MAIA-RETA TRAMPÄRK Arukülast mängis 10 aastat Lumivalgekest

3816

Paljud võivad temas ära tunda ka kunagise tuntud vokaalansambli Elektra laulja.

Aruküla-Raasiku segakoori juht ja Vaba Waldorfkooli klassiõpetaja Maia-Reta Trampärk elab ning töötab Arukülas 1975. aastast. Ta tõdeb, et 34 aastat on läinud Arukülas nii kiiresti ja töiselt, et pole olnud aega mõelda, kas see on elamiseks parim koht. Ta on Arukülaga harjunud, seal on sõbrad, erilised töö- ja koorikaaslased.

„Mu tütred sündisid siin, see on nende kodupaik ja kuhu siis minulgi minna. Aruküla tundus ilus ja roheline, kui käisin pakutavat laulmisõpetaja kohta vaatamas. Vastu võttis põhikooli juhataja Evi Eelrand, tore ja armas inimene, kes ütles, et neile on õpetajat väga vaja ning viis mu elamispinda vaatama. See asus metsas omaette ja tundus nii romantiline. Teist võimalikku töökohta, mis oli Lehmja koolis, ma vaatama ei läinud, tajusin, et olen Aruküla kooli oodatud,” jutustab ta.

Maia-Reta Trampärk tuli Arukülla Lihulast, kus oli töötanud kolm kohustuslikku aastat – suunati pärast Tallinna Pedagoogilise Instituudi muusikaõpetaja ja koorijuhi eriala lõpetamist 1972. aastal.

„Lihulas olid koorid ja kool, kahju oli neid jätta, kuid tahtsin teatri pärast Tallinnale lähemale,” selgitab õpetaja.

PAUL PINNA nimeline rahvateater
Maia-Reta Trampärk ütleb, et on peaaegu kogu elu kas näidelnud, laulnud või ise lavastanud. Kui elas lapsena Olustveres, tegi ta kaasa kooli näitemängudes, laulis koorides ning oli solist.

Naabrinaine Selma Vaiksaar, ametilt zootehnik, käis Paul Pinna nimelises rahvateatris näitejuhtide kursustel. Kui need lõpetas, asus Olustveres näidendeid lavastama.

„Ta tiris ka minu näiteringi. Üks vägevamaid lavastusi oli August Kitzbergi „Libahunt”, mina mängisin 17-aastaselt Tiinat. Kui hakati tegema „Libahundi” filmi, käisin Selma õhutusel Tiina rollile kandideerimas. Mulle soovitati, et võiksin mängida pigem „Jevgeni Oneginis” Tatjanat. Kohalikus lehes kirjutati, et olen lootustandvate eeldustega noor näitleja. Läksin Voldemar Panso lavakunstikateedri katsetele. Olin ennasttäis ja kindel, et mind võetakse. Katsetel läks väga hästi, mind tuldi õnnitlema. Enda headuses olin sedavõrd veendunud, et jäin mitmel korral hiljaks, ei hakanud rabelema, läksin poolest päevast kohale. Panso arvas, et ma ei hooli, ega võtnud mind teatrikooli.”

Kuna selleks ajaks oli Selma Vaiksaar abiellunud ja kolinud Tallinnasse, käis katsetelt läbikukkunud Maia-Reta talle oma pettumust kurtmas. Selma Vaiksaar soovitas minna muusikaõpetajaks õppima.

Juhendaja eestvedamisel sai Maia-Reta Trampärgist 1971. aastal Paul Pinna rahvateatri näitleja.

Kümneks aastaks kujunes tema peamiseks rolliks Lumivalgeke. Tal olid pikad ja mustad juuksed. Lavastus valmis Pinna-teatri näitestuudio lõputööna, lavastas Lii Mets-Martson.

Maia-Reta Trampärk: „Kuna tükk osutus edukaks, mängisime seda lastele kümne aasta jooksul umbes 140 korda. Kuningad ja päkapikud vahetusid, mina olin peaosas. Kuigi etendusi kogunes palju, ära see ei tüüdanud. Nalja tegime, lõpuks oli tekst väga peas ja selge, et sai improviseeritud. Viisteist aastat tagasi tuli Tartus üks naine mu juurde ja küsis, et kas mina olin Lumivalgeke – tundis ära.”

Pinna-teatris oli tal teine roll veel, Ungari näidendis „Küpsustunnistus” mängis koolitüdrukut, kes oli armunud direktorisse.

Ansambliga Elektra Venemaal ja Poolas
Kui Maia-Reta Trampärk töötas Lihulas, kutsus sealne majandijuht sovhoosi estraadiorkestrit juhendama Märt Hundi, kes juhatas kergemuusikaansamblit Elektra Kreuksi kultuuripaleeks kutsutud asutuses, praeguses Mustpeade majas.

„Rääkisin, et olen kolm kohustuslikku aastat Lihulas ja siis lähen kusagile Tallinna lähedale. Tema ütles, et vahetab Elektras uut koosseisu ja kutsus sinna. Alustasime Elektras Lihulast mitmekesi, teised läksid pärast mujale, mina jäin. Ka Elektras laulsin kümme aastat,” kõneleb ta.

Märt Hunt tegi ansamblile ise laule ning seadis sobivaks välismaiseid lugusid, millele tegi ise sõnad. Popid olid ABBA ja Queeni laulud, eesti heliloojatest Arne Oidi, Uno Naissoo ja teiste looming.

„Proovid olid kaks korda nädalas. Kogu aeg oli lõbus, naersime palju. Märt Hundi naine Reet seadis meile liikumist. See oli omaette teadus –mikrofonidel olid juhtmed taga, et need sassi ei läheks, tuli pööramisel mikrofon võtta ühest käest teise. Enamasti läksid juhtmed ikka sassi, üks hästi rahulik helimees oli, tema harutas neid pärast.”

Kui Elektra esines Poolas, mis tookord oli väga suur asi – sai välismaale, õpiti selgeks poolakeelseid laule.

Venemaal esineti Sverdlovskis, praeguses Jekaterinburgis. Väga eriline tema jaoks oli Eesti NSV esindamine Moskvas VDNH näitusel, kuna oli äsja abiellunud ja abikaasa Gunnar Trampärk, kes ei oska pilli mängida, sai kaasa minna saksofonimängijana. Nii võimaldas Märt Hunt pulmareisi.
 
Maia-Reta Trampärk märgib, mitmel korral sai Venemaal tehtud sedasi, et kõigepealt lauldi kuulsat „Moi aadress ne dom i ne uulitsa…” ja seejärel mõnd eesti rahvuslikku laulu. Kuna sõnadest aru ei saadud, probleeme ei tekkinud. Nemad ise aga lustisid.

Elektras olid tavaliselt neli-viis naist ja paar-kolm meest. Solistina tegi kaasa näiteks ka Mait Maltis. Elektra oli isetegevuslik ansambel, esinemistasu läks kultuuripaleele. Esinema kutsuti ka mitmele poole ettevõtete ja asutuste pidudele. Kolhooside lõikuspeod olid eriti rikkalikud, siis sai kõht kõvasti täis söödud.

Maia-Reta Trampärk kirjeldab üht esinemist Lihula sovhoosis jaanipäeva aegu: „Olime poolpaljad, lühikestes seelikutes. Sel päeval oli nii külm, et Lihulas sadas lund ja rahet. Esinema pidime vaba­õhulaval. Inimesed ootasid meid tekkide ja kasukatega. Pärast esinemist anti klaas viina, et haigeks ei jääks.”

Kui Elektra lõpetas, laulis ta mõnda aega veel kvartetis Mini-Maks. Ka seda juhendas Märt Hunt. Mini-Maksiga sai käidud Rootsis ja Soomes.

„Minu kõige esimene suur armastus oli Tallinna Üliõpilassegakoor Ants Söödi juhatusel. Selle koori elu ja tase, ühised reisid olid väga vägevad. See jättis koorilauluarmastuse kogu eluks,” sõnab Maia-Reta Trampärk. Kümme aastat juhatas ta Tallinna 4. tehnikakutsekooli segakoori. Ligi kolmkümmend aastat on olnud Aruküla segakoori juht.     

Aruküla kunstidekool ja waldorfkool
Rahvarinde aegadel moodustasid Aruküla aktiivsemad inimesed kohaliku rakukese – Maia-Reta Trampärk,  Lembit Laja, Maire Poom, Malle Jaako, Olev ja Marju Rähni ja teised, enamasti segakoorist või rahvatantsurühmast. Kuna kolhoos ei teinud Aruküla mõisa esialgu kavandatud peopidamiskohta, leiti, et sinna võiks sobida kunstidekool. Siis ei peaks lapsed enam sõitma Kehrasse pillimängu õppima.

„Otsisime õpetajad, komplekteerisime klassid. Siis oli vaja kool registreerida, läksin haridusministeeriumi. Sealt öeldi, et asjad peavad käima teistpidi – et kõigepealt on tarvis luba ja siis saab teha kooli. Läksin, nina peos, koori­ühingusse, seal hakkas Paul Raud uurima, et milles asi. Pakkus, teeme Arukülasse kooriühingu filiaali. Harju maavanem Anti Oidsalu andis palgaraha, ütles, et suitsu ja viina aktsiisist saadud.”

Kunstidekool, praegune  Aru­küla huvialakeskus Pääsulind, hakkas tööle 1989. aastal. Samal aastal korraldasid Soomest Tamperest tulnud koolitajad Tallinnas waldorf-pedagoogika kursused. Kogu kunstidekooli kollektiiv osales seal, osal neist tekkis plaan teha ka Arukülasse selline kool. Siiski ei läinud waldorfkooli asutamine nii kiiresti, kui loodeti. 

„Minu tütred läksid tavalisse kooli. Saatsime ühe noore muusikaõpetaja Saksamaale waldorf-klassiõpetaja 2-aastastele kursustele. 1992. aasta 31. augustil teatas ta, et ei tule tagasi, abiellub ja jääb sinna elama. Meil olid õpilased juba waldorfkooli võetud, hakkasin ise 1. klassi õpetajaks.”

Maia-Reta Trampärk ütleb, et waldorf-pedagoogika on maailmas ainus alternatiiv tavapärasele koolisüsteemile. On ka teisi pedagoogikaid, kuid õpitakse tavasüsteemiga, ainult veidi teisel moel. Waldorfkoolis pole õpikuid ega töövihikuid. 1.-3. klassini käib kogu 12 õppeaasta õpetus muinasjuttude tasemel. 4.-6. klassini õpetatakse sama, aga teisel tasemel – siis algab lapse arengus mõtlemine. 7.-9. klassini õpetatakse taas samu teadmisi puberteediiga arvestades. Ning 10.-12. klassini neljandat korda – arvestades, et tegu on peaaegu täiskasvanud inimestega.

„Õpetus on läbi mõeldud vastavalt noore inimese arenguetappidele. Arukülas õpivad noored waldorfkoolis 9 klassi, siis lähevad edasi tavapärasesse üldhariduskooli või Tartusse waldorf-gümnaasiumi. Meie lapsed saavad tavalises keskkoolis kenasti hakkama – neil on alles jõud ja koolihuvi.”

Vanaemaga Siberist
Maia-Reta Trampärk on sündinud Siberis Tomski oblastis. Ta vanaisa August Sildnik oli Tartu Ülikooli arhiivi üks rajajaid ja ajalooteaduste dotsent, vanaema Marta töötas Eesti Naise toimetuses. Nende toimikusse on kirjutatud, et küüditati, kuna olid eriti ohtlikud.

Vanaema küüditati kodust kahe lapsega. Vanaisa sõitis kahe tervema lapsega talle Siberisse järele. Oli öelnud, et kus on naine, seal olen ka mina. Vanaisa on maetud Siberisse. Maia-Reta Trampärk tuli 7-aastaselt koos vanaema ja onuga Eestisse Olustveresse.

Kuna ta isa Martin-Alfred Viksne on lätlane ja oli Siberisse küüditatud Lätimaalt, läks ema Miina-Rutt koos mehega Lätti elama.

„Kui sündisin, oli vanaema see, kes mulle hinge sisse puhus – olin esialgu viletsake. Ja jäingi vanaema lapseks.”

Kuigi Maia-Reta Trampärki mõlemad tütred elavad Saksmaal, on tal ka kodus Arukülas oma noorpere – tema juurde jäi elama Saksmaalt tulnud waldorfkooli õpetaja Simone Katja Rödel, kellel nüüd on väike beebi.

„Pisike Leni Alva on mulle otsekui lapselaps,” kinnitab ta.                     

MAIA-RETA TRAMPÄRK teeb ka Aruküla Vaba Waldorfkooli õpetajana teatrit edasi – lavastab näidendeid oma õpilastega.

Eelmine artikkelSuru külas põles mets
Järgmine artikkelNõu ja (tahte)jõuga suitsust vabaks