AIVAR KARI,
Kehra komando pealik
Algus Sõnumitoojas nr 5.
1998. aasta oktoobris, loetud päevad enne pakase saabumist, saime omavalitsuste abiga garaažile ette uksed ja sisse bullerjani-tüüpi ahju, kuid puudusid elekter ja vesi. Vist Kehra tehasest saime jämedama kaabli, mis sai veetud olmehoone peakilbist garaaži. Valgustuse jaoks tõmbasime postide vahele keldrist leitud trossid, nende külge riputasime vanad päevavalguslambid. Kuna lampidel puudusid reflektorid, liimiti pappide külge foolium ja valgustuse probleem oli lahendatud. Et päästeautosid pesta, ehitasime olmehoonest garaažini veetrassi. Selleks kasutasime Mercedez-Benzi kummeeritud survevoolikut, kuna metalltorude hankimine oli toona keeruline ettevõtmine, peale selle nõudis pehme vooliku paigaldamine vähem vaeva.
1998. aastal alustas Keilas tööd pääste- ja kiirabi ühine häirekeskus, kus võeti vastu ja menetleti hädaabiteateid. Ka Kehra komando sai uued sidepidamisvahendid, mis parandasid tööd märgatavalt. 1998. aasta lõpus kolisid Kooli 16 hoonesse ka kiirabi ja politsei.
1999. aasta alguses oli suurem päästesündmus, kui 22 meetri kõrgusel kraanaplatvormil hooldustöid teinud elektrik libastus ja kukkus paar meetrit allapoole vastu teraskonstruktsiooni nii õnnetult, et ei suutnud rääkida ega liigutada. Kuna vigastused olid tõsised, kutsuti Tallinnast appi korvtõstuk, mille abil toodi kannatanu maapinnale.
1999. aastal tähistasime ühise laua taga Kehra komando 5. aastapäeva. Erimeelsused olid unustatud ja meeskond töötas ühtse tervikuna. Sama aasta keskel võeti komandosse tööle valvuriteks neli naist, kes tegelikult tegid dispetšeritööd. Kuna maja oli suur ja mehed mööda maja laiali, oli dispetšeritel hädaabiteadete puhul keeruline päästjaid leida. Et väljasõite kiirendada, ehitasime komandoruumidesse teavitussüsteemi – vana võimendile ja raadiote häälekõvendajatele meisterdasime ümber vineerist kastid. Et sidet häirekeskusega veelgi parandada, monteerisime päästeautosse mobiiltelefoni.
Kuna päästetehnikast, eriti paakautodest, oli suur puudus, sai kokku pandud esimene paakauto. Komando hoovi veetud vanatehnikat oli võimalik kombineerida – näiteks võeti kütuseveokilt paak ja tõsteti parema läbitavusega ZIL-131 raamile. Natuke punast värvi peale ja paakauto oligi valmis. Sellel puudus küll pump, millega vett anda, aga tulekahjude vesivarustus paranes tunduvalt. Eriti suureks abiks olid paakautod maapiirkondades, kus puudusid hüdrandid ja kustutusvee tagamine suurematel sündmustel probleemne. Kehra meeste valmistatud paakautot kasutavad siiani Tabasalu vabatahtlikud päästjad.
1999. aastal oli väga palju maastiku- ja kulupõlenguid, eriti palju oli väljasõite raudtee äärde. Sealsed alad põlesid seetõttu, et toimus intensiivne kütusevedu Venemaalt Muuga sadamasse. Et vedur suudaks vedada rohkem vaguneid, olid korstnatelt eemaldatud sädemepüüdjad. Põlengud toimusid nii tihti ja korrapäraselt, et mehed seadsid ajaks, mil rong Kehrast läbi sõidab, juba aegsasti vaimu väljasõiduks valmis.
Palju väljasõite tähendas seda, et pidevalt oli tarvis hooldada kustutusvoolikuid. Selleks ehitasime garaaži tõstesüsteemi, millega tõmmati pestud voolikud rippuma lae alla, kus need mõne päevaga kuivasid. Hooldatud voolikute ladustamiseks keevitasid mehed kokku voolikuriiuli.
1999. aastal lõpetasid Väike-Maarjas esimese meeskonnavanema lennu ka kaks Kehra meest. Komandosse naasis vaid üks – päästekoolil oli suur puudus õppejõududest ning Harjumaa päästeteenistus ja Väike-Maarja kool tegid vahetustehingu – Kehra meeskonnavanem jäi päästekooli õpetajaks, Harjumaa päästeteenistus sai koolilt paakauto, mis suunati Keila komandosse.
1999. aasta lõpp kujunes rahaliselt raskeks. Ohtrate väljasõitude tõttu oli autodele planeeritud kütuselimiit läbi. Appi tuli kohalik kütusetankla, kes oli valmis andma komandole kütust võlgu. Paigaldasime garaaži kaks plastmasstsisterni, ühes tonn diislikütust, teises tonn bensiini. Arvepidamiseks aretasime paakide külge mõõdikud. Et kütus jõuaks tsisternist autopaaki, pumpasime kompressoriga mahutisse seni õhku, kuni vedelik hakkas paaki voolama.
Kui väljasõite polnud, toimusid harjutused ja õppused. Kõik päästjad peavad kord aastas sooritama füüsilised katsed. Need koosnevad 2700 meetri jooksust, lõuatõmmetest, kükkidest 45kilogrammise kangiga, kangi surumisest rinnalt ning istesse tõusust.
Järgneb järgmises lehes.