Aruküla meestel oli naistevaba lauluõhtu

1579

Neljapäeva, 17. veebruari õhtul kogunes Aruküla mõisa paarkümmend meest, et üheskoos laulda – ilma naiste ja muu publikuta, pingevabalt.

Õhtu üks korraldaja, Aruküla Kultuuriseltsi juht Garina Toomingas käis saaliukse vahelt vaid korra piilumas, sest naisi lauluõhtule ei lubatud.

„Mina pidasin vahti. Pidin ukselt tagasi saatma ühe mehe naise koos lastega, õnneks tuli mees tagasi, kui oli pere koju viinud. Juba tekkis mõte, et võiks edaspidi teha ka naistelaulu õhtu,“ jutustas Garina Toomingas.

Meestelauluõhtu eestvedaja Tiit Saare ütles, et ansambel Harju Mehed, kuhu peale tema kuulub Arukülast veel Jako Reinaste, on korraldanud sääraseid lauluga koosviibimisi seni üle kahe nädala Tallinnas, kuid nüüd tundus, et ka Arukülas on nõudlust kooslaulmise järele.

„Oluline on just, et oleme püüdnud selle koosolemise eraldada naistest ja igasugustest segavatest faktoritest,“ rääkis Jako Reinaste. „Videokaamera küll korraks oli sees, aga väga ei seganud. Kui mõni naine kuulaks pealt, kipuksid meesterahvad alateadlikult kuidagi esinema. Meie põhimõte on üldse mitte esineda ja ka oma Harju Meestega oleme esinemistele minnes üritanud mitte ainult ise laulda, vaid kutsunud rahva endaga kaasa laulma.“

Harju Mehed pakkusid meelelahutust ka jaanuari keskel Aruküla rahvamajas toimunud Raasiku valla mälumängu vahele.

Lauluoskus pole olulisim
Jako Reinaste sõnul ei olnud kohaletulemise kriteerium isegi laulude tundmine ega viisipidamine: „Kokku tullakse seltskonna pärast ja meil ei ole kava, et täna laulame merelaule – meestel lihtsalt on omad jutud, mida naistele ei saa rääkida, ja nii hakkavad ka laulud arenema. Sõnu me välja ei trüki, kui kellelgi on huvi, saab need pärast leida meestelaul.ee foorumist ja õppida, võib ka kohal salvestada. Mõni laul oli nii pikk, et ma jõudsin vahepeal käia sauna kütmas.“

Kuigi kõik laulud ei olnud regivärsilised, pakkusid need igaühele kordusena järelelaulmise võimalust. Iidseid ja veidi ka uuemaid laule tuletati meelde igast Eesti otsast.

Tiit Saare kõneles, et päris algust tegi ta vanade laulude meeldetuletamisega 2005. aasta lõpus loodud Arhailise Meestelaulu Seltsis. Sellest kasvas välja väiksem, kuueliikmeline grupp, mida hakati ajapikku Harju Meesteks kutsuma.

„Kuigi kõik mehed ei olegi enam Harjumaalt. Lauri Õunapuu Metsatöllist on kolinud Võrumaale, aga käib ikka meiega laulmas. Tema oli nüüd Arukülas kohal.
Aga sugugi mitte igaüks laulma tulnud meestest ei olnud kooris või ansamblis häält teinud – see ei olnud meil üldse peamine,“ rääkis Tiit Saare ja lisas, et kell kaheksa alanud lauluõhtu lõppes alles veerand kaksteist, kui hakati Jako Reinaste juurde sauna minema.

Julgus tunda vabalt
„Lauluõhtu oli väga mõnus ja mina tahaksin seda küll jätkata,“ ütles Olev Rähni. „Seal tekkis õlg-õlatunne. Kui pole naisi ega kaameraid, on mehed hoopis avameelsemad. Ma arvan, et nii võikski jääda, vähemalt kuni laulude selgeks õppimiseni. Hiljem, kui esinemiseks läheb, ei ole naiste kohalolek probleem.“

Ta nentis, et ka omakeskis tuleb meeste seas esinemist ette, kui keegi teab mõnd laulu, mida teised ei tea: „Aga see on midagi muud – võetakse laul üles ja lauldakse kaasa. Naiste ees on mehed edevad, see kahtlemata segab ja võtab ka julgust maha.“

Meestelauluõhtu mõte on Olev Rähni arvates endi mahalaadimine: „Mehed vabanevad hirmust näiteks rumalasti rääkida – kui laulu sõnad on ropud, tuleb neid laulda nii, mitte läbi lillede.“