Ani­ja abi­val­la­va­ne­maks va­li­ti CA­RO­LYN SOO­SAAR

2
Ani­ja abi­val­la­va­nem CA­RO­LYN SOO­SAAR: „Ta­han, et mi­nu tööl oleks laiem mõ­ju ja saak­sin pa­nus­ta­da ko­gu­kon­da.“

Ani­ja uus abi­val­la­va­nem on õi­gus­tea­dus­te ba­ka­lau­reus ja ha­ri­du­sin­no­vat­sioo­ni ma­gis­ter.

„Tun­nen, et ko­ha­lik oma­va­lit­sus on koht, kus on või­ma­lus ha­ri­dus­vald­kon­da toe­ta­da ja muu­ta. Mind on se­ni­ne ha­ri­dus ja ko­ge­mu­sed sel­leks häs­ti et­te val­mis­ta­nud – õi­gus­tea­du­se taust an­nab tead­mi­sed sea­dus­test ning ha­ri­du­sin­no­vat­sioo­ni õpin­gud ai­ta­vad mõis­ta, kui­das ha­ri­dust eda­si aren­da­da,“ üt­les Ca­ro­lyn Soo­saar, kes ala­tes eel­mi­se nä­da­la es­mas­päe­vast, 20. juu­list töö­tab Ani­ja val­la ha­ri­dus- ja sot­siaal­tee­nis­tu­se abi­val­la­va­ne­ma­na.

Ani­ja val­la­va­lit­su­se kor­ral­da­tud kon­kur­sil oli sel­le­le ame­ti­ko­ha­le 13 kan­di­dee­ri­jat, vest­lu­se­le kut­su­ti neist kolm. Kon­kur­si­ko­mis­jo­ni kuu­lu­sid val­la­va­nem Rii­vo Noor, re­fe­rent Il­sia Vä­li, val­la­sek­re­tär Hel­di Laks ning ha­ri­du­se- ja kul­tuu­ri­tee­nis­tu­se juht Svet­la­na Lass.

Val­la­va­nem Rii­vo Noor kom­men­tee­ris, et kon­kur­sil oli mi­tu vä­ga tu­ge­va CV-ga kan­di­daa­ti ja ot­su­se te­ge­mi­ne ras­ke: „Kui­gi Ca­ro­lyn Soo­saa­rel puu­dub abi­val­la­va­ne­ma ame­tis va­ra­sem töö­ko­ge­mus, on tal pal­ju tu­ge­vaid oma­du­si sel­le ko­ha täit­mi­seks. Ar­va­me, et ta so­bib meie mees­kon­da ka isi­kuo­ma­dus­te poo­lest.“

Ca­ro­lyn Soo­saar on pä­rit Saa­re­maalt, suu­re­ma osa elust veet­nud Tal­lin­nas, prae­gu elab Kii­lis. Põ­hi­koo­li lõ­pe­tas Tal­lin­nas Ja­kob West­hol­mi Güm­naa­siu­mis, kesk­koo­lis õp­pis EBS Güm­naa­siu­mis. Õi­gus­tea­du­se ba­ka­lau­reu­se kraa­di sai Tar­tu Üli­koo­lis, kus jät­kas ma­gist­ri­õpin­guid ha­ri­du­sin­no­vat­sioo­ni eria­lal.

„Mul oli soov saa­da koo­li­ju­hiks, see­tõt­tu te­gin nii­su­gu­sed eria­la­va­li­kud. Kui olin ma­gist­ri­õp­pes, osa­le­sin ka Noo­red Koo­li aren­gup­rog­ram­mis. Sa­mal ajal läk­sin prog­ram­mist saa­dud soo­vi­tus­te ajen­dil ma­te­maa­ti­ka õpe­ta­jaks Koht­la-Jär­ve Jär­ve koo­li, mis on esi­me­ne rii­gi hal­la­tav põ­hi­kool. Olin ka klas­si­ju­ha­ta­ja. Ees­ti keelt kõ­ne­le­vaid õpi­la­si on sel­li­ses koo­lis um­bes kol­man­dik, tei­sed on ve­ne­keel­se­test või muu­keel­se­test ko­du­dest. Õpe­ta­ja roll sel­li­ses kesk­kon­nas on vä­ga olu­li­ne – li­saks ai­ne õpe­ta­mi­se­le tu­leb toe­ta­da õpi­la­si ees­ti­keel­se õp­pe­ga ko­ha­ne­mi­sel. Õpe­ta­sin ma­te­maa­ti­kat ai­nult ees­ti kee­les, ka­su­ta­sin pil­te ja ke­ha­keelt, ve­ne keelt ma ei os­ka,“ kir­jel­das ta.

Olu­de­ga ko­ha­ne­mi­seks kor­ral­da­ti Noo­red Koo­li osa­le­ja­te­le es­malt ka­he­nä­da­la­ne kee­le­laa­ger Nar­vas, kus sai har­ju­ta­da õpe­ta­mist noor­te­le, kel­le ees­ti kee­le os­kus oli al­les ku­ju­ne­mas.

„Kõi­ge­pealt tu­leb või­ta õpi­las­te usal­dus. Õpe­ta­ja­ga ees­ti kee­les rää­ki­mi­ne nõuab noor­telt pin­gu­tust ja mo­ti­vat­sioon sel­leks te­kib, kui mõis­te­tak­se, et õpe­ta­jat saab usal­da­da. Las­te usal­du­se võit­mi­seks peab ole­ma mõis­tev, toe­tav ja sü­da­mes soo­vi­ma nei­le head,“ sel­gi­tas Ca­ro­lyn Soo­saar.

Õpe­ta­ja­na on ta töö­ta­nud kolm aas­tat, neist esi­me­sed kaks Koht­la-Jär­vel, kus siis ka elas. Ku­na isik­lik elu viis Tal­lin­na­le lä­he­ma­le, lii­tus lõp­pe­nud õp­peaas­taks Loo kesk­koo­li kol­lek­tii­vi­ga.

Ca­ro­lyn Soo­saar: „Vä­ga olu­li­ne on ol­la ko­gu­kon­na­le lä­he­dal – nii saab õpi­las­te­ga pa­re­mi­ni su­hes­tu­da. Loo koo­lis töö­ta­des mõist­sin aga, et soo­vin oma tead­mi­si ja ko­ge­mu­si ra­ken­da­da veel laie­malt. Ida-Vi­rus tund­sin õpe­ta­ja­töös vä­ga tu­ge­valt sel­le ame­ti mis­sioo­ni ja mõ­ju. Lool sain aru, et mi­nu soov on pa­nus­ta­da mit­te ai­nult ühe klas­si või õp­peai­ne ta­san­dil, vaid ai­da­ta kaa­sa ha­ri­du­se­lu aren­gu­le laie­malt.“

Ani­ja abi­val­la­va­ne­ma kon­kur­si kuu­lu­tu­se lei­dis Ca­ro­lyn Soo­saar ju­hus­li­kult: „Sel­les ame­tis on va­ja tead­mi­si nii ha­ri­du­sest kui ka õi­gus­tea­du­sest, mis­tõt­tu tun­dus see vä­ga loo­mu­li­ku järg­mi­se sam­mu­na. Olen tä­nu­lik, et mul­le see või­ma­lus usal­da­ti. Siin on vä­ga soe ja hoo­liv ko­gu­kond ning on hea meel sel­les­se oma pa­nus an­da. Mul­le meel­dib vä­ga, et Keh­ras on kõik käe-ja­la juu­res. Ron­gi­ga tul­les saan lä­bi ilu­sa par­gi val­la­maj­ja ja­lu­ta­da ning see on vä­ga mõ­nus viis päe­va alus­ta­da. Olen avas­ta­nud ka to­re­daid söö­gi­koh­ti ja tun­nen, et siin on vä­ga hea ko­gu­kond­lik õhk­kond.“

Abi­val­la­va­nem li­sas, et oo­tab hu­vi ja rõõ­mu­ga koh­tu­mist kõi­ki­de al­la­su­tus­te juh­ti­de­ga: „Olen jõud­nud ju­ba tut­vu­da noor­te­kes­ku­se ju­ha­ta­ja­ga ja põ­gu­salt tut­vu­nud sot­siaal­ma­ja­ga.“

Eelmine artikkelLau­rent­siu­se Selt­sil on val­mis Kuu­sa­lu ki­hel­kon­na raa­ma­tu ma­ter­ja­lid kir­jas­ta­mi­seks
Järgmine artikkelAnsam­bel LÜÜ-TÜRR esi­nes Sak­sa­maa suu­ri­mal folk- ja maail­ma­muu­si­ka fes­ti­va­lil