuli pähe tuupida valemeid, mida tean praegugi peast, kuid ei oska nendega midagi peale hakata. Waldorfkoolis õpetatakse oskust teadmisi rakendada.“

Ta kinnitas, et tütar sai pärast põhikooli lõpetamist waldorfkoolis kenasti hakkama Kopli kunstikoolis õppimisega: „Ta oleks meeleldi läinud Tartusse waldorfgümnaasiumisse, kuid ei olnud rahaliselt võimalik.“

2009. aastal Aruküla waldorfkooli lõpetanud Anti Ingel, kes õpib praegu Gustav Adolfi gümnaasiumi lõpuklassis, sõnas, et koolivahetus ei olnud raske, kuigi õppemetoodikad on erinevad, valmistatakse waldorfkooli viimastes klassides üleminekut ette: „Gümnaasiumi minnes pidin mõnes aines käima algul konsultatsioonis, näiteks keemias. Aga juba sama õppeaasta lõpus sain keemia üleminekueksami eest viie ja nüüd riigieksamil 97 punkti.“

Enda gümnaasiumis on Anti Ingel kümne parima õpilase seas ning peaks kooli lõpetama hõbemedaliga. Edasi soovib ta õppida informaatikat, pole veel kindel, kas Tallinnas või Tartus, kuigi Tartu Ülikooli on juba sisse pääsenud.

Eesti tänavune parim noor instrumentalist akordionimängus, noorte ja juunioride kabemeister ning Rubiku kuubiku MM-võistlustel osalenud Anti Ingel arvas, et tavalises põhikoolis ei oleks tal jäänud kooli kõrvalt aega nii palju oma hobidega tegelemiseks: „Kuigi on norm, kui palju võib olla nädala jooksul kontrolltöösid, näen praegu, et õpetajad ei pea sellest kinni.“