Anija valla elanik IDA KUSMA peab pika ea saladuseks tööd

1942

100aastane vanaproua sisustab päevi kudumisega.
100aastane IDA KUSMA loeb ja teeb käsitööd ilma prillideta.

Kuusemäe külas elaval Ida Kusmal täitus 8. aprillil sajas eluaasta. Venemaal sündinud ja sõja ajal Eestisse tulnud vanaproua elu on on täitnud raske töö. Praegugi ei suuda ta niisama paigal istuda, vaid teeb käsitööd.

Ida Kusma sündis ja kasvas Venemaal Võtskovo külas, Ljada rajoonis. Tegu oli Peipsi taguse eestlaste külaga kuhu tsaari ajal olid eestlastest väljarändajad suundunud tasuta maa pärast. Ida Kusma vanemad olid talupidajad. Nende majapidamises oli kokku seitse hoonet ja palju loomi. Peres kasvas kolm tütart ja neli poega ning lisaks veel üks kasulaps. Ida ja tema õed-vennad said  hariduse kolmeklassilisest külakoolist.

Abikaasale meeldis tantsida

Ida ja tema tulevane abikaasa Alfred Kusma olid lapsepõlvetuttavad ja käisid koos koolis. Ühevanused noored hakkasid käima koos külapidudel. Ida Kusma meenutab, et tema mehele meeldis väga tantsida, nagu talle endalegi, ja nii keerutati kuni varaste hommikutundideni. Tantsumuusikat mängisid aga Ida Kusma pillimeestest vennad.

Ida ja Alfred Kusma abiellusid 23aastaselt. Perre sündis kolm last. Teine maailmasõda muutis nende, nagu paljude teistegi perede saatust. Kui saksa väed Venemaale jõudsid, panid sõdurid eestlased rongile ning saatsid Eestisse tagasi. Ida Kusma kodutalu põletati maha. Abikaasa langes aga sõja lõpupäevil Kuramaa lahingus.

Eestisse jõudes pidi Ida Kusma koos laste ja emaga elama asuma esmalt Ristile, hiljem Ruu külla. Sealt aga edasi juba Anija kanti, kus elab tänaseni.

Ida Kusma: „Anija valda elama kutsus meid mu tädi, kes juba varem oli Venemaalt siiakanti sattunud. Meie kodupaigaks sai Kuusemäe küla. Oli sõjajärgne aeg ja endistesse taludesse, mis sel ajal kolhoosile kuulusid, pandi kokku elama mitmed pered. Nii oli esmalt meie kodu Lillevee, seejärel Sinivee ja 1970. aastast Paunu talu.“

Armastab käsitööd

Kuna ajad olid rasked, Ida Kusma pidi lapsi üksi kasvatama, tuli põldu harida ja loomi pidada ning selle kõrvalt ka töötada. Alguses töötas ta kolhoosis lüpsjana, hiljem kanatalitajana.

Raske päevatöö kõrvalt on ta kuni tänaseni tegelenud käsitööga – kudunud, heegeldanud, tikkinud, õmmelnud. Ta ütleb, et alustas juba lapsena vardad käes ning ei ole siiani ära tüdinenud. Praegugi on kodus alles voodikate, mille ta 14aastaselt tegi.

Ida kolmest lapsest kaks on juba lahkunud igavikku, kolmas elab Tartus. Ida Kusmal on kuus lapselast,  13 lapselapselast ning  üks lapselapselapselaps. Praegu elab vanamemm oma kodutalus koos tütrepoja ja tema abikaasaga. Kui tütrepoeg oli 3aastane ja vanaema talle sokke jalga aitas, lubas laps, et ükskord hoolitseb tema memme eest samamoodi, ja nii on elu ka läinud.

Elab tütrepoja juures

Lähedased ütlevad Ida Kusma kohta, et vanaproua on väga rahulik. Tütrepoja abikaasa Kaie Ojala: „Hästi tore memm on. Ei meenu, et ta kellegi peale kunagi oleks häält tõstnud, kõik oma asjad on rahuliku jutuga aetud saanud. Ta on alati hästi positiivne ja sõbralik. Tuju langeb ainult siis kui lõng otsa saab ja peab jõude istuma.“

Ida Kusma ise peab oma pikaealisuse saladuseks rasket tööd. Ta ütleb, et on tahtnud eluaeg tööd teha, mitte ei ole võtnud seda kui kohustust. Praegu mööduvad tema päevad käsitööd tehes. Mõnikord ka teleri, ajalehe  või raamatu seltsis. Nägemine on tal hea, koob ja loeb seni ilma prillideta. Mõne aasta eest vaatas ja kudus raamatu järgi veel kindamustreid. Praegu koob värviliste triipudega sokke. Vaid kuulmine on nõrgenenud. Toas liigub memm kepile toetudes ise ringi.

Küsimusele, mis valmistab vanaprouale tema kõrges eas rõõmu ja muret, vastab Ida Kusma, et rõõmu teeb kudumine ja magamine. Muretseda ta aga enam ei taha, sest elu jooksul on juba muretsetud küll.