Raa­si­ku näi­tet­ru­pi Mür­ka­põ­ka uus la­vas­tus on näi­te­män­gu te­ge­mi­sest

Lau­päe­val, 8. no­vemb­ril oli Raa­si­ku rah­va­ma­jas esie­ten­dus – seal­ne näi­tet­rupp Mür­ka­põ­ka tõi la­va­le tru­pi la­vas­ta­ja Ai­ra Jõõt­si kir­ju­ta­tud näi­te­män­gu „Jäl­le al­gab kõik, al­gab….“. Pub­li­ku­hu­vi oli suur, esie­ten­du­se ajal pol­nud rah­va­ma­jas saa­li 100 too­list üks­ki va­ba.

Ka­va­le­hel ise­loo­mus­ta­tak­se uut näi­te­män­gu kui la­va­lu­gu sel­lest, kui­das ris­tu­vad liht­sa­te ini­mes­te unis­tu­sed ja tar­ka­de ini­mes­te ma­si­na­värk. Eten­dus al­gab 2055. aas­tal en­di­se Tüh­ja­kü­la näi­te­rin­gi Mür­ka­põ­ka liik­me Tõ­nu mee­nu­tus­te­ga, kui­das 30 aas­tat ta­ga­si sai trupp ha­ru­kord­se või­ma­lu­se min­na Eu­roo­pa rii­gi­pea­de­le esi­ne­ma ning sel­le eest loo­de­ti kop­sa­kat ta­su. Tü­ki eda­si­ne te­ge­vus toi­mub tä­na­päe­val. Lavastuses tru­pi se­ni­ne la­vas­ta­ja enam ei so­bi­nud, va­he­ta­ti uue vas­tu. Te­ma soo­vib se­nis­te ko­möö­dia­te ase­mel Mür­ka­põ­ka­ga la­va­le tuua klas­si­kat – prant­su­se tun­tud näi­te­kir­ja­ni­ku Mo­lie­re´i näi­den­dit.

Näi­te­män­gus tee­vad kaa­sa Al­do Laid (Tõ­nu), Rain Loik­mann (Kus­tav), Kert Paur (Vil­lem), Lii­vi­ka Juk­saar (Sir­je), Ka­lev Ke­so ( Kal­ju), Õn­ne Päes­ke (la­vas­ta­ja) ja Mark­ko Maa­sik (hall kar­di­nal). Val­gust ja he­li sä­tib Hen­ry Ka­ri.

Klas­si­ka la­vas­ta­mi­se ase­mel näi­dend klas­si­ka la­vas­ta­mi­sest
Ai­ra Jõõts, kes on kõik oma la­vas­ta­tud näi­te­män­gud ühe eran­di­ga ka ise kir­ju­ta­nud, rää­kis, et idee tä­na­vu­seks tü­kiks sai aas­ta ta­ga­si Har­ju­maa har­ras­tus­teat­ri­te fes­ti­va­lilt.

„Zü­rii lii­ge And­rus Vaa­rik lah­kus saa­list il­ma meie eten­du­se esi­mest vaa­tust­ki lõ­pu­ni vaa­ta­ma­ta. Pä­rast üt­les, et me ei peaks sel­li­seid la­vas­tu­si enam te­ge­ma, ning soo­vi­tas la­vas­ta­da mi­da­gi klas­si­ka­list. Ta pak­kus väl­ja, et võik­sin la­vas­ta­da Mo­lie­re´i näi­den­deid,“ rää­kis Ai­ra Jõõts, kes kir­ju­tas sel­lest ajen­da­tu­na hoo­pis näi­te­män­gu Mo­lie­re´i la­vas­ta­mi­sest.

Ta põh­jen­das, kui har­ras­tus­trupp teeb maail­mak­las­si­kas­se kuu­lu­vat näi­den­dit, mi­da män­gi­tak­se ka pro­fes­sio­naal­se­tes teat­ri­tes, te­kib võrd­lus: „On suur va­he, kas män­gi­me meie või pro­fes­sio­naa­lid. See­tõt­tu tu­leks klas­si­kat la­vas­ta­da täies­ti uues võt­mes. Mit­te et har­ras­tus­tea­ter oleks halb, meie näit­le­jad män­gi­vad kõik vä­ga häs­ti, aga pro­fes­sio­naa­li­de­ga ik­ka­gi võr­rel­da ei saa. Pea­le­gi käi­vad kõik meie näit­le­jad tööl, kes veel tant­si­mas ja lau­lu­koo­ris – kar­dan, kui pä­ri­selt hak­kak­sin Mo­lie­re´i la­vas­ta­ma ja nad peak­sid te­ma näi­den­di teks­ti pä­he õp­pi­ma, ei jääks trup­pi ke­da­gi.“

La­vas­ta­ja li­sas, et ee­lis­tab kõik näi­den­did Mür­ka­põ­ka­le ise kir­ju­ta­da, sest te­ge­las­ku­ju­sid luues mõt­leb oma tru­pi liik­me­te­le, kes mil­list rol­li hak­kab män­gi­ma. Ins­pi­rat­sioo­ni te­ge­las­ku­ju­de­le saab ta elust ene­sest, na­gu sai sel­gi kor­ral: „Mõned stseenid ja tekstikatked on maha kirjutatud tegelaste enda kõnest. Seetõttu ei saa öelda, et selle lavastuse tegelased ja sündmused on väljamõeldud ning et igasugune sarnasus tegelike inimeste või juhtumitega on täiesti juhuslik.”

Äs­ja la­va­le too­dud näi­te­män­gu kir­ju­tas ta tal­vel: „Har­ju­ta­ma hak­ka­si­me ke­va­del. Siis oli mul näi­dend te­ge­li­kult veel poo­le­li, lõpp oli väl­ja mõt­le­ma­ta. Proo­vi­de käi­gus st­se­naa­rium muu­tus, mi­da­gi tõm­ba­sin ma­ha, mi­da­gi kir­ju­ta­sin üm­ber ja juur­de. Ka näit­le­jad te­gid et­te­pa­ne­kuid.“

Su­vel trupp puh­kas, uues­ti ha­ka­ti kord nä­da­las proo­ve te­ge­ma au­gus­tis.

Ai­ra Jõõts lau­sus, et tä­na­vu­ses tü­kis naer­dak­se iseen­da üle ning suu­rem osa osa­lis­test män­gib har­ras­tus­teat­rit­ru­pi liik­meid. Kõi­ge kee­ru­li­se­mad rol­lid on sel kor­ral te­ma hin­nan­gul Al­do Lai­dil ja Õn­ne Päes­kel, sest nen­de te­ge­las­ku­jud eri­ne­vad neist en­dist vä­ga pal­ju. Al­do Laid, kes on se­ni män­gi­nud klas­si­ka­li­si me­he­lik­ke ka­rak­te­reid, on uues la­vas­tu­ses pal­ju peh­mem kul­tuu­rii­ni­me­ne, rää­gib kõr­ge­ma hää­le­ga ja põ­ris­tab r-täh­te. Slaa­viakt­sen­di­ga la­vas­ta­ja roll nõuab Ai­ra Jõõt­si sõ­nul hoo­pis teist­su­gu­se na­tuu­ri­ga Õn­ne Päes­kelt lau­sa füü­si­list pin­gu­tust, et te­ge­las­ku­ju tem­pe­ra­ment väl­ja män­gi­da.

Aira Jõõts kii­tis ko­gu trup­pi. Kui peap­roo­vis ae­ti veel st­see­ni­de jär­je­kord se­ga­mi­ni, siis esie­ten­dus läks vä­ga häs­ti.

„Mul­le tun­dus saa­list, et nad nau­ti­sid vä­ga la­val ole­mist. Nad ise üt­le­sid ka, et vä­ga häs­ti läks. Pub­li­kult sai­me sa­mu­ti po­si­tiiv­set ta­ga­si­si­det, et neid tükk kõ­ne­tas,“ sõ­nas la­vas­ta­ja.
Käe­so­le­val nä­da­lal Aru­kü­las toi­mu­val har­ras­tus­teat­ri­te fes­ti­val Raa­si­ku rah­va­ma­ja trupp ei osa­le: „Mul­lu­ne ko­ge­mus oli vä­ga halb. Ma ei oo­da­nud min­git kii­du­lau­lu, loot­sin sealt õp­pi­da, kuu­la­ta, mi­da võik­si­me tei­si­ti te­ha. Meie la­va­list ole­kut And­rus Vaa­rik küll vä­ga kii­tis, et la­vas­tus­li­kult oli kõik vä­ga häs­ti ja an­samb­li­mäng toi­mis, aga la­vas­ta­tud ma­ter­ja­li – na­gu ka tä­na­vu­ses la­vas­tu­ses üt­len – oli te­ma mee­lest piin­lik män­gi­da.“

Ai­ra Jõõts li­sas, et la­vas­tab oma tru­pi­ga ka edas­pi­di eel­kõi­ge st­res­si­va­bu ko­möö­dia­tük­ke: „Mul on oma käe­ki­ri ning ka huu­mo­ri­ga saab tõ­si­seid tee­ma­sid eda­si an­da.“