Ansambel Lahemaa Rahwamuusikud käis Lõuna-Koreas maailmafestivalil

1745

Ülemaailmsest folkloorifestivalist võtsid osa 43 riiki, Eestit esindasid Lahemaa rahvamuusikud.


Ansambli Lahemaa Rahwamuusikud liikmed Kuusalu vallast ning esinejad Ukrainast, Indiast ja Mehhikost.

Lahemaa rahvamuusikute ansambel sõitis Lõuna-Koreasse 1. oktoobril, tagasi jõudsime 16. oktoobril. Festival toimus pealinnast Soulist 80 kilomeetri kaugusel paiknevas Anseongi linnas ning selle korraldas Rahvusvaheline Folkloorifestivalide ja Rahvakunstiorganisatsioonide Korea Nõukogu, inglisekeelse lühendiga CIOFF Korea. Lahemaa ansambel jõudis sinna korraldajate kutsel ning CIOFF Eesti ja rahvusliku folkloorinõukogu soovitusel. Lennusõit tuli tasuda ansamblirahval endal, väikesed toetused tulid Eesti Kultuurkapitalilt. Kohapealse ülalpidamise kattis CIOFF. Festival toimus neljandat korda, varem on olnud 1996. aastal Hollandis Amsterdamis, aastal 2000 Jaapanis Tokyos ning 2004 Ungari 11 linnas.

Lahemaa rahvamuusikute ansamblis on liikmeid 30 ringis – õpilasi, tudengeid ja tööealisi. Lõuna-Koreas käis meist 22 pillimängijat-lauljat-tantsijat, Kuusalu vallast Vihasoost Ingrid ja Raivo Nurmsalu, Kuusalust Karl Erik ja Ulve Märtson ning Hara külast loo autor, ansamblis osalen 2004. aastast. Puutöömeistri ja käsitöö müüjana oli kaasas Vihasoo näitetrupi lavastaja Andres Napp. Kuusalu vallaga seotuks võib pidada ka ansambli asutajat ja juhendajat Viivi Voorandit, kelle abikaasa suguvõsa on Vihasoost ja Kasispealt.

Anseongi linna külje alla oli festivali tarbeks rajatud mitmehektarilisele kunagisele laada­platsile eraldi peoala, ehitatud esinemis- ja söögikohti, jalutus- ning puhkepaiku. Kahe nädala jooksul käis vaatamas üle 600 000 inimese. Festivali jaoks olid valmistatud oma maskotid nagu olümpiamängudel.

Esinemisi oli päevas enamasti kaks, kava kestis 15minutit. Esinemiseks loeti samuti paraade, kus kümmekonna maa grupid liikusid tantsides-lauldes üksteise järel festivalialal, peatumiskohtades pidi esitama pikema tantsu.

Oli kaks vaba päeva ja esinemiste vahelisi väljasõite, külastada sai Souli kuningalossi, kõige kiirema liftiga teletorni ning maailma üht suuremat turgu.

Huvitavad olid ka mitmesaja-aastase templi, punasest oast maitseaineid valmistava firma ja selle ülipehme muruga pargi külastused ning reis paraadile Vaikse ookeani äärde Socho linna, mis asub Põhja-Korea piirist 50 kilomeetri kaugusel. Näha sai üht Lõuna-Korea ettevõtet, mis on seotud laevaehitusega, ning käia korea saunas-spaas.

Kõik ligi 2000 esinejat elasid suures hotellis, mille fuajee ning ukseesine õueala kujunesid õhtuti rahvusvahelise suhtlemise ja kokkusaamise peamisteks paikadeks. Mängiti koos pilli, õpetati üksteisele oma maa tantse.

tantsijad
Enamik esinemisi olid välilavadel ereda päikese all.

Lahemaa ansambli liikmed kiitsid üksmeelselt, et osalemine maailma folkloorifestivalil kujunes üle ootuste vahvaks, sai juurde uusi tuttavaid eri maailmajagudest. Samas nenditi, et elamistingimused oleksid võinud olla paremad, magada tuli põrandal õhukesel madratsil ehk väidetavalt korea moodi ja lubatud pesumasinaid polnud, valgeid rahvariidepluuse pidi pesema käsitsi väikestes kraanikaussides. Üllatas Lõuna-Korea ere päike, mille eest kohalikud inimesed end hoolega varjasid, kandes suuri kübaraid ja salle. Naljakas oli, kuidas kõigi maade esindajad pandi Socho paraadil iga natukese maa tagant tantsima Youtube kaudu maailmakuulsaks saanud Korea poplugu Gangnam Style – sealse linnarahva suureks rõõmuks.

Üle 25 aasta ansamblis osalenud Ingrid Nurmsalu: „Teadsime, et Lõuna-Korea on väga arenenud riik, aga teine asi oli tunnetada seda kohapeal – kõigil olid nutitelefonid, pildistati tahvelarvutitega. Sellise festivali eesmärk on panna eri maade inimesi suhtlema, tutvustama oma kultuuri ja nii ka toimus. Tore oli, kui argentiina ja brasiilia noormehed tulid Raivoga koos musitseerima.“

Lõõtspillimängija Raivo Nurmsalu: „Ma pole näinud üheski maas sedavõrd sõbralikke ja heatahtlikke inimesi, kui elavad Lõuna-Koreas.“

Ulve Märtson: „Nii laheda seltskonnaga reisiks, kuhu iganes. Kindlasti jääb kauaks meelde kohaliku rahva siiras rõõm ja huvi nii meie kui kogu festivalil toimunu vastu. Meiega tehti palju pilte.“

Viiuldaja Karl Erik Märtson: „Väga rõõmsad ja heatahtlikud inimesed ümbritsesid meid kõik need kaks nädalat.“

Andres Napp: „Lõuna-Korea märksõnad on kasinus ja kokkuhoidlikkus. Tarbitakse ainult neid asju, mis on hädavajalikud. Polnud uhkeldavaid mersusid ega suuri individuaalmaju. Väga ratsionaalne rahvas.“

Viivi Voorand: „Rõõmu tegi ning uhke ja ülev tunne oli, kui meie Karl Erik Märtson esines festivali lõpetamisel laval koos argentiina, tahiiti ja slovakkia pillimeestega, esitasid lõpuloona korealaste populaarse rahvaviisi. Väikese kriitikanoole heidaks korraldajate aadressil. Ehkki eelmisel aastal toimus seal 12 rühma osalemisel nädalane proovifestival, kus käisid ka meie Leigarid, oli siiski puudujääke. Häirisid ootamatud ümberkorraldused esinemisaegades, nii ei näinud meie kava CIOFFi esindaja Hiinast, olime juba lõpetanud. Ka jäi me esinemine nägemata korealannast õpetajal, kes sattus mullu Leigaritest vaimustusse ning hakkas koolis õpetama eesti tantse.“