Aeg­vii­du koo­li õpe­ta­ja LUU­LE SIRP on tun­nus­tus­kon­kur­si „Sü­da­me­ga ha­ri­du­ses“ fi­na­list

29
Tunnustuse „Südamega hariduses“ finalist LUULE SIRP on Aegviidu kooli 3. klassi õpetaja. Foto Triin Takkis

Ees­ti Ha­ri­dus­töö­ta­ja­te Liit kor­ral­das kon­kur­si „Sü­da­me­ga ha­ri­duses“, et tuua esi­le ja tä­na­da ha­ri­dus­töö­ta­jaid, kel­le hoo­li­vus ning pa­nus on noo­ri eri­li­sel moel mõ­ju­ta­nud. Lu­gu­sid oma õpe­ta­ja­test sai saa­ta ku­ni 10. märt­si­ni. Kon­kur­si­le esi­ta­ti 273 ha­ri­dus­töö­ta­jat, kel­lest va­lis žü­rii 15 fi­na­lis­ti. Võit­jad sel­guvad rah­va­hää­le­tu­sel, hää­le­ta­da saab ku­ni kol­ma­päe­va, 25. märt­si õh­tul kel­la 23.59 Ees­ti Ha­ri­dus­töö­ta­ja­te Lii­du ko­du­le­hel https://ehl.org.ee/sy­da­me­ga­ha­ri­du­ses. Iga piir­kon­na enim hää­li saa­nud ha­ri­dus­töö­ta­jat pre­mee­ri­tak­se 3000 eu­ro­ga, kõi­gi hää­le­ta­ja­te va­hel loo­si­tak­se 3×300 eu­rot.

Lau­reaa­te va­li­tak­se eral­di Ees­ti viies piir­kon­nas. Põh­ja piir­kon­na ehk Har­ju- ja Jär­va­maa kol­me fi­na­lis­ti hul­gas on Aeg­vii­du koo­li õpe­ta­ja Luu­le Sirp. Te­ma esi­ta­ja oli va­rem Aeg­vii­du koo­lis õp­pi­nud uk­rai­na noor­mees Ro­dion.

„Mõ­ni­kord võib üks ai­nus ini­me­ne muu­ta tei­se ini­me­se elus peaae­gu kõi­ke. Mi­nu jaoks sai sel­li­seks ini­me­seks ees­ti kee­le õpe­ta­ja Luu­le Sirp,“ kir­ju­tas ta.

Noor­mees kir­jel­das, kui ko­lis sõ­ja eest Uk­rai­nast Ees­tis­se tul­les koos ema­ga Ne­li­jär­ve­le, oli esial­gu kõik võõ­ras ning tun­dis suurt äre­vust ja eba­kind­lust. Ta läks Aeg­vii­du koo­li, kus tal­le hak­kas ees­ti keelt õpe­ta­ma Luu­le Sirp: „Ju­ba esi­mes­tel het­ke­del ta­ju­sin te­ma hea­dust ja sii­rast hoo­li­vust. Ta ümb­rit­ses mind tä­he­le­pa­nu ja soo­ju­se­ga, just­kui soo­vi­des mär­ku an­da, et ma ei ole sel­les uues rii­gis ük­si. Kan­nat­lik­ku­se ja ar­mas­tu­se­ga ai­tas ta mul te­ha esi­me­si sam­me ees­ti kee­le õp­pi­mi­sel. Al­gu­ses oli see vä­ga ras­ke: sõ­nad läk­sid se­ga­mi­ni, gram­ma­ti­ka tun­dus üle­ta­ma­tu ja hirm ek­si­da ei lask­nud va­balt rää­ki­da, kuid õpe­ta­ja lei­dis ala­ti õi­ged toe­tus­sõ­nad. Te­ma poo­le sain pöör­du­da abi saa­mi­seks ka teis­tes õp­peai­ne­tes. Ta püü­dis ala­ti sel­gi­ta­da, ju­hen­da­da ja jul­gus­ta­da. Mä­le­tan sel­gelt üht esi­mest tun­di, kui õpe­ta­ja kir­ju­tas tahv­li­le lü­hi­ke­se ees­ti­keel­se lau­se ja pa­lus, et ma sel­le et­te loek­sin. Ma pa­bis­ta­sin ja kart­sin ek­si­da, kuid kui ma need sõ­nad lõ­puks lau­su­sin, siis ta nae­ra­tas soo­jalt ja üt­les: „Vä­ga tub­li, Ro­dion!“ Sel het­kel tund­sin esi­mest kor­da, et ma saan hak­ka­ma.“

Ro­dion kir­ju­tas, et te­ma jaoks oli õpe­ta­ja Luu­le Sirp pal­ju roh­kem kui pe­da­goog — ini­me­ne, ke­da võis usal­da­da ning rää­ki­da tal­le ka Uk­rai­nas­se jää­nud isa sur­mast: „See oli mi­nu jaoks kir­jel­da­ma­tult ras­ke aeg. Mä­le­tan üht sü­gis­päe­va, kui tun­nid olid lõp­pe­nud. Ak­na ta­ga sa­das vaik­set vih­ma, mi­na aga is­tu­sin klas­sis ning ma ei suut­nud pi­sa­raid ta­ga­si hoi­da. Õpe­ta­ja is­tus mi­nu kõr­va­le ja kuu­las mind ra­hu­li­kult. Te­ma sil­ma­des oli nii pal­ju kaas­tun­net. Ta nut­tis koos mi­nu­ga. Mõist­sin, et mi­nu ees ei ole ai­nult õpe­ta­ja, vaid suu­re sü­da­me­ga ini­me­ne.“

Noor­mees kin­ni­tas, et Aeg­vii­du koo­lis õpi­tud aja jook­sul hak­kas ta tä­nu õpe­ta­ja­le ees­ti keelt ar­mas­ta­ma ja ise­gi ees­ti­keel­seid raa­ma­tuid lu­ge­ma.

Las­teaiaõ­pe­ta­jast sõ­ja­põ­ge­ni­ke kee­leõ­pe­ta­jaks
Luu­le Sir­bist, kes on prae­gu Aeg­vii­du koo­li klas­siõ­pe­ta­ja ja uk­rai­na las­te ees­ti kee­le õpe­ta­ja, sai koo­liõ­pe­ta­ja ne­li aas­tat ta­ga­si, pä­rast Uk­rai­na sõ­ja al­gust. Eel­ne­valt oli ta üle 26 aas­ta töö­ta­nud Aeg­vii­du las­teaias – alus­tas abiõ­pe­ta­ja­na, va­he­peal täi­tis ma­jan­dus­ju­ha­ta­ja ja õp­pe­ju­hi üle­san­deid, kõi­ge pi­ke­mat ae­ga oli õpe­ta­ja.

„2022. aas­ta märt­sis he­lis­tas mul­le Aeg­vii­du koo­li too­na­ne di­rek­tor Tii­na Stein­berg. Ta tea­dis, et ma las­teaias enam ei töö­ta ning üt­les, et on hä­das – 2. klas­si tu­li uk­rai­na poiss, kel­le­ga on va­ja ha­ka­ta eral­di te­ge­le­ma. Ta jäi Aeg­vii­du koo­li um­bes poole­tei­seks kuuks, siis ko­lis ema­ga Jõh­vi,“ mee­nu­tab Luu­le Sirp.

Sep­temb­ris sai ta koo­li­ju­hilt uue ap­pi­kut­se, sest kuu aja jook­sul tu­lid Aeg­vii­du koo­li 18 sõ­ja­põ­ge­ni­kust õpi­last: „Al­gu­ses ei ol­nud ma nei­le ai­nult ees­ti kee­le õpe­ta­ja, olin ka just­kui tu­gii­sik, kes sai neist aru ja kel­le­ga nad said rää­ki­da. Vä­ga pal­ju läks­ki siis ae­ga emot­sio­naal­se poo­le­le – need lap­sed olid näi­nud sõ­da, va­ja­sid hin­ge­haa­va­de­ga te­ge­le­mist ja liht­salt toe­tust kel­lelt­ki, kes neid mõis­tab. Ei ole ker­ge ol­la sel­les va­nu­ses omaea­lis­te õpi­las­te kes­kel, kui sa ei suu­da en­nast nei­le aru­saa­da­vaks te­ha, sest kõ­nel­dak­se eri kee­li.“

Ena­mik too­na Uk­rai­nast tul­nud lap­si lah­kus Aeg­vii­du koo­list aas­ta­va­he­tu­sel, kui pe­re­de ta­su­ta ma­ju­tus­või­ma­lus Ne­li­jär­ve puh­ke­kes­ku­ses lõp­pes ning pi­did leid­ma uue elu­ko­ha. 5. klas­si poiss Ro­dion ko­lis ema­ga Keh­ras­se ning oli üks kol­mest uk­rai­na õpi­la­sest, kes jäi Aeg­vii­du koo­li. Ta õp­pis Aeg­vii­dus 2024. aas­ta lõ­pu­ni, siis mindi elama pea­lin­na ning jät­kas koo­li­teed Tal­lin­nas. Luu­le Sir­bi­le jäi ta meel­de kui äär­mi­selt sü­dam­lik poiss, kes pi­das olu­li­seks pä­rast va­heae­ga, kui enam Aeg­vii­du koo­li ei naas­nud, saa­ta en­di­se­le õpe­ta­ja­le kir­i. Sel­les va­ban­das koe­rus­te pä­rast, mis ta oli tei­nud, ning sel­le eest, et ei ol­nud saa­nud oma lah­ku­mi­sest õpe­ta­ja­le isik­li­kult tea­ta­da. Um­bes kuu ae­ga hil­jem käis ta ema­ga siis­ki kor­ra veel Aeg­vii­dus, ot­sis oma en­di­se ees­ti kee­le õpe­ta­ja üles ja sai tal­le sil­mast-sil­ma öel­da, et elab ja õpib nüüd Tal­lin­nas.

Kee­leõ­pe­ta­jast klas­siõ­pe­ta­jaks
„Kui di­rek­tor mind ne­li aas­tat ta­ga­si kut­sus, tu­lin liht­salt kor­raks ap­pi, ei ku­ju­ta­nud et­te, et sel­lest ku­ju­neb pi­kaaeg­ne koos­töö,“ lau­sub Luu­le Sirp, kes on nüüd Aeg­vii­du koo­lis klas­si­õpe­ta­ja 3. klas­si­le, li­saks õpe­tab ees­ti keelt kol­me­le Jä­ne­da koo­list tul­nud uk­rai­na lap­se­le.

Nii, na­gu mär­kis kolm aas­tat ta­ga­si Keh­ras uk­rai­na las­te õpe­ta­mi­se eest Ani­ja val­la aas­ta noor­soo­töö te­gi­ja tun­nus­tust vas­tu võt­tes, üt­leb ka prae­gu, et on Tii­na Stein­ber­gi­le vä­ga tä­nu­lik, sest po­leks end ise läi­nud koo­li töö­le pak­ku­ma: „Kui koo­li prae­gu­ne di­rek­tor An­ni­ke Sood­la te­gi et­te­pa­ne­ku, et hak­kak­sin klas­siõ­pe­ta­jaks, olin al­gu­ses täies­ti kin­del, et ma ei võ­ta se­da vas­tu. Aga ka see tee­kond on osu­tu­nud vä­ga to­re­daks.“

Uk­rai­na las­te­le, kes on Ees­tis nüüd­seks ela­nud ne­li aas­tat, ei ole nen­de õpe­ta­ja enam eel­kõi­ge tu­gii­sik. Ku­na sõ­ja­põ­ge­ni­ke pe­red ei loo­da enam ko­he-ko­he ta­ga­si pää­se­da ja pal­jud ei soo­vi­gi Uk­rai­nas­se naas­ta, võe­tak­se ka ees­ti koo­lis ja ees­ti kee­le õp­pi­mist märk­sa tõ­si­se­malt kui sõ­ja al­gu­ses.

„Kui­gi meie kee­le oman­da­mi­ne ei lä­he neil ik­ka­gi liht­salt, on nad aru saa­nud, et il­ma eesti kee­le os­ku­se­ta on kee­ru­li­ne siin õp­pi­da ja tööd lei­da,“ tõ­deb Luu­le Sirp.

Te­da lii­gu­tas vä­ga, kui kuu­lis, et noor­mees, ke­da po­le ju­ba pool­teist aas­tat õpe­ta­nud, tun­neb, et esi­me­ne ees­ti kee­le õpe­ta­ja on te­ma elu­käi­ku pal­ju mõ­ju­ta­nud, ja pi­das olu­li­seks sel­lest kõ­ne­le­da: „Mul­le teeb see tõ­si­selt hea­meelt. Te­ma sii­ras ja sü­dam­lik ki­ri võt­tis sil­ma mär­jaks.“

Eelmine artikkelAru­kü­las on li­gi pool aas­tat töö­ta­nud Si­nu Ars­ti ter­vi­se­kes­kus
Järgmine artikkelNuku­teat­ri­te ma­ra­to­nil Keh­ras sai vaa­da­ta 6 eten­dust