Anija mõisas õnnistati ajalooline Eesti lipp

2151

65 aastat mööda maailma rännanud lipp jõudis koduvalda tagasi.

Laupäeval, 20. veebruaril toimus Anija mõisas lipu õnnistamise tseremoonia. Anija viimane vallavanem enne sõda, Gustav Vilumets, viis 1944. aastal Eestist lahkudes oma kodust Paunu talust lipu endaga kaasa. Ta kandis lippu ümber oma keha läbi Saksamaa põgenikelaagrite ning mitmete teiste katsumuste, et see kaduma ei läheks. Lõpuks jõudis ta lipuga Austraaliasse Canberrasse.

Gustav Vilumetsa tütar Hilja Öpik otsustas möödunud aasta kevadel lipu Eestisse tagasi saata. Nii jõudis Paunu talu lipp Anija mõisa 2009. aasta juuni lõpuks.

Laupäeval õnnistas Austraaliast tagasisaadetud trikoloori Harju-Jaani Ristija Johannese koguduse diakon Lev Lekarkin. Seejärel kõnelesid Anija vallavolikogu esimees Jaan Oruaas, vallavanem Tiit Tammaru, Riigikogu liige Jüri Tamm, SA Anija Mõisa Haldus nõukogu esimees Jüri Lillsoo.

Anija Muinsuskaitse Seltsi looja Milvi Schmeidt meenutas 1989. aastat, mil Eesti lipp toodi tagasi Anija mõisa saali: „Siin oli külm, me istusime palitutes, aga kõigil oli niivõrd hea tunne, et oleme jälle vabad. Nüüd on siin valge ja soe ning taas on üks lipp jõudnud koju. Nende hetkede nimel tasub elada.“

Kohale oli ka tulnud Muinsuskaitseameti Ida-Harju vaneminspektor Ly Renter. Anija raamatukogu juhataja Pille Kulla jutustas vallavanema lipu tagasitulemise loo. Lipu õnnistamine oli tema ja SA Anija Mõisa Haldus juhatuse esimehe Tiit Lauri idee.

Lippu kasutati pidevalt
Tseremoonial osalesid ka Gustav Vilumetsa sugulased.

Tema tütre Hilja Öpiku onupoeg Ants Vask elab Arukülas, teise onu lapselaps Õnne Oja on Tallinna elanik. Mõlemad on säilitanud kontaktid sugulastega kaugel Austraalias. Õnne Oja on Hilja Öpikul ka külas käinud.
„Nad tegid Austraalias eestluse eest võitlemisel tõsist tööd. Kui seal külas olin, nägin, kuidas olid eestlust elus hoidnud. Neil oli kodus lausa omamoodi Eesti vabadusvõitluse staap. Kogu tehtud töö on kenasti dokumenteeritud: fotod, kuupäevad, ajalehtede väljalõiked ja muu taoline,“ jutustas Õnne Oja.

Lipuga osaleti demonstratsioonidel Austraalias, selle all on võõrsil maetud mitu eestlast. Lipp on käinud perega üle kogu Austraalia teiste rahvuste vabadusele pühendatud üritusi toetamas. Ka oli Paunu talu lipp üleval Austraalia Riigiarhiivi näitusel 2003. aastal. Tookord palus arhiiv eksponaate endale, kuid Vilumetsade pere otsustas, et isatalu lipu õige koht on tagasi Eestis.

Lipu õnnistamisele oli tulnud ka sugulane Gustav Vilumetsa venna poolsest suguvõsast. Andres Raude on elanud neli aastat Austraalias ning olnud samuti tihedas kontaktis Hilja Öpikuga.

Sugulased teadsid, et Hilja Öpik oli lipu Eestisse saatnud. Anija mõisa õnnistamisele tulid nad tema kutse peale.

Kontakt sugulastega ei ole katkenud
Õnne Oja rääkis, et nõukogude ajal hoiti välismaal elavate sugulastega pidevalt kontakti: „Teadsin, et meil elavad kuskil sugulased, aga sellest räägiti kogu aeg poole suuga. Välismaal ei tohtinud ju sugulasi olla. Näiteks minu vana­isa kirjutas oma õega kolmanda inimese kaudu ja nii, et nimed olid muudetud.“

Hilja Öpik on Eestit külastanud kahel korral. 1990. aastal osales ta Priske ausamba avamisel, teist korda käis siin neli aastat hiljem. Vend Hugo Vilumets ei ole tahtnud Eestisse tulla, kuna sõja-ajast on jäänud karmid mälestused. Õnne Oja arvas, et Hilja Öpik tuleks hea meelega uuesti Eestisse, kuid ilmselt ei lubaks seda kõrge iga – 4. märtsil saab Gustav Vilumetsa tütar 81-aastaseks. Öpikud on mõelnud ka Eestisse naasmisele, kuid praegu sellist plaani neil ei ole.

Hilja Öpik on lisaks lipule saatnud Anija valda väliseesti kirjandust. 1997. aastal saatis ta Austraaliast 200 eksemplari trükiseid. Paunu talu lipp ja fotod Vilumetsade suguvõsast on üleval Anija raamatukogus.