Vallasekretär HELDI LAKS, olete Anija vallas elanud ja töötanud kaks kuud, millised on esimesed muljed?
„Esmamuljed on positiivsed. Siin vallas mõeldakse arengule ning kaasatakse selleks ka kogukondi. Anija vald on tunduvalt suurem Palupera või Konguta vallast, kus töötasin varem, seetõttu on siin rohkem võimalusi investeerida ja teha valla elaniku jaoks midagi paremaks.
Tulin siia Anija vallast õieti midagi teadmata, olin kuulnud vaid paberivabrikust. Kõige häirivam ongi olnud Kehra tehase lõhn. Kui esialgu plaanisime siia osta ka omale kodu, siis ausalt öeldes nüüd kahtlen, kas just Kehrasse. Samas ei taha siit väga kaugele kolida, sest olen kaks aastat sõitnud Elvast Jõgevale tööle ning päevad läksid siis väga pikaks. Oleme piirkonnas ringi liikunud ja ilusaid kohti lähiümbruses on palju.“
Kustkohast Te pärit olete, kus õppinud ja töötanud?
„Olen sündinud ja kasvanud Mulgimaal Halliste vallas, olen niiöelda uba-mulk. Käisin Halliste algkoolis, seejärel Abja keskkoolis, mille lõpetasin 1994. aastal. Siis tegelesin eneseotsingutega – töötasin erinevates kohtades, et saada aru, kellena end edaspidi näen, mida soovin teha. 1997. aastal sündis esimene poeg. Poja kõrvalt läksin õppima majandusõigust erakõrgkooli Veritas, kui selle akrediteering lõppes, liideti kool Audentese ülikooliga ning lõpetasin selle 2005. aastal.
Kooli lõpetamise ajaks oli sündinud ka teine poeg. Kuna Jõgeva linnal oli pakkuda lasteaiakohta, otsustasin vastu võtta Jõgeva maavalitsuse vanemjuristi koha ja kolisime Jõgevale. Seal töötasin 2008. aasta augustini. 2008. aastal kolisime Elvasse ning läksin vallasekretäriks naaberomavalitsusse Konguta vallavalitsusse. Kui maavalitsuse jurist tegeles peamiselt ainult paberitööga, siis nüüd sain ka inimesega suhelda. Tagasiside, mida saad vahetus suhtlemisest, on meeldiv.
2012. aasta kevadel, kui Jõgeva maasekretär oli minemas lapsepuhkusele, kutsuti mind kandideerima maasekretäri asendajaks. Kogu valdkonda, milles varem töötasin, pidin nüüd hakkama koordineerima. See oli huvitav väljakutse. Peaaegu kaks aastat sõitsin Elvast Jõgevale tööle. 2013. aasta sügisest töötasin paralleelselt osalise ajaga ka Valgamaal Palupera vallas, mis on tegelikult Elvale üsna lähedal. Seal olin vallasekretär kuni Anija valda tööle tulekuni.“
Miks otsustasite ette võtta nii suure elumuutuse – Lõuna-Eestist Tallinna külje alla Anija valda?
„Olime mehega sellest juba varem rääkinud. Meil on kolm poega ning Tallinnas on lastel rohkem valikuid. Vanem poeg õpib Elva gümnaasiumi 12. klassis ning soovib õpinguid jätkata Tallinna Tehnikaülikoolis. Tallinnasse kolida me ei tahtnud, kuid Harjumaal on piisavalt ilusaid kohti, samas on pealinn väga lähedal.
Väikeses vallas, kus töötasin, ei ole piisavalt võimalusi arenguks. Kui vallas elab 1080 inimest, siis mis võimekust on vallal renoveerida külateid või pakkuda teenuseid? Seal ei olnud mul vallasekretärina täiskoormust, lihtsalt tööaja täisistumine on minu jaoks väsitav. Arvan, et Palupera peaks naabervaldadega ühinema. Kui vallad 2017. aastal ühinevad, oleks olnud minusuguseid töötajaid Eesti palju, kes endale uut töökohta otsivad. Nii lihtne ongi – inimene mõtleb ikka, mis saab temast edasi.
Siinne konkurss tuli mulle heal ajal: lapsed said ühes koolis klassi lõpetada ja siin rahulikult sisse elada. Noorem käib nüüd Kehra gümnaasiumi 2. klassis, keskmine 8. klassis.“
Kuivõrd erineb Anija vallasekretäri töö teie eelmisest ametist?
„Koormust ei anna võrreldagi, ei osanud oodata, et siin on nii palju tööd. Kuna Anija vald on Paluperast palju suurem, tuleb kõikvõimalikke kirju ja avaldusi palju rohkem, ka vallavalitsuse ja volikogu päevakorras on palju rohkem eelnõusid. Kontrollin kõik eelnõud ja suurem osa vallamajast väljaminevaid dokumente üle, sest vallasekretäri ülesanne on tagada omavalitsuse õigusaktide õigsus ja vastavus seadustele.
Augustis asendasin vallasekretäri töö kõrvalt registripidajat, nüüd olen kaks nädalat pidanud asendama juristi ning lähiajal tuleb päris palju käia notari juures lepinguid sõlmimas.
Samas olen rahul, et Anija valda tulin, siin on tore kollektiiv. Inimesed on siin kuidagi avatumad. Maal ei ole elu kerge, näiteks Palupera vallas on toimetulekutoetuse saajaid sama palju kui mitu korda suuremas Anija vallas. Inimesed on seal kuidagi kinnisemad ja endassetõmbunud.
Elvas kortermajas ei teretanud üks naaber mind kunagi. Ka Jõgeval tundsin, et võõraid ei võeta eriti omaks. Kehras tulid naabrid ise ennast tutvustama ja juttu rääkima.“
