Ani­ja mõi­sa jõu­lu­maa kü­las­ta­jad osa­le­sid mõi­sap­rei­li jõu­lue­ten­du­ses

„Kui esi­me­sed lap­sed ai­dauk­sest sis­se as­tu­sid ja vai­mus­tu­nult hüüd­sid: „See on tõe­li­ne jõu­lu­maa!“, tund­sin, et me töö läks as­ja et­te,“ rõõ­mus­tas Ani­ja mõi­sa tä­na­vu­se jõu­lu­maa idee au­tor KAD­RI RAUD­KI­VI.

Pü­ha­päe­val, 5. det­semb­ril ava­ti Ani­ja mõi­sa ai­das jõu­lu­maa, ku­hu esi­me­sel päe­val kut­su­ti pe­re­sid ning viiel ar­gi­päe­val võõ­rus­ta­ti las­teae­da­de-koo­li­de grup­pe. Möö­du­nud nä­da­la es­mas­päe­vast ree­de­ni oli igal päe­val ne­li tun­ni­pik­kust, pea­mi­selt 3-9aas­tas­te­le mõel­dud prog­ram­mi, mil­lest kor­ra­ga said osa ku­ni 40 last. Kok­ku käis jõu­lu­maal kü­las­ta­jaid li­gi 700, pea­mi­selt Har­ju­maa las­teae­da­dest-koo­li­dest, tul­di ka Tal­lin­nast ning Rap­la maa­kon­nast Mär­ja­maalt.

Tä­na­vu­se jõu­lup­rog­ram­mi pealkiri oli „An­na Hed­wi­gi jõu­lud“. Te­gu oli eten­du­se­ga, mil­les lap­sed said ise kaa­sa lüüa.

Kü­las­ta­jaid ter­vi­tas mõi­sa ai­da ees lõk­ke ää­res Ani­ja mõi­sa vir­tin Sir­je Jõh­vik, kes pä­rast lü­hi­kest sis­se­ju­ha­tust suu­nas nad eda­si jõu­lu­maa­le. Mõisa ai­ta oli loo­dud just­kui võ­lu­mets – suu­res saa­lis olid ka­hel pool tu­le­de­sä­ras ehtsad kuu­sed, nen­de all va­tist ja tül­list ku­jun­da­tud lu­mi, „lu­me­han­ge­de“ va­helt pii­lu­sid met­sa­loo­ma­de to­pi­sed – re­ba­sed, nir­gid, hun­did. Lä­bi sel­li­se hä­ma­ra met­sa lii­ku­nud kü­las­ta­jai­le läks vas­tu mõi­sap­rei­li An­na Hed­wig ja viis nad män­gult oma ko­ju. Lap­sed sä­ti­ti saa­li kes­kel rin­gi is­tu­ma, nen­de üm­ber oli ku­jun­da­tud kolm tu­ba. Üks töö­tu­ba oli kin­gi­tus­te pak­ki­mi­seks. Tei­ne oli la­bo­ri­tu­ba kat­se­te te­ge­mi­seks, kus sai ka valmistada päkapikkude jalajälgede nähtamatuks tegemise pulbrit. Kol­mas oli eten­du­se st­se­naa­riu­mi jär­gi ol­nud ku­na­gi An­na Hed­wi­gi vaar-vaar­va­nae­ma ema tu­ba, ku­hu am­mu kel­lel­gi pol­nud as­ja. Sin­na oli end sis­se sead­nud pä­ka­pikk Me­te, kes oli üht­lasi „An­na Hed­wi­gi jõu­lu­de“ tei­ne te­ge­la­ne.

Koos pä­ka­pi­ku­ga kaa­sas mõi­sap­rei­li An­na Hed­wig jõu­lu­maa­le tul­nud lap­sed te­ge­vus­tesse – pil­le män­gi­ma, pi­par­koo­ke meis­ter­da­ma, kin­ke pak­ki­ma, mõi­sa­las­te ak­na­laua­le pan­dud sus­se täit­ma. Tund jõu­lu­maal kul­mi­nee­rus jõu­lu­va­na saa­bu­mi­se­ga, lap­sed esi­ta­sid tal­le ühi­selt õpi­tud lau­lu või luu­le­tu­se ning said kin­gi­tu­seks kau­nis­ta­tud pi­par­koo­gi­kuu­se, mil­lel oli ki­ri „Ani­ja mõis“.

Jõu­lud mõi­sas
Ani­ja mõi­sa tä­na­vu­se jõu­lu­maa idee au­tor on mõi­sa prog­ram­mi­juht Kad­ri Raud­ki­vi. Eten­du­se st­se­naa­riu­mi lõid las­te­teat­ri näit­le­jad, mõi­sap­rei­lit ja pä­ka­pik­ku män­gi­nud Mer­li Hir­baum ja Ee­va Sa­vo­lai­nen.

Kad­ri Raud­ki­vi üt­les, et jõu­lu­maad ha­ka­ti pla­nee­ri­ma su­vel ning ko­he al­gul oli tal mõ­te si­du­da see Ani­ja mõi­sas mõ­ne pä­ri­selt ela­nud isi­ku­ga.

„Soo­vi­sin, et jõu­lu­maad kü­las­ta­vad lap­sed saak­sid ka mõi­sae­lust ai­mu. Va­li­sin sel­leks um­bes 200 aas­tat ta­ga­si ela­nud mõi­sap­rei­li An­na Hed­wi­gi te­ge­las­ku­ju,“ rää­kis Kad­ri Raud­ki­vi.
Ta ju­tus­tas oma ideest näit­le­jai­le, kel­le­ga on Ani­ja mõis va­rem­gi tei­nud koos­tööd: „Sel­gi­ta­sin, mil­li­ne võiks ol­la jõu­lup­rog­ram­mi lä­he­ne­mis­nurk, mil­li­ne mõi­sap­rei­li An­na Hed­wi­gi te­ge­las­ku­ju. Nad mõist­sid se­da vä­ga häs­ti ning ideest sün­dis suu­re­pä­ras­te osa­täit­ja­te­ga teat­rie­ten­dus, mil­le vah­va­tes lau­lu­des-män­gu­des said kõik jõu­lu­maa­le tul­nud lap­sed kaa­sa lüüa. Sa­mas oli eten­du­se si­su õpet­lik – vii­sa­kas ja väl­ja­pee­tud mõi­sap­rei­li tut­vus­tas kruts­keid täis pä­ka­pi­ku­le kom­beid, tu­le­tas tal­le meel­de „ai­täh“ ja „pa­lun“ üt­le­mist.“

Ai­da kau­nis­tas mõi­sa­pe­re. Kuu­sed saa­di Priit Raud­ki­vi met­sast, loo­ma­to­pi­sed tõi jõu­lu­maa­le ja­hi­mees And­res Üp­rus, jõu­lu­va­na oli ko­ha­lik mees Han­do Jõh­vik.
Tä­nu­kir­jad kü­las­ta­jailt

Kad­ri Raud­ki­vi mär­kis, et tung jõu­lu­maa­le oli vä­ga suur, kõik jõu­lu­maa toi­mu­mi­sa­jad bro­nee­ri­ti kii­res­ti.

Las­teaia­rüh­mad ja alg­klas­sid, kes Ani­jal käi­sid, kiit­sid näit­le­jaid ja tä­na­sid kor­ral­da­jaid. Mär­ja­maa güm­naa­siu­mist saa­de­ti Ani­ja mõi­sa­pe­re­le ki­ri, mil­les tä­na­ti ime­li­se vas­tu­võ­tu eest ning tun­nus­ta­ti kau­ni­te ruu­mi­de, to­re­da­te ka­rak­te­ri­te, vah­va­te te­ge­vus­te ja õpet­li­ke het­ke­de eest, need muut­sid jõu­lu­maal vee­de­tud aja sü­dam­li­kuks ja meel­de­jää­vaks. Kuu­sa­lu las­teaiast said kor­ral­da­jad kir­ja, mil­les tun­nus­ta­ti neid sel­le eest, et lõid Ani­ja­le tõe­li­se jõu­lu­maa. „An­na Hed­wi­gi jõu­le“ ni­me­ta­sid Kuu­sa­lu õpe­ta­jad suu­re­pä­ra­seks ja fan­tas­ti­li­si emot­sioo­ne pak­ku­vaks eten­du­seks, kiit­sid sa­mu­ti osa­lis­te näit­le­ja­meis­ter­lik­kust ja os­kust end kuu­la­ma-vaa­ta­ma pan­na. Tal­lin­na Lii­va­los­si las­teaia õpe­ta­jad ni­me­ta­sid Ani­ja jõu­lup­rog­ram­mi maa­gi­li­seks ja mee­li­haa­ra­vaks ning kin­ni­ta­sid, et see meel­dis vä­ga-vä­ga nii nei­le kui las­te­le.

„Need tä­nu­sõ­nad on vä­ga meel­di­vad. Ole­me vä­ga õõmsad, et sai­me nii pal­ju­de­le las­te­le rõõ­mu val­mis­ta­da,“ lau­sus Kad­ri Raud­ki­vi.

Ta kin­ni­tas, et jõu­lu­maa on Ani­ja mõi­sas kind­las­ti ka tu­le­val aas­tal.