„Meie nimetame seda küüditamiseks,“ sõnas Kadapiku perenaine HELGA MEREMAA, kui tutvustas septembris 1963 saadetud teadet, et tuleb anda maavaldus riigile üle.
Kuusalu valla Virve külas möödunud laupäeval korraldatud kodulooline matk „Virve küla meel ja keel põlvest põlve“ algas Hara sadamast. See on ehitatud aastatel 1956-1957 Virve külje alla, seisab kasutuseta, kuid on tänini Juminda poolsaare suuremaid vaatamisväärsusi.
Virve rahvas võis endistel aegadel akendest näha, millised allveelaevad sadamas olid. Samas asus nõukogude sõjaväekordon, sõdurid käisid nõuka-aja lõpupoole külaplatsil palli mängimas. Külatee alguses meenutab neid aegu Allika kaevu juures puul rippuv plekk-kruus, millest ajateenijad jõid.
Erinevalt Kuusalu kihelkonnamängust, mis algab päikeseloojangul ja lõpeb päikesetõusuga, alustati Virve küla mänguga kell viis pärast lõunat ning loojangu ajaks oli suurem osa teekonnast läbitud.
Idee pakkus Aida Kasela Tooma talust, kes on käinud mitmel kihelkonnamängul. Koos Ene ja Jaan Velströmiga Põllu talust ja Maila Velströmiga Kari talust hakati uurima, kas kihelkonnamäng võiks tulla Virvesse, ent selle jaoks jäi küla väikeseks. Kuna Virve ligi pooltes majades on põlistalude järglased, tuntakse huvi küla ajaloo vastu, otsustasid nad korraldada ise väiksemas mahus koduloolise matka. Tooma Aida ning Põllu Ene ja Jaan kirjutasid rahataotlusprojekti Leader-programmi, toetuseks õnnestus saada 1071,90 eurot. Kihelkonnamänguga sarnaselt jutustas Virve külast ja inimestest ajaloolane Ott Sandrak Kolgast, eeslaulja oli Jaak Johanson. Rahvale jagati kaasalaulmiseks voldikud kohalike regilaulude ja külakaardiga. Voldikus oli ka Maila Velströmi kirjutatud pikk pohiranna keeles regilaul „Virve lugu“, mis tehtud küla 425. aastapäevaks. See lauldi koos poolesaja osalejaga täies pikkuses läbi. Tantse-ringmänge juhendas Veronika Nuter Nigula talust. Viiulit mängis või šamaanitrummi lõi Heli Kendra Kuusiku talust koos oma pere noortega.
Riik maksis talu eest 3046 rubla ja 59 kopikat
Maila Velström, kelle kodu Kari talus jäi nõuka-ajal sadamale kõige lähemale, jutustas, kuidas ka seal peres oli hirm, et maja võetakse ära, nagu tuli lahkuda viiel sadamapoolsel taluperel: „Pidime olema järgmised, aga räägiti, et vene sõjatehnika arenes kiiremini, kui sadamat jõuti ehitada, ning see jäi ajast maha, rohkem ei laiendatud.“
Kadapiku talu oli üks viiest, kel tuli sõjaväe eest ära minna. Õuel tutvustas perenaine Helga Meremaa Harju RSN TKst saadetud kirja aastast 1963, kus ta isale Richard Rannamäele teatati, et hoonete väärtuseks on hinnatud 3046 rubla ja 59 kopikat. Kuna maa oli riigile võetud varem, nagu igal pool mujal Eestis, siis uus omanik andis teada, et pere on kohustatud lahkuma kuu aja jooksul. Lisatud oli, et kaevata võib 10 päeva vältel ENSV ministrite nõukogule.
Saadud raha eest osteti kolhoosiesimees Vagiströmi abiga maja Leesile. Helga Meremaa meenutas, kuidas lahkumine oli kurb ning mõnda aega ei tahtnud ta Virve tuttavaid külastada. Sundkorras minekut nimetavad Virve elanikud viimaseks küüditamiseks Eestis, enne neid saadeti polügooni tõttu tühjaks Suru küla. Virve küla Kadapiku talu pererahvas sai 1990ndatel aastatel maa tagasi ning kinnistule ehitati uus maja. Paar endist sadamapoolset talukohta on siiani tühjad.
Sadama juures pandi matkalised tegema sabatantsu Opastrilla, mille Veronika Nuter kirjutas tudengina üles Juminda Juhana talust õdedelt Aino Palmroosilt, Hilda Lambotilt ja Salme Hirrendilt. Virve ning hili-sema Leesi nalja- ja jutumehe Kadapiku Riksi mälestuseks kõlas Kadapiku õues ta lemmiklugu „Siidilipp ja hõbepurjed“.
Kalurite pritšala ja kokkuostukuur
Ott Sandrak: „Virve inimestel vedas, nõukogude võim ei lõpetanud mereleminekut, ehkki kalurite paadid toodi valvsa pilgu alla. Varem oli igaühel oma paadisild, siis tekitati sadamakoht ehk pritšala, kuhu pääses läbi värava. Kordon oli lähedal, sealt tuli küsida, kas merele tohib.“
Maila Velström lisas, et kalurid lasti üheskoos pritšalasse, pärast avati värav, kui kõik olid merelt tagasi: „Minekuks tuli iga päev teha venekeelne zajavka. 70ndatel hakkasid nõuded tasapisi vaibuma. Aga oli ka aeg, kui üldse merele ei saanud.“
Helga Meremaa mäletas perioodi, kus umbes kord kuus tohtis sõita paadiga üle mere Loksale toitu ostma. Kell viis tuli olla tagasi, inimesed loeti üle. Teinekord võeti ka lapsi kaasa.
Esialgu oli Virvel Tallinna kalakombinaadi ostupunkt nr 15, asus Otsa talu juures kuuris. Matkalistele tutvustati laoraamatu väljavõtet aastast 1947, liikide kaupa oli täpselt kirjas, kes ja kui palju kala tõi. Hiljem oli kokkuostupunkt Tapurlas.
Virve kuulus Kolga-Leesi kaluriühistusse, sellest tehti Juminda poolsaare kalurikolhoos Oktoober, millest lõpuks sai Kirovi kalurikolhoosi osakond.
Küla nimest ja peredest
Ott Sandrak tõdes, et Virve küla tõelist vanust ei tea, kirjasõnas on esmalt mainitud 1586. aastal. Küla nime on kirjutatud Viruo, Virvel, Virbel, Wirbel, Wirwel jne. Nime päritolu on oletatav. Virve oli omadussõna, mis tähistas kärmast või kiiret, aga ka nimisõna puuoksa või -rao kohta. Virvel tähendas veekeerist ning see sõna langes kokku Eesti, saksa, soome, rootsi keelega.
Esmalt on talusid märgitud kuus, siis neli, mõne aja pärast jälle kuus. Üks vanemaid talusid on Lemedi. Enne viimast sõda oli külas 40 suitsu. Praegu on elanikke 15. Paljud talud on kasutusel suvemajadena. Suvel elanike arv kümnekordistub.
Kodulooline matk kulges küla endiselt tantsu- ja palliplatsilt Suurepõllu pealselt edasi mööda Allika ja Rasi muutmata kujul säilinud talumajadest. Rasi kuuri sein täidab küla teadetetahvli rolli. Alajaama juures käis omal ajal autolavka, eraldi poodi pole Virves olnud, nagu pole ka rahvamaja ega kooli.
Alajaama lähedal asunud Aarte talu kohta lausus Ott Sandrak, et Virves on säilinud arhitektuurimälestis, ainult et 1960ndate aastate lõpus on välja antud vabaõhumuuseumile. Pererahvas Jaan ja Maria Merisaar ostsid elamiseks kõrvalmaja.
Külatanuvalt kõndisid matkalised mereranda, kust paistsid Virve küla titekivid – Kannukivi ja Antsu Kannukivi. Teejuht rääkis, et Antsu talu elumaja sai sõja ajal lennukipommiga pihta. 1944. aasta augustis seisid saksa laevad Hara lahes varjul, nõukogude lennukid pommitasid neid.
Tabani talu vastas külaplatsil luges Ene Velström ette Tabani Mari ehk Marri Welströmi (1798-1864) mälestusi. Tema toodi Virvele miniaks Kolga mõisast. Tol ajal pandi peredele perekonnanimesid. Mari mehele Jaanile meeldis Velström ja võttis selle. Paari kolm poega leidsid naaberküladest naised ja jäid kodukülla ning Mari meenutas, kuidas 19. sajandi teises pooles jooksis Virve vahel ringi 15 väikest Velströmi.
Külaplatsil tegid matkajad enne edasiminekut ringmängu „Londova linnas“, mida on nimetatud ka „Härrad vahetasid piibud“ või „Väga ilusast“.
Pikem peatus oli veel Koljuotsal kunagise kalakabeli asukohal, samal ajal loojus päike Juminda poole merre. Jaak Johanson võttis üles regilaulu „Veere, veere päevakene“.
Läbi Nigula õue suunduti küla ainsasse liivaranda, kus tehti lõket ja avati moonakotid. Ligi kuue tunni jooksul oli kõnnitud pajatuste ja regilaulude saatel Virve küla naljatamisi Hiinaks nimetatavast külaotsast välja teise külaotsa Jaapanisse.
Liivarannast avaneb vaade Soome poole, sealne rand jääb umbes 60 kilomeetri kaugusele. Vanasti sõideti paatidega sageli Soome ja sealt siiapoole. Otse üle lahe kannab üks koht nime Eestin sadaman niemi.
„On au sattuda tagasi neisse küladesse siin, kus inimesed on elanud põlvkondade kaupa ja oskavad veel rääkida pohiranna keelt,“ sõnas Jaak Johanson matka alguses.
„Võib öelda, et Eesti regivärsiline rahvalaul on pärit Kuusalu kihelkonna küladest, kus seda oli mälus hoitud ja lauldi rahvaluulekogujatele ette. Kohalikud memmed suutsid veel eelmise sajandi 30ndatel aastatel poolsada rahvatantsu näidata,“ lausus Ott Sandrak.
