Raa­si­ku val­la ea­ka­te ar­vu­ti- ja nu­ti­kur­sus on vä­ga po­pu­laar­ne

„Ar­ves­ta­si­me, et saa­me kur­su­se­le võt­ta 18-20 ini­mest, aga nüüd on neid 22 ja osa soo­vi­jaid tu­li jät­ta uk­se ta­ha,“ tõ­des Aru­kü­la Kul­tuu­ri­selt­si te­gev­juht Ga­ri­na Too­min­gas, kel­le kir­ju­ta­tud pro­jek­ti toel toi­mu­vad Aru­kü­las ala­tes veeb­rua­ri kesk­pai­gast va­ne­maea­lis­te ar­vu­ti­kur­su­sed.

Ida-Har­ju Koos­töö­ko­ja kau­du Eu­roo­pa Sot­siaal­fon­dist ra­has­ta­tud pro­jek­ti „Raa­si­ku val­la ea­ka­te­le uued või­ma­lu­sed“ raa­mes on ku­ni mai lõ­pu­ni kok­ku 21 koo­li­tus­kor­da. Need on Aru­kü­la põ­hi­koo­li ar­vu­ti­klas­sis kol­ma­päe­va õh­tu­ti, kaks tun­di kor­ra­ga. Kur­sust viib lä­bi koo­li õpe­ta­ja ja ha­ri­dus­teh­no­loog Cris­ti­na Kas­ka.

Ga­ri­na Too­min­ga sõ­nul rää­ki­sid pen­sio­nä­rid tal­le ju­ba aas­taid ta­ga­si, et soo­vik­sid ar­vu­ti­koo­li­tust, kuid siis ei lei­tud ju­hen­da­jat: „Cris­ti­na Kas­ka sai va­he­peal ha­ri­dus­teh­no­loo­giks, on meil nüüd ju­hen­da­ja ole­mas. Ta ei õpe­ta ea­kaid ai­nult ar­vu­tit ka­su­ta­ma, vaid jõuab ka nu­ti­te­le­fo­ni­de ka­su­ta­mi­se­ni, näi­teks kui­das hoi­da te­le­fon rämp­sust puh­ta­na, fo­to­sid pil­ve pan­na või What­sap­pis su­hel­da.“

Põ­hi­li­sed as­jad, mi­da kur­su­se jook­sul on ka­vas pen­sio­niea­lis­te­le õpe­ta­da, on ar­vu­ti ja nu­ti­sead­me baas­tead­mi­sed, in­ter­ne­ti ka­su­ta­mi­ne, e-post ja suht­lus, prak­ti­li­sed e-tee­nu­sed, e-poed, äpid, ID-kaar­di ka­su­ta­mi­ne ar­vu­tis, mee­le­la­hu­tus ja män­gud, kü­ber­tur­va­li­sus, fo­to­tööt­lus ja -hal­dus.

„Kõi­ge­ga me põh­ja­li­kult te­ge­le­da ei jõua, aga saa­me neid vald­kon­di vä­he­malt tut­vus­ta­da. Ta­han kind­las­ti jõu­da ka te­hi­s­aru ka­su­ta­mi­se põ­hios­kus­te­ni, et os­kak­sid AI-lt abi kü­si­da, kui neil on ar­vu­tis mõ­ni prob­leem,“ üt­les Cris­ti­na Kas­ka.

Esi­me­ses tun­nis 18. veeb­rua­ril kü­sis ta oma ar­vu­tiõ­pi­las­telt, mil­li­sed di­gi­sead­med on kel­lel­gi ko­dus ole­mas, mi­da nad nen­de­ga te­ha os­ka­vad ja mi­da koo­li­tu­sel loo­da­vad õp­pi­da.

„Kui­gi nad ta­ha­vad osa­ta ka­su­ta­da pat­sien­di­por­taa­li, maks­ta ar­veid ja an­da di­giall­kir­ja, tu­leb en­ne sel­le­ni jõud­mist õp­pi­da pal­ju es­ma­se­maid as­ju, kas või kla­via­tuu­ri ka­su­ta­ma. Ku­na meil on paar-kolm naist, kes po­le ar­vu­ti­ga va­rem üld­se kok­ku puu­tu­nud, on neil tul­nud õp­pi­da ka ar­vu­ti­hii­re ka­su­ta­mist, ise­gi kui­das se­da käe all õi­ges­ti hoi­da,“ sel­gi­tas ju­hen­da­ja.

Ta mär­kis, et koo­li­lap­si ja pen­sio­nä­re õpe­ta­da on kaks täies­ti eri­ne­vat as­ja: „Ea­ka­te­ga tu­leb võt­ta vä­ga ra­hu­lik tem­po ja alus­ta­da liht­sa­test as­ja­dest. Aga nen­de­ga on vä­ga hu­vi­tav, la­he on see, et nad on ise vä­ga po­si­tiiv­sed.“

Mõ­ned nai­sed, kel­lel ko­dus ar­vu­ti­või­ma­lust ei ole, käi­sid ju­hen­da­ja soo­vi­tu­sel hom­mi­ku­ti Aru­kü­la noor­te­kes­ku­ses hii­re lii­gu­ta­mist ja kla­via­tuu­ri ka­su­ta­mist har­ju­ta­mas. Pä­rast möö­du­nud nä­da­lal toi­mu­nud kol­man­dat koo­li­tus­kor­da kii­tis ju­hen­da­ja, et nai­sed on vä­ga lü­hi­ke­se aja­ga kõ­vas­ti are­ne­nud – kui esi­me­sel kor­ral lü­li­tas mõ­ni al­les esi­mest kor­da elus ar­vu­tit sis­se, siis kol­man­das tun­nis ei va­ja­nud kee­gi enam sis­se­lo­gi­mi­sel abi: „Iga kord sa­mu as­ju te­hes oskused kin­nis­tu­vad, nad saa­vad roh­kem aru, muu­tu­vad kii­re­maks, kes na­tu­ke roh­kem os­ka­vad, ai­ta­vad al­ga­jaid. See on ka nei­le en­di­le ka­su­lik, sest õpe­ta­mi­ne õpe­tab kõi­ge roh­kem.“

60-85aas­ta­sed õpi­la­sed
Kõi­ge enam on koo­li­tu­sel osa­le­jaid Aru­kü­last, vä­hem Raa­si­kult, mõ­ned ka kü­la­dest. Noo­rim on pen­sio­niee­lik, kes pol­nud va­rem ar­vu­tit ka­su­ta­nud, sest ei ol­nud hu­vi ega va­ja­dust, abi­kaa­sa ja tei­sed pe­re­liik­med te­gid te­ma eest „ar­vu­tias­jad“ ära.

„Nüüd on ju­ba igal pool va­ja ar­vu­tios­kust, kõik as­jaa­ja­mi­ne käib sel­le kau­du. Esi­me­ne tund tun­dus vä­ga ras­ke, järg­mi­sed on ol­nud liht­sa­mad, loo­dan, et saan hak­ka­ma. Esi­me­se as­ja­na õp­pi­sin, kui­das hiirt hoi­da ja kii­re­mi­ni lii­gu­ta­da. Se­da har­ju­ta­sin ar­vu­ti­män­gu­de­ga,“ üt­les proua, kes soo­vib ar­vu­tios­kus­te oman­da­mi­se­ga te­ha abi­kaa­sa­le ül­la­tu­se ning osa­ta kur­su­se lõ­puks ar­vu­tis täi­ta do­ku­men­te, saa­ta kir­ju, vaa­da­ta terviseportaalist oma di­gi­lu­gu.

Ar­vu­ti­kur­su­se va­nim osa­le­ja, 85aas­ta­ne Sii­ri Maalt Aru­kü­last on seda meelt, et õp­pi­da ei ole ku­na­gi hil­ja ning läks kur­su­se­le, et juur­de õp­pi­da: „Töö­ta­sin Aru­kü­la am­bu­la­too­riu­mis, nüüd ju­ba 18 aas­tat olen pen­sio­nil. Ar­vu­tid tu­lid, kui veel töö­ta­sin, aga meil oli kin­del prog­ramm ees, see oli üs­na al­ge­li­ne. Prae­gu ei saa ka mi­nu­va­nu­ne ar­vu­tios­ku­se­ta hak­ka­ma.

Saa­dan arvutist kir­ju, loen in­ter­ne­tist uu­di­seid, vaa­tan sõi­du­plaa­ne, õpe­tust, kui­das lil­li kas­ta ja muud. Kui on va­ja Tal­lin­nas ku­sa­gi­le min­na, vaa­tan kaar­dilt asu­koh­ta ja kas bus­si­ajad kla­pi­vad. Kui va­jan ar­vu­ti­abi, kut­sun po­ja. Aga noo­red on lii­ga tar­gad, ei ta­ha neilt kõi­ke kü­si­da, soovin ise roh­kem osa­ta. Hil­ju­ti oli va­ja aja­le­he tel­li­must uuen­da­da, sain üle­kan­de te­ge­mi­se­ga hak­ka­ma küll, aga kar­dan pet­tu­reid.“

Aru­kü­la rah­va­ma­ja rah­va­tant­su­rüh­ma Pih­la­ko­bar ju­hen­da­ja, 76aas­ta­ne Ai­de Mer­ka, kes töö­tas en­ne pen­sio­ni­le jää­mist raa­ma­tu­pi­da­ja­na ning on ka ar­vu­ti­ka­su­ta­ja, läks kur­su­se­le kind­la tead­mi­se­ga, et soo­vib sel­geks saa­da, kui­das osa­ta te­ha kaus­tu ja tõs­ta sin­na do­ku­men­te, an­da di­giall­kir­ja, li­sa­da kir­ja­de­le ma­nu­seid: „In­ter­ne­tist uu­dis­te lu­ge­mi­ne ja ar­vu­tis üle­kan­ne­te te­ge­mi­ne on mi­nu jaoks ele­men­taar­sed. Kui on va­ja te­ha mi­da­gi, mi­da ei os­ka, kut­sun ap­pi ko­du­se AI ehk po­ja. Ta­hak­sin ise roh­kem osa­ta, aga noor­tel po­le nii pal­ju ae­ga ega kan­na­tust, et õpe­ta­da. An­nan see­nior­tant­su­tun­de ja pi­din abi pa­lu­ma, et saak­sin muu­si­ka plaa­dilt mä­lu­pul­ga­le. Võik­sin se­da ju ise te­ha, kui os­kak­sin. Plaa­ni­sin ju­ba am­mu, et lä­hen ar­vu­ti­kur­sus­te­le. Aga kui tööl käi­sin, pol­nud või­ma­lik, need olid päe­vasel ajal.“

Te­mast aas­ta noo­rem Eha Ak­siim Pe­nin­gilt üt­leb, et aas­taid ta­ga­si, kui veel tööl käis, lä­bis ka ar­vu­ti­kur­su­sed, aga sel­lest po­le enam pal­ju mee­les: „Õpe­ta­sin me­he ko­dus enam-vä­hem väl­ja, aga ise ei os­ka enam mi­da­gi. Mak­sud mak­san ja üle­kan­deid teen ar­vu­tis, muid as­ju teen kõi­ke te­le­fo­ni­ga – män­gin män­ge, vaa­tan You­tu­be´ist noor­te fil­me. Mul on ka Fa­ce­boo­ki kon­to, see kaa­per­da­ti va­he­peal ise­gi ära. Soo­vin õp­pi­da, kui­das ar­vu­ti­ga kir­ja saa­ta, tõs­ta pil­te ühest ko­hast tei­se. Siin kur­sus­tel on meie Pih­la­ko­ba­ra 12 liik­mest 7, saan nüüd nei­le ha­ka­ta saat­ma meie tant­su­de vi­deo­id.“

Te­ma ea­kaas­la­ne Hel­le Va­ga Raa­si­kult mär­kis, ar­vas esial­gu, et käib ühe kor­ra ära, õpib mõ­ned män­gud sel­geks ja roh­kem ei lä­he.

„Aga meie õpe­ta­ja on nii teat­raal­ne! Vii­ma­sel ajal on mo­no­tü­kid moes, see on äge stan­dup ko­möö­dia, kui ta meid jä­re­le teeb. Kui siit ära lä­hen, tun­nen iga kord uut ener­giat ja head too­nust – ju­ba sel­le pä­rast ta­han arvutitundi tul­la,“ kii­tis ta.