Voo­se rah­va­ma­ja tä­his­tas 90. sün­ni­päe­va

Sün­ni­päe­va­peol pi­dut­ses kü­la­rah­vas koos La­he­maa Rah­wa­muu­si­ku­te­ga.

Voo­se rah­va­ma­ja 90. sün­ni­päe­va pee­ti lau­päe­val, 17. au­gus­til. Rah­va­ma­ja kauaaeg­ne ju­ha­ta­ja, piir­kon­na kul­tuu­ri­juht An­na Ni­lisk üt­les oma ter­vi­tus­kõ­nes pre­si­dent Len­nart Me­ri pa­raf­ra­see­ri­des: „Meie kul­tuur on ku­lu­kas val­la­le ja ko­da­ni­ke ra­ha­ko­ti­le, aga vä­ga kal­lis meie sü­da­me­le. Sel­le väär­tust ei saa mõõ­ta ra­has, vaid sel­le mõõ­du­puu on kunst, tah­te­jõud ja sü­dam­lik­kus.“

An­na Ni­lisk tä­nas kõi­ki, kes on ai­da­nud rah­va­ma­ja te­ge­vu­se­le kaa­sa, en­ne­kõi­ke en­dist kü­la­va­ne­mat ja rah­va­ma­ja ju­ha­ta­jat Ma­re El­mi ning ma­ja pe­re­naist Ma­ret Aru, kes on sa­mu­ti rah­va­ma­ja te­ge­vust juh­ti­nud ning ol­nud agar kroo­ni­ka­kir­ju­ta­ja.

„Ma ei tea, kui pal­ju on Ees­tis koh­ti, kus saab kii­del­da sel­le­ga, et nen­de ma­ja on­gi ehi­ta­tud rah­va­ma­jaks, na­gu ehi­ta­ti 90 aas­tat ta­ga­si see ma­ja siin. Ena­mas­ti on rah­va­ma­jad ik­ka kas vil­ja­kui­va­tist või näi­teks pa­ru­ni koer­te­kas­va­tu­se hoo­nest üm­ber ehi­ta­tud,“ rää­kis Ani­ja val­la­va­nem Rii­vo Noor.

Ta li­sas: „Müts ma­ha nen­de nais­te ja mees­te ees, kes tu­lid 90 aas­tat ta­ga­si kok­ku ja ehi­ta­sid oma iga­päe­va­se, mit­te just ker­ge töö kõr­valt, täies­ti va­bast tah­test ja ta­su­ta en­da­le rah­va­ma­ja. Ar­van, et sel­li­sel ma­jal on hoo­pis teist­su­gu­ne hõng ja au­ra kui mõ­nel tei­sel maa rah­va­ma­jal.“

Val­la­va­nem kii­tis ka Voo­se prae­gust ko­gu­kon­da, ku­na oma lü­hi­ke­se ame­ti­so­le­ku aja jook­sul ei ole ta ühes­ki tei­ses Ani­ja val­la kü­las nii tih­ti käi­nud kui Voo­sel: „See näi­tab, et siin ko­gu aeg mi­da­gi te­hak­se ja toi­mub.“

Ala­ve­re põ­hi­koo­li di­rek­tor Ren­na Rei­si soo­vis õn­ne ja tä­nas eel­kõi­ge ko­ha­li­ku kul­tuu­rie­lu eest­ve­da­jat An­na Ni­lis­kit kui vä­ga mär­ka­vat, hoo­li­vat ja abi­val­mis ini­mest: „On mul­je­ta­val­dav, kui­das sa oma kü­la va­ne­ma­test ini­mes­test lu­gu pead.“

Rah­va­ma­ja kin­kis oma rah­va­le juu­be­li pu­hul tor­ti ning peo koos rah­va­muu­si­kaan­samb­li­ga La­he­maa Rah­wa­muu­si­kud.

Ah­ju­küt­tel ja la­va­ta rah­va­ma­ja
Ku­na ko­ha­lik alg­koo­li­hoo­ne jäi koo­so­le­ku­te ja pi­du­de pi­da­mi­seks kit­saks, hak­kas Voo­se va­ba­taht­li­ke tu­le­tõr­ju­ja­te ühing 1928. aas­tal ehi­ta­ma en­da­le selt­si­ma­ja. Kü­la­rah­vas tu­li ap­pi ja ju­ba sa­mal aas­tal oli hoo­ne ka­tu­se all, val­mi­sid saal ja la­va. Pä­ris val­mis sai ma­ja järg­mi­sel aas­tal ning esi­me­ne pi­du toi­mus seal au­gus­tis 1929. Rah­va­ma­ja kõr­va­le ker­kis prit­si­kuur ja ka­tu­se­le kel­la­torn, mi­da tu­le­kah­ju kor­ral he­lis­ta­ti. Selt­si­ma­jas hak­ka­sid koos käi­ma se­ga­koor, ko­kan­dus-, kä­si­töö- ja näi­te­ring ning rah­va­tant­su­rühm.

Nõu­kogude ajal kuu­lus rah­va­ma­ja Ala­ve­re sov­hoo­si klu­bi juur­de. Seal näi­da­ti ki­no, 1950-1970nda­tel aas­ta­tel käis kü­la­li­se­ten­du­si and­mas Rak­ve­re Tea­ter, va­hest ka Draa­ma­tea­ter, su­vi­ti ela­sid Voo­se rah­va­ma­jas õpi­las­ma­lev­la­sed. Sel ajal sai hoo­ne pä­ris pal­ju kan­na­ta­da. Pä­rast sõ­da lam­mu­ta­ti kel­la­torn, 1970nda­tel ehi­ta­ti ma­ja üm­ber klu­bi-söök­laks, lõ­hu­ti la­va ja la­va­ta­gu­sed ruu­mid.

1991. aas­tal an­ti Voo­se rah­va­ma­ja üle Ani­ja val­la­le. 1996. aas­tal te­gi kü­la­va­nem Ma­re Elm val­la­va­lit­su­se­le et­te­pa­ne­ku luua rah­va­ma­ja ju­ha­ta­ja ame­ti­koht. Esial­gu poo­le ko­ha­ga võe­ti töö­le An­na Ni­lisk, kes on Voo­se kul­tuu­ri- ja selt­sie­lu juh­ti­nud siia­ni, vaid lap­se­puh­kus­te ajal asen­da­sid te­da Ma­re Elm ja Ma­ret Aru. Ala­tes 2012. aas­tast on An­na Ni­lisk ko­gu Ala­ve­re piir­kon­na kul­tuu­ri­juht.

Kui Voo­se rah­va­ma­jast sai li­gi 30 aas­tat ta­ga­si Ani­ja val­la al­la­su­tus, lam­mu­ta­ti saa­list va­he­peal ehi­ta­tud va­he­sein, et kü­las oleks jäl­le koos­käi­mis­koht. Rah­va­ma­ja 75. sün­ni­päe­vaks sai hoo­ne PRIA kaas­a­bil uue ka­tu­se, see­jä­rel re­no­vee­ri­ti köök ja tua­lett­ruu­mid, teh­ti du­ši­ruum, 80. sün­ni­päe­vaks 10 aas­tat ta­ga­si pan­di ma­ja­le EA­Si toel uus vä­lis­fas­saad. Möö­du­nud aas­tal val­mis saa­li uus puit­põ­rand, va­na oli nii keh­vas sei­su­kor­ras, et üks ini­me­ne va­jus sel­lest lä­bi.

An­na Ni­lis­ki sõ­nul on te­ha veel pal­ju – rah­va­ma­ja on en­di­selt ah­ju­küt­tel: „Tal­vel tu­leb Ma­ret Aru õh­tul küt­ma ja kü­tab poo­le öö­ni, et järg­mi­sel hom­mi­kul saaks ma­jas ol­la. Kül­mal ajal hoia­me elekt­ri­ra­diaa­to­rit sees, aga mii­ni­mu­mi peal, et ve­si ei kül­muks, vä­ga ei ta­ha ku­lu­ta­da. Kui ini­me­ne eel­mi­sel päe­val üt­leb, et ta­hab tul­la du­ši al­la, pa­ne­me du­ši­ruu­mis ka põ­ran­da­küt­te töö­le.“

Rah­va­ma­ja saa­li uue põ­ran­da all on ole­mas maa­küt­te val­mi­dus. An­na Ni­lis­ki tei­ne suur soov on, et rah­va­ma­ja saaks en­da­le taas la­va, na­gu oli siis, kui hoo­ne ehi­ta­ti.

Voo­se rah­va­ma­jas te­gut­seb kä­si­töö- ja ke­raa­mi­ka­ring, kord kuus kogunevad seal kü­la ea­kad. Kü­lae­la­ni­kud saa­vad rah­va­ma­jas käia du­ši all ja pe­su pes­ta, seal on ka või­ma­lus ka­su­ta­da in­ter­net­ti.