ANTS AAMAN: „Kuusalu mail oli heinateoks hea suvi.“

3326

Kursi küla Rätsepa talu peremees ANTS AAMAN on Eesti Talupidajate Keskliidu juhatuse ja E-Piima nõukogu liige.

Taasloodud Eesti Vabariigi algusaastatel sai Ants Aamanist talupidaja ja kohalik poliitik. Ta kuulus Kuusalu vallavolikogusse ning 90ndate aastate teises pooles juhtis Kiiu Piimaühistut, mis hoidis töös Kiiu meiereid.

Viimastel aastatel on Ants Aaman ühiskondlikus elus löönud vähem kaasa ning pühendunud oma Hirvli külas asuva piimafarmi arendamisele.

„Nüüd saan lõpuks öelda, et lehmapidamiseks võetud laenurahad ja intressid on tagasi makstud. Väikesed liisingukohustused on, aga võin juba hakata enda peale ning kodu korrastamisele mõtlema,“ ütleb ta.

Ja jutustab, kuidas kümmekond aastat tagasi oli olukorras, kus tuli otsustada, kas kodu juures laudas peetud 16 lehma ära müüa või hakata tootmist laiendama. Peale jäi teine variant. Ta ostis OÜlt Leedikõrve Hirvli endise sigalahoone. Ehitas selle ümber lehmalaudaks, tõi sinna enda lehmad ja tegevuse lõpetanud Viimsi Farmilt kõik 27 lehma.

„Sigala kinnistu eest tasusin 120 000 krooni, lehmade muretsemiseks, lauda remondiks ning sisustuseks võtsin veel 800 000 krooni laenu. Traktorite ja muu tehnika jaoks sain PRIAlt toetust, kuid omaosaluse katteks tuli võtta veel miljon krooni laenu. Kui rasketel aegadel oli vaja investeerida ja liisida, moodustasid tagasimaksed käibest kolm neljandikku. Praegu läheb liisinguks umbes kuuendik, on lahedam.“

Ants Aaman nimetab end Eesti mõistes väiketalupidajaks, ent Skandinaaviamaade kontekstis keskmiseks.

„Hakkan otsi kokku tõmbama, annan talupidamise ja maad üle nooremale põlvkonnale, Ants Aaman juuniorile ning ta perele. Seega, kui ikka läheb Hirvli külamaja ehitamiseks, sõlmib selle jaoks lubatud Kooliniidu kinnistu kinkelepingu juba tema. Poeg on õppinud zootehnikuks, oleme viimastel aastatel tegutsenud koos. Ta on oma perega istutanud meie Hirvli piimafarmi ümbruse lilli täis. See on niivõrd rohelusse uppunud, et mitmel korral on koostööpartnerid esmalt mööda sõitnud, pidades elumajaks.“

Vilja ei kasvata
Ants Aaman on seda meelt, et kogu loomasööta ei pea ise tootma: „Varem kasvatasime ka vilja, läks kallimaks, kui sisse osta. Teeme ise heina ja silo. Maid on meil Hirvli, Kursi, Kosu ja Aru külades kokku 225 hektarit, pooled on enda omad, teisi rendime. Jõusööda ostame Tartu  Millist. Olen seisukohal, et igaüks keskendugu ühele põhilisele valdkonnale. Toon näiteks Anija ja Raasiku vallas tegutseva Koplimäe Agro, mida juhib Ago Pärnamäe. Ta kasvatab väga hästi vilja, teeb seda suures mahus, lehmapidamisest loobus. Koplimäe Agro põllud on Harjumaal teistele eeskujuks ja tõsiselt kõrgete saakidega.“

Tänavuse suvega on Ants Aaman rahul, pärast jaanipäeva sai hein tehtud nelja päevaga, kokku 70 hektarilt. Tema niitis ja rullis, poeg kaarutas ja vaalutas.
Kokku saadi 700 rulli, millest osa müüakse koostööpartneritele. Silotegemiseks telliti brigaad, kes töötas vahetustega, ka öösel – masinad on kallid ning peavad olema pidevalt rakendatud.

„Suvi oli ilus, Kuusalu mail oli nii päikest kui ka vihma. Heinakasvataja ei saa nuriseda,“ sõnab  Ants Aaman.

Piimaühistust, EMEst ja riigikogusse kandideerimisest
„Kiiu meierei oli üks omamoodi kurb ja valus kogemus. Mind süüdistati, et selle tegevus lõppes pankrotiga, kuid takkajärele tarkusena tuleb tõdeda, et sellesse vanasse hoonesse poleks pidanud raha matma. Mõnda aega suutsime oma piirkonna talude piimast tehtud joogipiima, kohupiima ja hapukoort realiseerida Tallinna turgudel ning otse ettevõtetele. Aga E-Piim tõstis piima kokkuostuhinda, me ei suutnud konkureerida ning oligi kõik.“

Samas tõdeb ta, et palsam hingele oli see, kui E-Piima üldkoosolekul oli saalis ka Kiiu Piimaühistu endisi liikmeid ning nad hääletasid tema nõukogusse valimise poolt: „Mind toetasid ka need, kes varem hukka mõistsid. On aru saadud, likvideerisime ühistu varad, et inimesed saaksid oma osa tagasi.“
Praeguseks on Ants Aaman kuulunud E-Piima nõukogusse kümme aastat.

Teine valus mälestus puudutab riigikogusse kandideerimist. Kuna Ants Aaman kandideeris Eesti Maarahvaerakonna (EME) nimekirjas, otsustas Talupidajate Keskliit ta juhatuse esimehe kohalt tagandada. Kohtuvaidlus kestis 5 aastat, 2005. aastal nentis kohtunik, et juhatajaks ennistamise nõue on õiglane, kuid teostamatu, sest vahepeal on liidus palju muutunud.

Ants Aaman võttis kaebuse tagasi. Möödunud aastal valiti ta uuesti Eesti Talupidajate Keskliidu juhatusse.

Riigikogusse ta ei pääsenud ning nüüd, aastaid hiljem avalikustab: „Ajakirjanduses räägiti tookord, kuidas pidin EME nimekirjas kandideerides maksma sada tuhat krooni. Ma ei saanud siis öelda, et mina seda summat ei tasunud, minu eest maksis EME. Erakonnale oli oluline, et taluliidu juht kandideeriks nende nimekirjas.“

Kuuldemängude autor
Ants Aaman lubab, et kui aktiivsest põllumajanduslikust tegevusest tagasi tõmbub, hakkab taas kirjutama. Mõtteis on mõlkunud üks oma perega seotud tõestisündinud lugu 1947. aastal toimunu kohta seoses nõukogude sõjaväega.

1986. aastal võitis tema kirjutatud „Öösorri öö“ lühinäidendite võistluse. Sellest tehti tõlge ja autor saadeti üleliidulisele dramaturgide seminarile. Näidendi lavastas Ardu näitetrupp.

1988. aastal osales Ants Aaman kuuldemängude konkursil näidendiga „Polügoon“. See kajastas sündmusi, kui Koitjärve küla likvideeriti, inimesed sunniti kodudest lahkuma, sest asemele tehti nõukogude sõjaväe polügoon. Aeg oli veel heitlik, Eesti kuulus NSV Liitu ja žürii ei julgenud tema kuuldemängu tunnustada. Kuid 1990. aastal tuli Eesti Raadiost kiri, et seda soovitakse lavastada, pea­osades olid Herta Elviste ja Lembit Eelmäe.

„Sama kuuldemäng lavastati Kölni raadios, sest Berliini müüri langemine tõi ka Saksamaal aktuaalseks võõrvõimu vägivalla teema. Sain honorariks 2000 saksa marka, mille müüsin tolleaegsel börsil 200 000 vene rubla eest. Selle rahaga ostsin kaks traktorit, veoauto GAZ-53 ja Loksa kolhoosi Kõnnu mesila. Võib öelda, et talule panin aluse oma loominguga.“