300 aas­tat koo­li­ha­ri­du­se sün­nist Kuu­sa­lus

Va­ra­se­mad tea­ted lu­ge­mi­sos­ku­se koh­ta Kuu­sa­lu ki­hel­kon­nas pä­ri­ne­vad ju­ba 17. sa­jan­dist. Root­siaeg­se­tes vi­si­tat­sioo­ni (kontrollkäigu) pro­to­kol­li­dest (1638, 1639 ja 1698) sel­gub, et noo­red (ka tüd­ru­kud) os­ka­sid Kuu­sa­lus lu­ge­da, kui­gi koo­le veel ei ol­nud – lu­ge­ma õpi­ti üks­tei­se käest. 1698. aas­ta vi­si­tat­sioo­nis on öel­dud, et jõu­ka­mad ta­lu­po­jad on too­nud en­da­le lin­nast noo­ri pois­se, kes õpe­ta­sid nen­de lap­si lu­ge­ma.
Kin­del tea­de Kuu­sa­lus toi­mi­va koo­li (või õi­ge­mi­ni küll koo­li­toa) koh­ta pä­ri­neb aas­tast 1724, mil Kuu­sa­lu too­na­ne pas­tor Jo­hann Hein­rich Gerth kir­ju­tab kon­sis­too­riu­mi­le: „Ka­he aas­ta eest ehi­ta­ti mi­nu köst­ri toa juur­de suur kam­ber, kus nüüd õpe­ta­tak­se lap­si.“ Too­na­ne köst­ri­ma­ja asus prae­gu­se ki­vist köst­ri­ma­ja ko­hal ja see ra­ja­ti tõe­näo­li­selt pä­rast 1638. aas­ta vi­si­tat­sioo­ni, kus sel­le ehi­ta­mi­se va­ja­du­se­le osu­ta­tak­se. Root­si­aja lõ­pus on köst­ri­ma­ja kaar­dil ju­ba ole­mas.
Pä­rast põh­ja­sõ­da suu­de­ti köst­ri­koo­le sõ­jast ja kat­kust taas­tu­val maal asus­ta­da mit­mes ki­hel­kon­nas. Kuu­sa­lus on siis see kool loo­dud ju­ba 1722. aas­ta pai­ku. Pas­tor Gert­hi kir­jas on hu­vi­tav aga iseä­ra­nis see, mi­da ta üt­leb Kol­ga mõi­sa juu­res an­ta­va õpe­tu­se koh­ta: „Pea­le sel­le on Kol­ga mõi­sa juu­res lu­ge­mi­ses üs­na vi­lu­nud mees, kes õpe­tab lu­ge­mist pas­to­raa­dist kau­ge­mal asu­va­te­le las­te­le“. Sa­ma kin­ni­tab 1726. aas­ta aruan­ne: „Ka on teh­tud Kol­ga mõi­sa­tes hea al­ga­tus ja õpe­ta­tud lu­ge­ma eest­las­test mõi­sa­tee­ni­jaid, tüd­ru­kuid, tal­li­pois­se, kar­ju­seid ja tei­si.”
Pas­tor Gert­hi tea­de Kol­ga „lu­ge­mi­ses üs­na vi­lu­nud me­he“ (im Le­sen recht fer­ti­gen Kerl) koh­ta vii­tab sel­le­le, et te­gu võis ol­la eest­la­se­ga. Ka 1740. aas­tal kir­ju­tab järg­mi­ne pas­tor Ar­nold Jo­hann Knüpf­fer kon­sis­too­riu­mi­le, et ta ta­hab ise ühe kü­la­kool­meist­ri et­te val­mis­ta­da: „Eks näis, kas on või­ma­lik ta­lu­poe­ga­de seast kool­meis­ter mää­ra­ta. Sel­leks on krahv käs­ki­nud ühe ta­lu­po­ja mi­nu juur­de saa­ta, et te­da sel­leks et­te val­mis­ta­da. Kui kat­se lä­heb kor­da, on krahv val­mis saat­ma veel tei­si sa­ma ees­mär­gi jaoks.“
Gerth ei ni­me­ta küll Kuu­sa­lu köst­ri­ma­ja juur­dee­hi­tust veel ot­se­sõ­nu köst­ri­koo­liks ja ka Kol­ga mõi­sa juu­res an­ta­vat õpe­tust kut­su­tak­se vaid „heaks al­ga­tu­seks“ (gu­te Ans­talt), ent sel­ge on see, et mõ­le­mal pu­hul oli te­gu ju­ba liht­sa­mat laa­di koo­li­ga, kus õpe­ta­ti maa­rah­vast, Kol­gas võib-ol­la õpetas eest­la­ne.
Üks hu­vi­tav fakt veel: kon­sis­too­riu­mi ar­hii­vis lei­dub pas­tor Gert­hi 1723. aas­ta juu­nis Har­ju praos­ti­le Jo­hann Her­mann Heit­zi­gi­le, ühe­le „Ko­du- ja ki­ri­ku­raa­ma­tu“ (1721) au­to­ri­le, saa­de­tud ki­ri, mil­les on öel­dud: „Olen um­bes aas­ta eest ee­löel­dud raa­ma­tu ka oma ko­gu­du­ses ja se­ni veel väi­ke­ses koo­lis (bis da­to klei­nen Sc­hu­le) täie­li­kult ka­su­tu­se­le võt­nud, hoo­li­ma­ta sel­lest, et mul on ka pal­ju nur­ga­koo­liõ­pe­ta­jaid (Win­kel-Sc­hul­meis­te­re).“ See kin­ni­tab uues­ti, et 1722. aas­tal oli Kuu­sa­lu ki­ri­ku juu­res käi­vi­ta­tud koo­li loo­mi­se kat­se. Nii sel­les, kui ka ran­na­ka­be­li­te juu­res ka­su­ta­ti siis õpe­ta­mi­seks vas­til­mu­nud „Ko­du- ja ki­ri­ku­raa­ma­tut“, mil­le­ga Gert­hi sõ­nul on „ko­gu­dus nii pea­ki­ri­ku juu­res kui ka mõ­le­mas ka­be­lis häs­ti ra­hul“. „Nur­ga­koo­liõ­pe­ta­jad“ po­le aga tõe­näo­li­selt mi­da­gi muud, kui eel­ni­me­ta­tud ko­ha­li­kud maa­rah­va seast lei­tud „lu­ge­mi­ses üs­na vi­lu­nud“ ta­lu­po­jad.
Kui Kuu­sa­lus toi­mus õpe­ta­mi­ne köst­ri­ma­ja juur­de ehi­ta­tud koo­li­toas, siis Kol­ga mõi­sas võis see toi­mu­da mõi­sa­re­hes, na­gu näi­teks 1728. aas­tal Jõe­läht­mel. Kol­ga mõis­ni­ke pool­dav suh­tu­mi­ne koo­li­de loo­mi­ses­se 1860. aas­ta­tel on häs­ti tea­da. Pas­to­ri­te aruan­ne­test pais­tab aga, et Sten­boc­kid hak­ka­sid män­gi­ma olu­list rol­li meie koo­li­de ku­ju­ne­mi­sel ko­he pä­rast se­da, kui nad Kol­ga en­da pä­ru­so­man­dis­se said (1724). Knüpf­fer üt­leb ta­ba­valt, et ki­hel­kond koos­neb­ki Kol­ga mõi­sa­test. Esi­me­ne siia­saa­bu­nud pä­ri­so­ma­ni­kust Sten­bock oli 30aas­ta­ne Bengt Lud­wig, kel­le sur­ma jä­rel läk­sid val­du­sed üle ta noo­re­ma­le ven­na­le Fre­de­rik Mag­nu­se­le. Mõ­le­mad su­rid suh­te­li­selt noo­relt.

Kös­ter ja köst­ri­kool
Pas­to­raa­di juu­res köst­ri­koo­lis või mõi­sas lu­ge­mi­se õpe­ta­mi­ne ei ol­nud ilm­selt siis­ki kõi­gi­le jõu­ko­ha­ne, na­gu sel­gub 1750. aas­ta kon­sis­too­riu­mi aruan­dest, kus on öel­dud, et vaid jõu­ka­mad va­ne­mad said lu­ba­da oma las­te­le köst­ri juu­res õp­pi­da lask­mist, tei­sed õp­pi­sid ko­du­des. 1754. aas­tal kir­ju­tab Knüpf­fer, et köst­ri juur­de saa­de­ti nii-öel­da jä­re­le ai­ta­mi­seks ta­lu­poe­gi, kel oli se­da tee­nis­tus­ko­hus­tus­te pä­rast va­ja, aga olid lu­ge­mi­ses ma­ha jää­nud: „Pea­ki­ri­ku juu­res on kor­ra­lik kös­ter, iga ka­be­li­ juu­res on ees­laul­jad. Kui mõ­ni ta­lu­poeg toob oma lap­sed nen­de juur­de lu­ge­mist õp­pi­ma, võ­ta­vad nad need vas­tu. Ta­lu­poe­ga­de noo­rem põlv õpib lu­ge­ma oma ko­du­des või teis­te ta­lu­poe­ga­de juu­res kü­la­des. Kui nad tee­nis­tus­se lä­he­vad ja sel­gub, et nad loe­vad hal­vas­ti, kut­su­tak­se nad köst­ri juur­de, et nad saak­sid lu­ge­mi­se pa­re­mi­ni kät­te.“
Ka järg­mi­sel aas­tal (1755), va­he­tult en­ne oma sur­ma, kir­ju­tab pas­tor Knüpf­fer kon­sis­too­riu­mi­le, et mõ­ned ta­lu­po­jad saa­da­vad te­ma kös­ter-kool­meis­ter Ja­kob Jo­hann Grön­ber­gi juur­de lap­si koo­li. Need lä­hes­ti­ku­sed tea­ted lu­ba­vad ole­ta­da, et te­gu oli nii-öel­da „pa­ran­dus­koo­li­ga“ (Cor­rec­tionsc­hu­le), kus kös­ter, kes oli üht­la­si kool­meis­ter (und ist auch der Sc­hul­meis­ter) ai­tas neid, kes olid ma­ha jää­nud. Ka Kuu­sa­lu järg­mi­ne kös­ter Jo­hann Pa­lien oli üht­la­si kool­meis­ter. Grön­berg oli kös­ter ka järg­mi­se pas­to­ri Jo­hann From­hold Pop­pe­ni ajal, kes oli mui­du köst­ri­ga ra­hul, kuid mai­nib ka­hel aas­tal (1758 ja 1759), et ta­lu­po­jad pi­gem õpe­ta­vad ise oma lap­si, kui too­vad nad Grön­ber­gi juur­de. Prae­gu­ne Kuu­sa­lu kesk­kool peab oma sün­ni­päe­va Knüpf­fe­ri 17. ok­toob­ril 1755. aas­tal kon­sis­too­riu­mi­ne saa­de­tud kir­ja jär­gi.
18. sa­jan­di tei­se poo­le and­med on Kuu­sa­lu koo­li­de koh­ta kül­lalt­ki vas­tuo­lu­li­sed: ühelt poolt ei ole 1785-1813 Kuu­sa­lus na­gu üh­te­gi koo­li, sa­mas on ni­me­ta­tud sta­tis­ti­lis­tes and­me­tes 1787. aas­tal Kuu­sa­lus ise­gi nel­ja „ki­hel­kon­na­koo­li“ (Kirchs­pielsc­hu­le). Nen­de näol on aga ilm­selt te­gu ko­gu­du­se asu­ta­tud köst­ri­koo­li­ga või koo­li­toa­ga, seal­hul­gas ka­be­li­ko­gu­dus­te juu­res lau­lu­mees­te käe all, na­gu pas­tor Ch­ris­tian Georg Mag­nus Knüpf­fer 1789. aas­ta vi­si­tat­sioo­nip­ro­to­kol­lis ka Lok­sa ja Ju­min­da ka­be­li­te pu­hul väl­ja toob. Tä­he­le­pa­nu­väär­ne on see, et pas­tor Gerth ni­me­tab­ki 1724. aas­tal ka­be­li­te juu­res ran­na­ta­lu­poe­ga­de õpe­ta­jaid pi­du­li­kult „ka­be­li köst­ri­teks“, kui­gi need olid ilm­selt liht­salt lau­lu­me­hed. Ka pas­tor Ch­ris­tian Knüf­fer kos­tab 1798. aas­tal vi­si­taa­to­ri kü­si­muse­le, kui tih­ti ta ka­be­li­tes jut­lus­ta­mas käib: „Kord ka­he või kol­me nä­da­la jä­rel kum­mas­ki ka­be­lis. Kui pas­tor seal ei vii­bi, peab jut­lu­se kös­ter“ – ehk te­ge­li­kult siis ka­be­li lau­lu­mees.
Köst­ri üle­san­ded on Kuu­sa­lu va­ne­ma ki­ri­kuk­roo­ni­ka jär­gi ol­nud ki­ri­ku in­ven­ta­ri ja aia eest hoo­lit­se­mi­ne, pas­to­ri saat­mi­ne vi­si­tat­sioo­ni­del ja muu­del käi­ku­del, tal­vi­ti kü­la­des las­te õpe­ta­mi­ne, ki­hel­kon­na kau­ge­ma­test nur­ka­dest (ran­nast) an­ne­tus­te ja mak­su­de ko­gu­mi­ne. Sel­le eest sai ta li­saks muu­de­le tu­lu­de­le, na­gu ta­vaks oli, igalt täis­ta­lult ja pool­ta­lult aas­tas ühe kü­li­mi­tu ru­kist või ot­ra.
Kü­la­koo­le ei ole EGA tu­le
1775. aas­ta vi­si­tat­sioo­nip­ro­to­kol­lis öel­dak­se, et Kuu­sa­lus koo­le ei ole ja et va­ne­mad õpe­ta­vad oma lap­si ise. Se­da, et ka 1787. aas­tal Kuu­sa­lus koo­le ei ol­nud, kin­ni­tab sõ­na­sel­gelt pas­tor Ch­ris­tian Knüf­fe­ri 1787. aastal konsistooriumile kirjutatud kiri, kus ta üt­leb: „Pea­le köst­ri ja mõ­le­ma ka­be­li ees­laul­ja­te, kes on ko­hus­ta­tud õpe­ta­ma lu­ge­mist iga­le nen­de juur­de too­dud lap­se­le, ei ole mi­nu ki­hel­kon­nas veel üh­te­gi teist koo­li; siis­ki oleks tar­vis ra­ja­da kü­la­koo­le (Dorf Sc­hu­le)“.
1798. aas­tal kü­si­tak­se ko­gu­du­se käest, kas ja kui pal­ju on ki­hel­kon­nas ta­lu­rah­va­koo­le (Bauersc­hu­len), mil­le pea­le vas­ta­tak­se: „Ei, va­ne­mad õpe­ta­vad lap­si ise“. Ta­va­pä­ra­ne lee­ri­kool küll töö­tas pas­to­raa­di juu­res, kus ke­va­del ja sü­gi­sel toi­mus eral­di pois­te­le ja tüd­ru­ku­te­le kol­me­nä­da­la­ne lee­ri­kool, ku­hu tul­di 17aas­ta­se­na.
18. ja 19. sa­jan­di va­he­tu­sel koo­li­de areng Kuu­sa­lu ki­hel­kon­nas sei­sis pai­gal või pi­gem käis al­la, mis pee­gel­da­vad koo­li­de keh­va sei­su Põh­ja-Ees­tis laie­malt. 1820. aas­tal, kui Kuu­sa­lu pas­tor oli Ja­kob Jo­hann An­ton Hirch­hau­sen, kü­si­ti vi­si­tat­sioo­ni käi­gus, kas ki­hel­kon­nas on ta­lu­rah­va­koo­le, kus need on ja kes on õpe­ta­jad. Pas­tor ja ko­gu­dus vas­ta­sid mõ­le­mad ühe sõ­na­ga: kei­ne, ehk siis mit­te üh­te­gi. Aga vas­ta­valt ülalt an­tud kor­ral­du­se­le on pü­ha­päe­va pä­rast­lõu­nal lap­sed ja noo­red siis­ki kok­ku ko­gu­tud, et mõ­ni lu­ge­da os­kav ini­me­ne neid õpe­taks. Vi­si­tat­sioo­nist sel­gub, et Kuu­sa­lus on see toi­mu­nud pal­ve­ma­jas, mis ehi­ta­ti just mõ­ned aas­tad va­rem – 1817. aas­tal.
19. sa­jan­di al­gul õpe­ta­ti mit­mel pool lu­ge­ma ven­nas­te­ko­gu­du­se pal­ve­ma­ja­des, Kuu­sa­lu pal­ve­ma­ja on hin­na­tud sel­les suh­tes heaks. Küll mär­gi­tak­se aga 1820. aas­ta pro­to­kol­lis, et lu­ge­ma ha­ka­tak­se õpe­ta­ma Kuu­sa­lus pi­sut lii­ga hil­ja – al­les 10.-12. eluaas­tal. Kui vi­si­taa­to­rid kü­si­vad, kas va­ne­mad õpe­ta­vad oma lap­si lu­ge­mi­ses ja krist­li­kus õpe­tu­ses, vas­ta­vad ko­gu­dus ja pas­tor mit­te just eri­ti loo­tus­tand­valt: „Nii pal­ju, kui nad on sel­leks suu­te­li­sed”. Ta­lu­rah­va­koo­le ja pü­ha­päe­va­koo­le (Sonn­tags sc­hu­len) ei ole ka 1835. aas­ta vi­si­tat­sioo­ni ajal.
Rah­va­kool ja ko­duõ­pe­tus
Õi­get hoo­gu koo­li­de aren­da­mi­ne 19. sa­jan­di esi­me­sel poo­lel Kuu­sa­lus sis­se ei saa­nud­ki, sest Eduard Ah­ren­sil, kes oli Kuu­sa­lu pas­tor aas­ta­tel 1837-1863, olid kon­ser­va­tiiv­sed vaa­ted rah­va­koo­li­de suh­tes ja ta hoi­dis neist ka­va­kind­lalt kin­ni.
Asi hak­kas kii­res­ti muu­tu­ma pä­rast Eduard Ah­ren­si sur­ma, kui te­ma järg­la­seks tu­li 30aas­ta­ne Wol­de­mar Fried­rich Kent­mann, kes suh­tus rah­va­koo­li­des­se pool­da­valt. Siis­ki peab üt­le­ma, et kui­gi esi­me­ne rah­va­kool ava­ti Uu­ri kü­las ju­ba 1864. aas­tal, ei läh­tu­nud koo­li­de mas­si­li­ne ava­mi­ne 1867. aas­tal ki­hel­kon­nas suu­res plaa­nis mit­te Kent­man­ni isi­kust, vaid Ees­ti­maa ta­lu­koo­li­de kor­ral­du­sest, mil­le oli kin­ni­ta­nud ülem­koo­li­ko­mis­jo­n 1867. aas­ta no­vemb­ris ja oli mõel­dud 1866. aas­ta val­la­ko­gu­kon­na­sea­du­ses koo­li­de koh­ta sä­tes­ta­tu ra­ken­da­mi­seks.
Maa­koo­li­de ees­kir­ja jär­gi pi­di iga vald, mil­lel oli 300 hin­ge, koo­li asu­ta­ma: „Ig­ga wald (kog­gu­kond), kus pea­le 300 mees­te- ja naes­te-rah­wa hin­ge on, peab om­ma­le ko­li as­su­ta­ma ja ül­les­pid­da­ma”. See nõud­mi­ne põ­hi­nes oma­kor­da 1856. aas­ta ta­lu­rah­va­sea­du­sel. See­ga tu­leb maa­koo­li­de ava­mist vaa­da­ta as­ja­de loo­mu­li­ku käi­gu­na, mil­le­le Kent­mann vas­tu ei töö­ta­nud, kui­gi ta kaht­le­ma­ta rah­va­koo­li­des an­ta­vas­se ha­ri­dus­se vä­ga us­kus.
Ah­ren­si prio­ri­teet oli aga ko­duõ­pe, ku­na ta läh­tus va­nast ja aja­le vas­tu pi­da­nud ko­dus õp­pi­mi­se tra­dit­sioo­nist – isea­si kui jät­ku­suut­lik ja pii­sav sel­li­ne ha­ri­dus oleks 19. sa­jan­di tei­se poo­le kon­teks­tis ol­nud. Va­ra­se­malt oli ko­dus ja üks­tei­selt lu­ge­ma õp­pi­mi­ne aga kind­las­ti efek­tiiv­ne, mil­lest Kuu­sa­lus on kind­laid tea­ted ju­ba root­si ajast. Pas­tor Gerth kir­ju­tas 1726. aas­ta kon­sis­too­riu­mi aruan­des: „Ei ole enam mi­nu ki­hel­kon­nas üh­te­gi kü­la, kus po­leks mõ­nin­gaid lap­si, kes õpe­ta­vad tei­si lu­ge­ma“. Sel­le­ko­ha­sed tea­ted esi­ne­vad vä­ga pal­ju­des Ees­ti­maa ki­hel­kon­da­des ja ka Kuu­sa­lu ei ole siin erand. Sa­mas mär­gib Knüpf­fer ju­ba 1751. aas­tal, et on ka­het­sus­väär­ne, et esi­me­se õpe­tu­se an­na­vad just need, kes ise peak­sid koo­lis käi­ma.
Üks asi, mis rah­va­koo­li­de asu­ta­mi­se­ga kaas­nes, oli­gi va­ra­se­mal ajal häs­ti toi­mi­nud ko­du­se õpe­tu­se al­la­käik. Maa­koo­li­de sea­dus sä­tes­tas sel­gelt, et rah­va­koo­lid ei ol­nud loo­dud ko­duõp­pe asen­da­mi­seks, vaid et ko­dus õpe­ta­tut kin­ni­ta­da: „sed­da, mis kod­du öp­pi­ti, pea­wad ko­lid kin­ni­ta­ma ja kas­wa­ta­ma“.
Kuu­sa­lu koo­li­koh­tu­te pro­to­kol­li­dest vaa­tab vas­tu aga soo­tuks tei­ne pilt: pä­rast rah­va­koo­li­de loo­mist on ko­du­ne õpe­tus al­la käi­nud, sest va­ne­mad lük­ka­vad en­ne koo­li nõu­tud lu­ge­ma õpe­ta­mi­se kool­meist­ri kraes­se. See kor­dub jär­jest ja jär­jest Kent­man­ni üle­vaa­de­tes ja näi­tab kaud­selt, et Ah­rens oli sel­les osas et­te­nä­ge­li­kum. Se­da, et hin­nan­gut Ah­ren­si te­ge­vu­se­le ta­suks värs­ke pil­gu­ga üle vaa­da­ta, on osu­ta­nud ka ha­ri­dus­tead­la­ne Ur­ve Lää­ne­mets.
Kent­mann üt­leb 1874. aas­tal koo­li­koh­tus: „Sest ajast, kui ko­li­sid meil sea­ti, on kül mit­mes ko­has ko­du­ne õp­pe­tus va­se­maks jää­nud, sest mit­tu va­ne­mat ar­va­vad, et jää­gu aga nüüd kõik õp­pe­tus koo­li­de hoo­leks.“ Prob­leem on aas­ta­te­ga pi­gem sü­ve­ne­nud. Kent­mann kir­ju­tab koo­li­ko­mis­jo­ni­le 1879. aas­ta mais, – 15 aas­tat pä­rast esi­me­se Kol­ga rah­va­koo­li asu­ta­mist – et ilm­selt tu­leks ha­ka­ta sui­sa trah­vi­ma va­ne­maid, kes hal­vas­ti et­te­val­mis­ta­tud lap­si koo­li saa­da­vad. 1880. aas­tal li­sab Kent­mann, et ta on ise kü­la­des käi­nud nii­ni­me­ta­tud las­te­loe­ta­mist te­ge­mas, ning ta lei­dis „et suu­rem osa neist las­test, ise­gi 9aas­ta­sed, vä­he on õpe­ta­tud“. Sa­mas mär­gib ta, et need „kel­le va­ne­mad õi­gel ajal on õpe­tu­se­ga ala­nud, mõist­sid ena­mi­kus täies­ti“. Nii et koo­li et­te­val­mis­tu­se puu­du­lik­kus ei seis­ne­nud las­te või­me­ku­se, vaid pea­mi­selt va­ne­ma­te soo­vi­ma­tu­se ta­ga.
Kent­mann võt­tis koo­liks et­te­val­mis­tu­se en­da­le sü­da­meas­jaks. Ko­duõ­pe­tu­se puu­du­lik­kus lä­bib koo­li­koh­tu aruan­deid siis­ki pu­na­se joo­ne­na. Vil­bas­te kir­ju­tab, et Kent­mann nä­gi ko­du­õ­pe­tust tea­tud mõt­tes koo­li „eelk­las­si­na“ ja soo­vi­ti, et pä­ris­kool koo­li­va­ne­ma­te näol sel­le­ga te­ge­leks. See­tõt­tu vis­kab Kent­mann ise­gi õh­ku mõt­te: „Kas ei ole tar­vi­lik sis­se sea­da sis­seas­tu­mi­se ek­sa­mid?“ Sa­mas sõ­nas­tab ta ka sel­le eelk­las­si ta­se­me: „Nõn­da tu­leks: 1) sõ­nad täies­ti kok­ku lu­ge­da, il­ma vee­ri­ma­ta; 2) ka­te­kis­mus kolm pea­tük­ki; 3) 1 x 1 ku­ni 5ni.“ Kent­mann oli mui­de ka ühe le­vi­nud koo­liõ­pi­ku au­tor („Koo­li­las­te Geog­raah­wia raa­mat“).
Kuu­sa­lu ki­hel­kon­na esi­me­sed ta­lu­rah­va­koo­lid – val­la­kool ja mi­nis­tee­riu­mi­kool – sün­di­sid Uu­ri kü­las. Need kaks koo­li said ees­ku­juks ki­hel­kon­na teis­te­le koo­li­de­le. Kuu­sa­lu koo­lia­ja­lu­gu puu­du­ta­va­te va­ra­se­ma­te üri­ku­te al­li­ka­pub­li­kat­sioo­nid koos tõl­ge­te­ga tu­le­vad­ki aval­da­mi­se­le Uu­ri kü­la­raa­ma­tu li­sas.

SVEN-OLAV PAA­VEL