Külastusmängust „Unustatud mõisad“ võtsid osa ka käsitöölised üle Eesti.
Sellel suvel on külastusmängu „Unustatud mõisad“ raames kuuel päeval avatud 30 mõisa üle Eesti, sealhulgas ka Aruküla mõis, kus käis nii laupäeval kui pühapäeval peaaegu sada inimest.
„Üle poole külastajatest olid need, kes sõitsid spetsiaalselt külastusmängu raames mõisaid vaatama. Laupäeva õhtul jõudsid Arukülla neli naist Võrust. Nad jäid siia telkima, et hommikul järgmistesse Põhja-Eesti mõisatesse minna. Laupäeval oli palju neid, kellel oli Aruküla mõis juba seitsmes või kaheksas sihtpunkt,“ rääkis Aruküla põhikooli sekretär ja õpetaja Maret Meigo.
Pühapäeval, 12. juulil olid mõisas peaaegu 20 isetegijat, kes õpetasid soovijaid nõelapatju tegema. Nad kauplesid ka ehete, mee ja kootud vaipadega. Isetegijad on käsitöölised üle Eesti, kes suhtlevad internetiportaalis isetegija.net. Lapitekid, mis igal aastal kingitakse Aasta Ema ja Aasta Isa tiitliga pärjatuile, on isetegijate looming.
1989. aastast on mõisas Aruküla huvialakeskus Pääsulind, 1992. aastast Aruküla Vaba Waldorfkool.
Õpikuid ei kasuta
Nii laupäeval kui pühapäeval tegid igal täistunnil Aruküla Vaba Waldorfkooli vilistlased Lii Truska ja Anna Karula külastajatele ekskursiooni ja tutvustasid mõisa. Materjale mõisa ajaloost aitasid koguda koos nendega 1. lennu lõpetanud Kairi Hännikene ja Mihkel Viirsalu. Esimesel mõisa külastuspäeval juunikuus jalutasid mõisa ümber härra ja proua Baranoff, keda mängisid Aruküla Vaba Waldorfkooli õpilane Kirke Pilliroog ja vilistlane Aleksander Eeri Laupmaa.
„Sel korral ei saanud nad tulla, loodan, et järgmisel korral on kohal. Paar jalutab aias ringi, et tekitada selle ajastu meeleolu ja külastajad saaksid koos nendega lõbusaid pilte teha,“ ütles Maret Meigo.
Mõisa esimesel korrusel oli avatud kohvik, teisel sai meisterdada käsitöötoas lapsevanemate Diana Kuulma ja Aljona Baidaki juhendamisel. Kui kogunes piisavalt väikeseid lapsi, luges lasteaiakasvataja Tiina Tinn neile muinasjutte. Aruküla Vaba Waldorfkooli õpetajad Maret Meigo ja Maia-Reta Trampärk tutvustasid klassitube.
„Waldorfkoolides on klassid alati värvilised. Teatud vanuses vajavad lapsed kindlaid värve. Kui laps kooli tuleb, otsib ta midagi toetavat, seepärast on 1. klassi ruum roosa,“ rääkis Maret Meigo külastajatele.
Ta jutustas, et waldorfkoolis esialgu õpikuid ei kasutata, need võetakse kasutusse 7.-8. klassis, kui valmistutakse põhikooli lõpueksamiteks. Palju on praktilist tegevust.
„Igal tööl peab olema tulemus. Näiteks said lapsed 2. klassis endale maatüki ja panid vilja kasvama. 3. klassis lõikasid sirpidega vilja, peksid kootidega ning said lõpuks küpsetada.“
Maia-Reta Trampärk sõnas, et koolil on hea koostöö lapsevanematega: „Kui lapsed Aruküla Vabasse Waldorfkooli tulevad, teevad emad ühiselt klassi kaltsuvaiba, isad remondivad klassi ära.“
Mõlemad mõisakülastuspäevad sel nädalavahetusel lõppesid kahe kontserdiga: esmalt esinesid Juhan ja Mae Trump, pärast kohalik laulukvartett, kuhu kuuluvad Tiina Tinn, Simone Katja Rödel, Kaido Leesme ja Vahur Parve.
Viimased mõisakülastuspäevad on 30. juulil ja 8. augustil. Kõigi vähemalt kümmet mõisa külastanud osalejate vahel loositakse välja piletid ühele Eestimaa mõisas toimuvale etendusele.
Restaureeritud LEONHARD LAPINI projekti järgi
Aruküla mõis kuulus 1774. kuni 1919. aastani Baranoffide aadlisuguvõsale. Mõisa juurde kuulusid ka valitsejamaja, meierei ja vesiveski koos tiigiga. Baranoffid elasid Peterburis ja suvitasid Aruküla mõisas. Tänu nendele sai Aruküla rongipeatuse – kui 1870. aastatel ehitati Paldiski-Peterburi raudteeliin, nõudsid Baranoffid Arukülla nõudepeatust. Ka Aruküla männik on Baranoffide istutatud. Legend räägib, et puud, mis Aruküla mõisa pargis on, püüdis üks Baranoffidest istuda nii, et neist moodustuks tema initsiaalid.
1921. aastal loodi mõisa Aruküla algkool. 1978. aastal sai kool uue hoone Aruküla keskele, mõisa tuli embleemivabrik. 1980. aastatel hakkas Aruküla kolhoos mõisahoonet Leonhard Lapini projekti järgi restaureerima. Hoone sai seest uue ilme, varasemast on säilinud üks laemaal.
Mõisa juurde kuulunud valitsejamaja ja laudakompleks läksid 1925. aastal Kaarel Eenpalu kätte. Nüüd on seal mõisast eraldi seisev talu, mis kuulub Kaarel Eenpalu lapselapsele.
