Augusti alguses 1941 tapeti Kuusalu vallas 8 noort.
Avaldasime 23. aprilli Sõnumitoojas loo „Kes teab Kuusalu metsavendade mälestustahvlil nimetatutest“, kus oli juttu sellest, et Kuusalus Keskväljak 6 majas elavad Gitta Truus ja Mati Neevits leidsid oma kodu keldrist kiviplaadi. Sellel on tekst: „1941. a Kuusalus metsavendadena kommunistliku terrori ohvriks langenud 10.07.41 Lembit Iital, 10.08.41 Martha Raidla, 12.08.41 Salme Kiigske, Hindrek Kuusmaa, 14.08.41 Endel Kaljusaar, Endel Kuussalu, Valter Kuusk, Valter Tops, Evald Jaksen.“
Palusime saata toimetusele hukatute ja tolleaegsete sündmuste kohta infot. Meile kirjutas Salme-Rosalie Kiigske lapselaps Külli Leiter, kes edastas oma ema, Salme-Rosalie Kiigske tütre Maie Kiigske meenutused sellest, mis juhtus 1941. aasta augustis Saunja külas.
Külli Leiter kirjutas: „Mul on siiralt kahju, et meie peres juhtus selline tragöödia. Kahju on inimestest, kes pidid selle üle elama, sellest võitu saama ning eluga edasi minema. Kõige rohkem on mul kahju oma emast, keda elu pole tihti hellitanud ning kes on pidanud terve elu elama teadmisega, et tema ema mõrvati varases nooruses nii jõhkralt.“
„Vabaduse“ hind
Maie Kiigske sündis 1937. aastal. Ta kirjutab, et mäletab 70 aasta tagust suvepäeva, kui vene sõdurid karjusid nende õuel. Inimesed jooksid siia-sinna, haarasid midagi kaasa.
„Siis mäletan suurt küüni lagendikul. Mulle on räägitud, et meid aeti kodust ära.
Järgmisel hommikul väga vara oli minu ema läinud loomi talitama. Teised küll manitsesid, et mingu läbi metsa, aga ema arvanud, et on aus inimene ja teda ei puutu keegi. Vahetult enne meie maja kargasid aga pajupõõsaste tagant välja vene sõdurid, võtsid ema kinni ja väidetavalt tahtsid teada kohta, kus külamehed end varjasid. Metsa oli varjunud 36 meest.
Sõdurid vedasid ema läbi suure küla. Kui jõudsid Jägala jõe äärde, kus lõppesid majad ja paistis Piibe maantee, hakati ema tõenäoliselt piinama.
Ema leiti paar nädalat hiljem sarapuupõõsastest sügavast august, üks koer oli ta labajala mullast välja kraapinud. Ema oli visatud elusalt auku, pea alaspidi, nägu vastu mulda. Käed seljale seotud, käeluud katki, nägu püssitikuga läbi torgatud. Vanaema oli oma tütre riiete järgi ära tundnud.
Vanaema oli noorelt matnud oma mehe, kaheksa last üles kasvatanud, minu ema oli vanaemale kolmas laps matta. Ma ei mäleta, et vanaema oleks kunagi kurtnud. Vanaemalt võeti pärast sõda loomad ja põllutööriistad. Minu ilus, naeratav vanaema elatas end oma töökusega. Mälestus vanaemast on mind elus rasketel hetkedel palju edasi aidanud.
Minu rännutee algas pärast ema matuseid ühe käest teise kätte. Jäin lõpuks ühe tädi ja tema vene rahvusest mehe kasvatada. Elasime Tallinnas Kadriorus. Siis aga algas Tallinna pommitamine, tuli igal ööl varjuda varjendisse. Kartuses, et ka meie maja võib tabamuse saada, kolisime oma asjadega ajutiselt vanaema juurde.
Kuid kohe jäime ka oma korterist ilma, meie korterisse paigutati võõrad inimesed. Maja Kadriorus, kus me elasime, jäi terveks, aga meil polnudki enam kusagil elada. Mul õnnestus seitsme aasta jooksul elada üheteistkümnes kohas.
Mind ei häiri ükski vene rahvusest inimene. Kuid minu silma on riivanud need pronkssõduri austajad, kes pilotkad peas, ordenid rinnas lehvitavad punalippudega. Eestimaal on punalippude aeg ümber. Vahel olen mõelnud, nagu oleks eestlane mingi härg, keda peab ikka ja jälle punase palakaga ärritama.“