100aas­ta­ne IL­SE-KOI­DU­LA SÖÖ­NURM Keh­rast vee­dab ae­ga rist­sõ­nu la­hen­da­des

„Peaa­si, et oleks ra­hu,“ üt­leb Keh­ras elav Il­se-Koi­du­la Söö­nurm, kes möö­du­nud nä­da­la es­mas­päe­val, 10. veeb­rua­ril tä­his­tas 100. sün­ni­päe­va.

Ta on se­da meelt, et prae­gu­se elu üle nu­ri­se­da po­le põh­just. Ta on üle ela­nud pal­ju hul­le­maid ae­gu ja näi­nud sõ­da, see­pä­rast peab kõi­ge väär­tus­li­ku­maks se­da, et on ra­huaeg.

Il­se-Koi­du­la Söö­nurm on pä­rit Ra­vi­la val­last Mõi­saa­se­me kü­last. Prae­gu asub see Ani­ja val­las, 1970nda­tel lii­de­ti Ra­si­ve­re kü­la­ga. Va­ne­mad olid ta­lu­pi­da­jad, pe­res kas­vas kaks last, li­saks tüt­re­le ka te­mast ne­li aas­tat va­nem vend. Il­se-Koi­du­la Söö­nurm õp­pis Ala­ve­re 6klas­si­li­ses koo­lis, too­na­ses Soo-ot­sa koo­li­ma­jas. Kui ta oli noor neiu, al­ga­sid ras­ked ajad.

„Ve­ne­la­sed tu­lid, läk­sid ja jäl­le tu­lid. Mi­nu isa ar­re­tee­ri­ti, sest oli sak­sa ajal oma­kait­ses.

Vend vii­di sõ­ja­van­gi, sest oli sak­sa ajal ol­nud Kloo­gal, kui­gi hoo­pis tei­ses laag­ris, mit­te sel­les, kus saks­la­sed te­gid ta­pa­tööd,“ ju­tus­tab Il­se-Koi­du­la Söö­nurm.

Ta mee­nu­tab, et pi­das sel­lel ajal üle ki­vi­de ja kän­du­de aas­ta ot­sa ema­ga ka­he­ke­si ta­lu. Ka­he­küm­ne­se­na läks me­he­le, abi­kaa­sa töö­tas Ala­ve­re koo­lis ke­ha­li­se kas­va­tu­se õpe­ta­ja­na. Il­se-Koi­du­la Söö­nurm oli sa­mas ma­jas asu­nud te­le­fo­ni­kesk­jaa­mas te­le­fo­nist: „Kui ma ko­dust lah­ku­sin, jäi ema täies­ti ük­si, sest vend oli sa­mal ajal sõ­ja­van­gis. Aga tä­nu sel­le­le, et ko­dust ära tu­lin ja abiel­lu­sin ning muut­sin ni­me ja elu­koh­ta, pää­se­sin küü­di­ta­mi­sest. Mui­du oleks mind kind­las­ti Si­be­ris­se vii­dud, sest vii­di ju kõik, kel­le pe­rest oli kee­gi van­gis. Ema sai küü­di­ta­mi­sest va­rem tea­da, oli ku­sa­gil met­sa­ta­lus re­dus ja sa­mu­ti pää­ses sel­lest.“

Oma isa nä­gi­gi Il­se-Koi­du­la Söö­nurm vii­mast kor­da siis, kui püs­si­me­hed ta ko­dust ära vii­sid: „Ta vii­di ära sü­daöö­sel, na­gu nad kõi­ki mus­ti te­gu­sid ar­mas­ta­sid te­ha öö­sel. Isa vii­di ära ven­na­ga koos. Mul on nii häs­ti mee­les, kui­das vend tõi nad uk­se ta­ha, ko­pu­tas ja hõi­kas: „Si­be­ri sõit!““

Si­be­ris­se isa jäi­gi – ära vii­di 1945. aas­tal, su­ri van­gi­laag­ris kuus aas­tat hil­jem. Kui mi­tu aas­tat te­ma vend pi­di van­gi­laag­ris veet­ma, Il­se-Koi­du­la Söö­nurm enam ei mä­le­ta, küll aga mä­le­tab, et käis nii tal­le Nov­go­ro­di kui isa­le Pa­ta­rei vang­las­se pak­ke vii­mas. Kas isa neid üld­se nä­gi ja kät­te sai, ta ei tea.

Kolm töö­koh­ta
Te­leg­ra­fis­ti­na töö­tas Il­se-Koi­du­la Söö­nurm 14 aas­tat. See­jä­rel ko­li­ti abi­kaa­sa­ga Pi­ka­ves­ki­le ning järg­mi­sed 14 aas­tat töö­tas Pik­va raa­ma­tu­ko­gu ju­ha­ta­ja­na. Raa­ma­tu­ko­gu asus Pik­va mõi­sas, kus olid sa­mal ajal ka kool, si­de­jaos­kond, rah­va­ma­ja.

„Olin raa­ma­tu­ko­gus ai­nu­ke töö­ta­ja ju­ha­ta­ja, ei tea, ke­da seal oli ju­ha­ta­da, aga sel­li­ne ni­mi oli. Olek­sin seal pen­sio­ni­ni töö­ta­nud, aga kü­la raa­ma­tu­ko­gu lik­vi­dee­ri­ti,“ üt­leb Il­se-Koi­du­la Söö­nurm.

Sel­lel ajal elas pe­re ju­ba Keh­ras, Üle­jõe­le os­te­tud ma­jas ning ta sõitis Pik­va­le töö­le jalg­rat­ta­ga. Pä­rast raa­ma­tu­ko­gu sul­ge­mist läks Il­se-Koi­du­la Söö­nurm lao­hoid­jaks tee­nin­dus­kom­bi­naa­di „Har­ju“ Keh­ra mööb­li­kot­ta. Seal töö­tas ta 12 aas­tat, ku­ni jäi pen­sio­ni­le.

„Olek­sin ka seal 14 aas­tat täis ol­nud, aga abi­kaa­sa ter­vis jäi keh­vaks, ta ei taht­nud ük­si ko­dus ol­la ja tu­lin töölt ära. Olin siis 62aas­ta­ne ja sel­lest pea­le ol­nud pen­sio­nil. Mul on ju­ba pen­sio­niae­ga nii pal­ju, kui teis­tel ini­mes­tel on töös­taaži, nii kaua olen ju­ba rii­gi ku­lul ela­nud,“ rää­gib ta.

Ko­dus hoo­lit­ses aia eest ehk kit­kus umb­roh­tu, na­gu ta ise üt­leb, ning te­gi kä­si­tööd: „Var­ras­tel olen vä­ga pal­ju ku­du­nud kamp­su­neid ja muid as­ju. Pal­ju olen ka õm­mel­nud, kõik rii­ded te­gin en­da­le ise sel­ga. Mul­le oli see kok­ku­hoid – kui vii­sid rii­de õmb­le­ja juur­de, läks ühe klei­di ra­ha ju­ba töö­ra­haks. Mõ­ni­kord sat­tus ise­gi naab­ri­mutt siia, et tee tal­le kleit. Ma po­le se­da ame­tit õp­pi­nud, õmb­le­mis­an­ne on loo­du­se an­tud.“

Juu­bi­lar rää­gib, et enam ei o­le ta aas­taid kä­si­tööd tei­nud, po­le ol­nud va­ja, sest tä­na­päe­val saab kõi­ke poest, ja ka sil­ma­nä­ge­mi­ne po­le sel­leks enam pii­sa­valt hea: „Rist­sõ­nu ik­ka näen te­ha ja olen neid tei­nud roh­kem kui kaks­küm­mend aas­tat küll. Mä­le­tan, kui abi­kaasa veel elas, siis riid­les, et muud sai ei tee, kui neid rist­sõ­nu. Nüüd on sel­lest ju­ba üle 20 aas­ta möö­das, kui ta su­ri.“

Ter­vis na­gu sa­ja-aas­ta­sel
„Na­gu sa­ja-aas­ta­sel,“ vas­tab Il­se-Koi­du­la Söö­nurm kü­si­mu­se­le oma ter­vi­se koh­ta ja li­sab: „Eks neid hä­da­sid ole, aga õn­neks on ap­teek ole­mas ja suu­re­le hä­da­le saab sealt ik­ka abi.“

Ta üt­leb, ei tun­ne, et 100 aas­tat oleks teist­su­gu­ne va­nus kui 90. Sa­jan­di va­nu­ne proua mär­gib samas, kui­gi öel­dak­se, et nul­lid po­le numb­rid, siis mi­da­gi need siis­ki on – jõu­du-jak­su füü­si­lis­teks te­ge­vus­teks enam ei ole.

„Aga pole va­ja­gi, tü­tar toob puud tup­pa ja kos­ti­tab. Kui tu­ba on soe ja kõht täis, mi­da sa muud veel ta­had,“ lau­sub Il­se-Koi­du­la Söö­nurm.

Rist­sõ­na­de la­hen­da­mi­seks võ­tab ta li­saks pril­li­de­le ap­pi luu­bi ning kõn­di­mi­sel ka­su­tab ru­laa­to­rit, aga tü­tar Ma­ri­ka Söö­nur­me sõ­nul on pal­jud imes­ta­nud, et kas tões­ti ema tä­his­tas sa­jan­dat, mit­te 75. sün­ni­päe­va.

„Ema po­le ku­na­gi ol­nud lil­le­ke, va­nas­ti te­gi ras­ket maa­tööd. Kui isa­ga Keh­ras­se ma­ja ost­sid, oli siin pool te­ge­ma­ta, ehi­ta­sid juur­de ve­ran­da ja tei­se kor­ru­se,“ mär­gib tü­tar.

Il­se-Koi­du­la Söö­nurm: „Ka val­la­va­nem üt­les, ei usuks, et olen ju­ba sa­ja-aas­ta­ne. Mi­na ei os­ka kel­le­le­gi soo­vi­ta­da, kui­das nii va­naks ela­da, ilm­selt on saa­tus mul­le nii pi­ka elu­tee mää­ra­nud.“

Pea­le Ani­ja val­la­va­lit­su­se esin­da­ja­te ja lä­he­das­te käi­sid te­da õn­nit­le­mas naab­rid. Juu­bi­lar üt­leb, et ka raa­dios õn­nit­le­ti ja sai pal­ju te­le­fo­ni­kõ­ne­sid: „Üks tut­tav lau­lis „Val­geid roo­se“. See on ilus laul, laul­sin ka ise kaa­sa. Pil­li män­gi­da ma ei os­ka, aga vä­he­malt laul­da os­kan. Pik­va ajal laul­sin seal­ses nai­san­samb­lis.“