
„Arenduskoja õppereis Setumaale meeldis mulle väga. Loodus oli ilus, inimesed toredad, külades kodud korras. Väga meeldis Obinitsas käik Seto ateljeesse, kus Kauksi Ülle ja sootska Evar Riitsaar laulsid meile ning õpetasid pakutrüki abil kotte kaunistama. Tore oli ka Kriisa käsitöötalu, kus meid pandi võtmehoidjaid punuma. Leevaku kogukonna eestvedaja jutt, ka Räpina paberivabrik ja kõik teised külastatud kohad olid huvitavad,“ kommenteeris Kuusalu vallas Sõitme külas asuva Laugu külalistemaja perenaine Nadja Matkur kolmapäevast reedeni, 29.-31. maini toimunud õppesõitu Lõuna-Eestisse.
MTÜ Arenduskoda Leader-tegevusrühma kuuluvad Kuusalu, Tapa, Kadrina ja Haljala vald ning Loksa linn. Arenduskoja eestvedamisel läbiviidava projekti „Kestliku maaettevõtluse mitmekesistamine rahvusparkide piirkonnas“ õppesõidul osalesid koostööpartnerid Lahemaa, Soomaa ja Matsalu rahvusparkide piirkonnast – Leader-tegevusrühmadest Arenduskoda, Rohelise Jõemaa Koostöökogu ja Kodukant Läänemaa. Arenduskoja 8-liikmeline esindus sõitis Setumaale Visit Lahemaa kirjadega väikebussiga.
Projektijuht Katrin Suursoo kirjutas Arenduskoja Facebookis Setumaa õppereisil tehtud fotode juurde: „Hästi koostatud kava võimaldas meil avastada Setumaa piirkonna unikaalsust ja rikkalikke traditsioone. Saime kogemusi, mida saame rakendada oma igapäevatöös ja maaettevõtluse arendamisel.“
Kiidusõnu pälvinud reisikava koostasid Setumaa Leader-tegevusrühma Piiriveere Liider töötajad. Tutvustati Leader-toetust saanud MTÜsid ja ettevõtteid, fookusteemad olid kultuuripärandi kasutamine, keskkonnahoid, säästlik majandamine, piirkonna turundus.
Leevaku etendus ja Inara luigase sõir
Erilist meeleolu ja imetlust tekitasid Setumaal juba esimesed külastuskohad Leevakul, Räpinas ja Meremäel.
Leevaku külakeskuses rääkis MTÜ Leevakk juhatuse liige Kairi Kasearu, ametilt Tartu Ülikooli empiirilise sotsioloogia professor, kuidas nende külaselts loodi 2001. aastal, kui külakeskusena tegutsenud kool suleti. Eelmisel aastal ehitas Räpina vald vana koolimaja asemele raamatukogu, mida kasutatakse kogukonna kooskäimiskohana.
„Olime külaseltsis 20 aastat tegutsenud, see muutus rutiiniks. Et tegevust elavdada, tegime kogukonnaliikmetele väljakutse, kogukonnalavastuse „Leevaku kullakaevur“, mida mängisime eelmisel suvel siin õues kümme korda ja tänavu suvel kordame. Tellisime näidendi ja leidsime lavastaja, on professionaalseid näitlejaid ja valisime kohalike seast. Näidend on Leevaku ettevõtjast Artur Reinomägist,“ rääkis ta.
Lavastuse eelarve oli 67 000 eurot, kuid Leevaku kogukonna eestvedajad ei heitunud, kirjutasid projektitaotlusi ja said toetust mitmelt poolt.
Kairi Kasearu sõnas veel, et teda on nimetatud kogukonna eestvedajaks või tagant tõukajaks, kuid pigem tuleb olla nagu liim, tõmmata kõiki koos tegutsema.
Järgmisena külastatud Räpina paberivabrik on Eestis kõige vanem tänini tegutsev ettevõte – ligi 300 aastat. Toorainena kasutatakse Eestis kogutud vanapaberit. Omanikud on eestlased. Põhitoodang on pakkenurgad, mida saadetakse Euroopa paljudesse riikidesse, ka USAsse ja Austraaliasse. Töötajaid on vabrikus 103 ning palgad piirkonna kohta head, uusi töölisi on vajadusel lihtne leida.

Ootamatult meeleolukaks kujunes lõunasöök Mikitamäel endise riigikoguliikme ja Setumaal ülemsootskana tegutsenud Inara Luigase Inara Vanavalgõ Kohvitarõs, mis rajatud kunagisse koolimajja. Endisi ülemsootskasid kutsutakse sootskadeks. Esmalt õpetas sootska 20liikmelist reisigruppi sõira keetma. Samal ajal kõneles sellest, kuidas sõir sai kolm aastat tagasi Euroopa Liidu geograafilise tähise. Sõiraks võib nüüd nimetada toodet, mis on keedetud Setumaa, enamasti Nopri Talumeierei kohupiima, piima ja võiga, lisatud kohalikke mune ja köömneid. Sama retsepti järgi võib keeta ka muu kandi toorainest, kuid siis peab seda avalikult tutvustama kohupiimajuustuna. Sõira müügiõiguse on saanud praeguseks kümmekond toidutegijat.
Inara Luigas pakkus esimese roana ühiselt keedetud sooja sõira ja moosi ning kutsus tuleval laupäeval Saatse muuseumi õuel toimuvale Saatserinna Sõirapäevale, kus valitakse parima sõira ja kohupiimapiruka meistrid, saab maitsta ja kaasa osta, osaleda töötubades.
Ta jagas nalja ja naeru saatel põhiroaks enda tehtud pelmeene ja pajatas, kuidas hakkasid koos ablilistega Setumaa kohvikutepäevaks ehk kostipäevaks pelmeene tegema, esimese korra mõnesajast pelmeenist on nüüdseks saanud mitu tuhat ja ikka ostetakse kõik ära. Tänavune kostipäev tuleb Setumaa külades 10. ja 11. augustil.
Lõpuks tõi perenaine karmoška, mängis paar lugu ja pani kogu seltskonna oma pilli järgi tantsima setu tantsu Serjoža.
Värska muda ja Reegi maja
Värska kuurortravikeskuses tehakse muda- ja mineraalveevanne, muid teraapiaid krooniliste haiguste ennetamiseks või kontrolli all hoidmiseks. Patsiendid on peamiselt Eestist ja ka Lätist. Soomlased nii kaugesse kanti eriti ei jõua, tutvustati meile.
Sealsest järvest leidsid geoloogid väärtusliku mudaga suuremahulise ala 1967. aastal. Ravivanne asuti katsetama kaks aastat hiljem. Sanatooriumi võeti esimesed patsiendid 1980. aastal. Muda on maavara, selle eest tasutakse maavaramaksu. Muda kaevandatakse järvest kord aastas koppadega ja ladustatakse samadel tingimustel, kui on järves.
Värska piirkonna ainulaadne ajaloopärand on Eesti kaitseväe kunagine Petseri Põhjalaager, mis oli 1920. aastatel suvine väljaõppekeskus. Mõned barakid ja elumajad on seal veel säilinud. Originaalilähedaselt on taastatud kindral Nikolai Reegi suveresidents ehk Reegi maja.
Omaette mõtteainet pakkus sõitmine Eesti-Vene piiri, kohalike kõnepruugis kontrolljoone läheduses. Saatse muuseum asub piirist 250 meetri kaugusel ja matkarada kulgeb peaaegu kontrolljooneni. Värska talumuuseumi juures asuva kaardi juures sai eelnevalt ülevaate, kuidas väiksem osa Setumaast on Eestimaal ja suurem osa jäänud Venemaale.
Setu laul ja rahvariided
Kirsi Talu Kodumajutuse õuel sai laule kaasa laulda ja tantse proovida koos Värska leelokoori Verska Naase leelotajatega. Peamine eestlaulja ja jutustaja oli kahel korral ülemsootska ametit pidanud Jane Vabarna.
Ka leelotajad kutsusid suveks Setumaale, setude keeles Setomaale tagasi – sõirapäevale, juuni lõpus Värskasse Seto Folgile ja tantsupeole ning augusti esimesel laupäeval Obinitsas toimuvale Seto Kuningriigipäevale.
Vahva oli ka Obinitsa muuseumi külastus. Huvi pakkus väljapanek setu naiste lugudest ja eriti muljetavaldav oli rõivile panemise programm, mille käigus said grupist üks mees ja naine selga setu rahvariided ning samal ajal räägiti setu kommetest.
Põgusalt jõudis põigata Ilmaveere keskuse juurde ning korraks ka pererahva Lenna Kuurmaa ja Lauri Mäesepa kutsel majja sisse astuda.
Vastseliina linnuses pajatas giid lõbusaid lugusid keskajast.
Viimane peatus oli Nopri Talumeierei, kus peremees Tiit Niilo tutvustas meierei ruume ja lauta, kõneles laienemisplaanidest ning sellest, et on koos abikaasa Viivega kogu talukompleksi juhtimist oma lastele üle andmas.
Lahemaa Turismiühingu üks asutaja, Juminda Poolsaare Seltsi juhatuse liige Tiina Viirna: „Nopri talus nägime, kuidas maaettevõtja on kogu tegevuse strateegiliselt läbi mõelnud ning oskab olla paindlik. Meeldis, et meie vastuvõtjad Setumaal ei mõelnud, kuidas saada esinemisaega täis, vaid jutustasid tõelise rõõmuga ja oleksid olnud meiega kauemgi. Inimesed Lõuna-Eestis sõltuvad üksteisest rohkem ja see teeb hoolivamaks. Aastaid tagasi ütlesid Setumaa turismikorraldajad, et leppisid kokku, kuidas räägivad külalistele Setumaast ühtemoodi ja soovitavad külastada ka piirkonna teisi kohti, ning seda külalislahkust kogesime nüüd kõigis paikades.“





