
„Olen kogu aeg inimestega suhelnud,“ ütleb Kehras elav Auguste Paulus, kes sai 27. aprillil 100aastaseks.
Seda, et on olnud pidevalt rahva keskel ja aktiivne tegutseja, kes on alati kõigest osa võtnud, peab ta oma pikaealisuse üheks põhjuseks. Samuti tahtejõudu: „Igasugu asju on elus juhtunud, olnud väga keerulisi aegu, aga olen alati välja sipelnud.“
Siiani elab ja toimetab 30 aastat tagasi leseks jäänud Auguste Paulus Kehras Põrgupõhja linnaosas oma majas üksi. Lähedased toovad poest toidukraami ja postkastist ajalehe ning aitavad, millega vaja, kuid mitte rohkem kui vaja, et auväärses eas ema püsiks toimekana.
„Pesen ise pesu ja teen süüa. Siin on minu kuningriik,“ lausub Auguste Paulus ja lisab, et kuigi tervisemuresid on tal olnud küll, ei ole ta praegusel elul midagi viga.
„Naeran ikka, et trillallaa-trullalaa, mis on pensionäril viga elada. Päevad lähevad kiiresti. Vaatan telekat ja loen ajalehti vahel kella kolmeni öösel. Mul on ka kaks sõbrannat, nendega ikka helistame.“
Auguste Paulus on pärit Lehtsest, sündis 1926. aastal, oli oma vanemate kolmest tütrest keskmine. Õed, üks temast kolm aastat vanem ja teine sama palju noorem, läksid pärast Lehtse kooli Tallinnasse. Auguste Paulus lõpetas Lehtses 6. klassi 1939. aastal, seejärel õppis 3 aastat Tapa keskkoolis. Pärast 9. klassi läks koju tagasi, jäi emale-isale appi talutöid tegema.
Sellest ajast, nagu ka kogu hilisemast elust mäletab ta palju. Näiteks kui venelased sõja-ajal tääkidega nende puuriitadest midagi otsisid. Või kuulipildujate valanguid, kui ta viis loomad kodust eemale metsa ja neid vene lennukitelt märgati. Eredalt on Auguste Paulusel meeles seegi, kui teda 18aastasena käsukorras Lehtse vallamajja arveametnikuks kamandati.
„Vallas oli 1200 majapidamist, kõigile tuli arvestada maksud. Töötasin seal neli aastat. Siis tehti paljud kulakuks ja hakkasin mõtlema, kuidas minema saada,“ räägib ta.
Vallatöölt lahkumine õnnestus 1948. aastal, kui Auguste Paulus abiellus. Tulevase abikaasaga oli saanud tuttavaks tänu tööle – kui käis külanõukogudes makse kogumas ja pidi ka öösel raha täis kottidega tagasi Lehtsesse jõudma: „Tema oli olnud saksa armees ja istunud selle eest vene vangis ning pärast vabanemist küttis Tapa mõisas katlaid. Kedagi teist polnud võtta, tema tuli mind saatma. Mäletan, et tal oli sõdurisinel seljas, sineli põõn tagant katki. Jalgsi läksime tema juurde Jootme mõisa juurde, sealt edasi hobusega Lehtsesse. Nii see peale hakkaski – kui mul oli vaja, siis ta jälle tuli oma hobusega. Tal oli hea hobune, oh jumal, kui ta sellega tuli, siis hobune hüppas üle kartulikuhjade.“
Lehtsest kolis noorpaar esialgu Aegviitu, sealt Rakverre ning 1957. aastal ühte tuppa Kehras Kose maanteel. Selleks ajaks kasvasid peres kaks last – 1950. aastal sündinud tütar ja 1955. aastal sündinud poeg. 1966. aastal hakkas abikaasa Põrgupõhja maja ehitama, seal kodus elab Auguste Paulus alates 1970ndate algusest siiani.
Kehras töötas ta esialgu raamatupidajana, paadilaenutajana ning rahvamaja kassapidajana. 1962. aastal sai meheõe kaudu töökoha Tallinnasse tootmiskoondisesse Lembitu, kus valmistati peamiselt kübaraid. Esialgu oli Auguste Paulus seal praaker, hiljem meister. Kokku töötas Lembitus 30 aastat – 1992. aastani.
Alates 1970. aastast laulis Auguste Paulus Kehra segakooris Helin, käis kooriga ka 83aastasena 2009. aasta laulupeol ning osales rahvamaja lauluklubis veel ligi 90aastasena. 2015. aastani ehk 89aastaselt käis Auguste Paulus ka rahvamaja memmede võimlemisringis: „Talvel rookisin lume eest, hüppasin kelgule ja läksin.“
Äsja toimunud 100. sünnipäev tähistamine oli Auguste Pauluse sõnul nagu sugulaste kokkutulek – kohal olid kõik ta lähedased. Tema tütrel Marju Vahtramäel ja pojal Riho Paulusel on kokku 7 last. Lisaks on Auguste Paulus 16kordne vanavanaema ning ühele tüdrukutirtsule ka vanavanavanaema.





