„Mida rohkem on klientidel Valkla Kodus tegevust, seda vähem on neil mõttetut vaba aega,“ ütleb juhataja ANDRA KONGI.
Alates augustist Valkla Kodu juhi ametisse asunud Andra Kongi jaoks oli sellele kohale kandideerides üks põhiküsimusi, kas saab oma töös kohtuda asutuse kõigi elanikega: „Mulle meeldib suhelda ning olen aastaid huvi tundunud erivajadustega inimeste elu-olu ja probleemide vastu. Esimesest tööpäevast käin iga päev hooldekodu kõik korpused läbi, nüüd tunnen paljusid nimepidi, tullakse juurde, kallistatakse. Hommikul ootavad mind kümmekond klienti värava juures ning õhtul saadavad ära. Kui olen pidanud lahkuma varem, panevad nad pahaks, et ei jõudnud selleks ajaks kohale.“
Nii kõneleb uus juhataja pärast seda, kui on Sõnumitooja ajakirjanikule teinud ringkäigu A, B ja C korpuses ning õuealal. Kuna tänavu veebruari viimastel päevadel Valkla Kodus tehtud ringkäik ja uutest turvasüsteemidest kirjutatud lugu on veel eredalt meeles, tundub tema kutse minna kõigepealt tutvumisringile esialgu ajaraiskamisena. Ent juba esimeses peatuspaigas, B korpuse alumisel korrusel, saab selgeks, et olen otsekui teises hooldekodus.
Ühest toast kostab valju tümpsumuusikat. Noored mehed tõttavad juhatajale vastu ning jutustavad, kuidas käisid eelmisel päeval marju korjamas, aga moosi pole veel jõudnud keetma hakata. Uks õuealale on avatud, seal istutavad osad kliendid koos tegevusjuhendajatega maasikaid. Et tegu on kinnise osakonnaga, saab aru kõrgetest metallaedadest, mis eraldavad korpusi üksteisest.
„Ühes peres elab siin 9 klienti, igaühel on omaette tuba. Tegevusjuhendajal pole tööruumi, tema viibib üldruumis. Tegevusjuhendaja töö ei ole valvamine, vaid tegelemine klientidega. Kui klient on tegevuses, siis on ta õnnelik ja ka tegevusjuhendaja on õnnelik. Selliseks mugavamaks koduks tahame teha kogu kinnise osakonna. Esimesel korrusel on remont tehtud, nüüd käivad tööd maja teisel korrusel,“ selgitab Andra Kongi.
Tümpsumuusika ja rõõmus meeleolu võtavad meid vastu ka C korpuses meeste peres. Üks klient värvib sõbra tuba, teine joonistab koridori seinale, kolmas vaatab oma toa ukselt, nägu naerul. Taas kallistatakse juhatajat, räägitakse värvimisest ja valjust muusikast.
Naiste osakonnas kurdab vanemapoolne klient Andra Kongile ja ka mulle, et tal on väga igav. Teine tuletab meelde, et ootab päeviku jaoks kaustikut. Kolmas ütleb, et trellid ei meeldi talle üldse.
Õues võõpavad tunkedes mehed aiamajakest. Juhataja kiidab tubli töö eest ning arutab nendega, mida ja kuidas veel korrastada.
„Siia tuleb jalgpalliväljak ja sinnapoole korvpalliplats. Kui järgmisel korral tulete, ei tunne õuealasid enam ära,“ sõnab ta ja ütleb mulle, et ega te eriti vist vahet ei teinud, kes on klient ja kes juhendaja.
Minu kommentaari peale, et selles kõige hullemas osakonnas seekord ei käinudki, muigab juhataja, et just tulime sealt läbi.
Andra Kongi: „Loomulikult peavad meil silmad olema ka selja taga ning tuleb arvestada, et tegu on erivajadusega inimestega, aga rahulik naeratus, nimepidi tundmine ja igaühega jutustamine mõjuvad väga hästi. Meil on siin teenusel toredad poisid ja tüdrukud.“
Mis kedagi huvitab
Ühe esimese asjana koostatakse koos psühholoogiga tabel, kuhu kliendid ja töötajad märgivad, mis neid huvitab. Sellest tulenevalt pannakse kokku ühiste huvidega kliendid ja tegevusjuhendajad.
„Meie klientide seas on palju neid, kes joonistavad ja teevad seda väga hästi. Keraamikatoa laiendame kunstitoaks. Mehelikest töödest pakume võimalust restaureerida toole, lihvida, värvida, teha remonditöid. Naiselikest töödest õpetame süüa tegema, pesu pesema, tahame aia taastada ja istutada õunapuid. Kodu tuleb koduks teha, ei saa olla nii, et ainult trellid ja kõrged aiad on need, mida klient näeb,“ lausub Andra Kongi.
Hiljaaegu oli Valkla Kodus tsirkus, täpsemalt teraapiatsirkus. Esinesid oma maja kliendid. Kutsed pandi välja ka vallamajja ja saadeti kogukonnale, aga väljastpoolt publikut ei tulnud. Ju ei olda veel harjunud, arvab juhataja.
Saalis oli koos tegevusjuhendajatega tsirkust vaatamas kogu hooldekodu klientuur. Reedeti on plaanis hakata korraldama diskosid. Hiljuti käis grupp kinnise osakonna kliente Tallinnas loomaaias, sellest kirjutati ülemöödunud nädalal Eesti Ekspressis.
Kurt-tumma noormehe jaoks telliti tõlgiteenus, jutustab juhataja veel. Selgus et, ta valdab väga hästi viipekeelt ning lõpuks ometi oli võimalik talle selgeks teha, kus ja miks viibib, ning aru saada, mida ta mõtleb ja soovib.
„Ravimid on siin majas A ja O. Tegu on ju psüühiliselt haigete inimestega, keda hoiavad järjel ravimid, tegutsemine ja nendega suhtlemine. Kohtumäärusega ööpäevaringsele teenusele suunatud isikud ei ole kriminaalid. Kui inimene paneb gaasi põlema ja imetleb, et oi, milline valgus, on ta ohtlik endale ja teistele. Või kui hakkab end lõikuma. Mõni on kukkunud või saanud peksa või narkootikumide-alkoholi mõjul muutunud selliseks. Me ei või kunagi teada, mida elu teeb ja toob. Kui ise enam ei suuda oma elu ja ravi üle otsustada, tehakse seda kohtumäärusega. Sellest tulenebki väljend kohtumäärusega suunatud klient.“
Klientide töölkäimine ametlikuks
170st kliendist on 100 suunatud kohtumäärusega kinnisesse osakonda ning 70 on avatud teenusel. Need 70 ei ole endale ega teistele ohtlikud ning võivad liikuda ka hooldekodu territooriumilt välja. Oluline on, et jõuavad söögi ajal ja õhtul ettenähtud ajaks tagasi.
Koos sügistööde saabumisega hakati avatud teenuse kliente viima ümbruskonna küladesse põllutöödele appi, nagu on seda tehtud aastaid. Andra Kongi seadis sisse süsteemi – töötada tuleb ametlikult ehk sõlmida koostööleping, kus on fikseeritud töötamise aeg, koht, töö sisu ja palk.
„Kui päevatöö eest makstakse 2 eurot 50 senti või antakse kott kartuleid, siis pole see päris õige. Tahan, et me klientidesse suhtutaks nii, nagu nende töö on seda väärt. Kes me klientide töökäsi on kasutanud, need teavad, et nad on tublid ja innukad, töötavad rõõmuga. Soovime teha töötamise ametlikuks, inimväärikaks, tasu ei pea olema väga suur, aga võiks olla mõistlik, “ kõneleb juhataja ja tõdeb, et kui hooldekodu väravas kliente oodanud tööandjatele uuest nõudest teada anti, kadus mõnigi neist ära.
„Aga heameel on tõdeda, et oleme siiski sõlminud juba esimesed kootöölepingud, mis tagavad me kliendile õiglase tasu ja töö. Probleeme on veel klientide toitlustamisega väljaspool kodu. Me ise jälgime toitude kaloraaži, vitamiinide sisaldust, liiga rasvane toit ei ole neile hea. Ka ei taha, et neile antaks suitsu, sest on täpselt paigas, kui mitu sigaretti päevas võib tõmmata.“
24 aastat õppedirektor
Andra Kongi on sündinud Rakveres, 1977. aastal lõpetas Rakvere 1. keskkooli. Tal on kaks kõrgharidust: Tallinna Pedagoogilises Instituudis sai vene keele õpetaja diplomi ning kaugõppes õppis Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat. Tänavu 7. juulil täitus tal 30 aastat töötamist Rakvere Ametikoolis, neist 24 aastat õppedirektorina.
Ta ütleb, et erivajadustega inimesed on kogu aeg olnud tema ümber ning osales Innove kutsel hariduse sisulise arendamise kava 2008-2013 raames töörühmas, mis koostas juhendmaterjali haridusliku erivajaduse märkamisest ja sekkumisest.
„Tundsin ammu juba, et olen ühte kohta liiga kauaks tööle jäänud, ehkki Rakvere Ametikool on mu elu ja armastus ja tervis. Aga Rakveres polnud enam sära mu silmis, ei oodanud esmaspäevi. Kui lugesin, et Valkla Kodusse otsitakse juhatajat, leidsin, et see väljakutse on just täpselt minu jaoks. Töövestlusel ütlesin, et tööl hakkan käima Rakverest, aga kui teada sain, et mind valiti, asusin otsima kodu Kuusalu valda. Leidsime elamise Vahastu külasse.“
Valkla kogukonna kohta lausub juhataja, on külarahva esindajatega mõnel korral kohtunud ning tahab kokkusaamisi jätkata: „Soovin teha koostööd külaga ja kogukonnaga laiemalt. Näiteks kutsuda Valkla Kodusse kohalikke esinejaid – tantsijaid-lauljaid, ka lapsi.“
