MTÜ Ökokuller korraldas neljapäeval Kolgaküla rahvamajas Viru raba matkaraja juubeli puhul seminari ja laupäeva hommikul giididega rabamatka.
Mida rohkem kevade poole, seda enam hakkab nädalavahetustel Viru raba parkla Loksa tee ääres täituma autodega, pargitakse ka maantee äärde ja mändide vahele.
RMK ehitas 2013. aastal Viru rabasse laia laudtee, kus saab liikuda lapsevankri ja ratastooliga, ning rajas uue suurema vaatlustorni. Matkaraja populaarsus kasvab pidevalt. 2016. aastal loendati seal maikuust novembrini üle 37 000 matkaja – on RMK õpperadadest Eestis Taevaskoja ja Pärnumaa Tolkuse raba järel külastatavuselt kolmandal kohal.
„Eelmisel suvel käisin Viru rabas koos väliskülalistega. See, mida nägin, oli üllatus – nagu Tallinna tänaval, kõndijaid oli palju, ka lapsi. Räägiti mitmes keeles,“ lausus Viru raba laudtee idee autor ja elluviija, aastaid Lahemaa rahvuspargi direktori ametit pidanud Arne Kaasik Kolgakülas seminaril.
Loodusgiid Maarja Orusalu, kelle kodu on Kolga külje all Mustametsa külas, nimetab Viru raba oma kodurabaks: „Nädalavahetustel on seal nagu promenaad, otsekui Tallinna tänavate jätk kaunis looduses. Kohalikel inimestel ei tasu laupäeval-pühapäeval alates lõunaajast sinna minna, sest on ülerahvastatud. Pigem minna varastel hommikutundidel, kuigi ka siis võib matkajaid kohata.“
Endine Kolga metsaülem Leo Laanetu korraldas uuendatud laudtee ehitust 1986. aastal, temagi on käinud seal sageli: „Rabal on eriline mõju. Inimesed lähevad oma igapäevastresside ja linnaliku olemisega, kui tagasi tulevad, on lõõgastunud. See on meile, kunagistele ehitajatele, kõige suurem tänu. Viru raba matkarajale jõutakse kõigist maailmajagudest – on üks väärt asi, mis kunagi sai ette võetud.“
RMK külastuskorraldusosakonna Põhja-Eesti piirkonna loodusvaht Valdek Kilk: „Sattusin kord Šveitsist tulnud matkajatega rääkima, et neil kaunid Alpid, kas siit midagi enda jaoks leidsid. Nad vastasid, et ei tea rabast midagi põnevamat ega ilusamat, me ei kujuta ette, millise aarde otsas istume.“
Laudtee ehitus aastal 1977
Aarne Kaasik kirjeldas Kolgakülas, kuidas tal õnnestus käia 1974. aastal Soomes ja nägi seal rappa ehitatud laudteed. Mõte tuli, et võiks teha ka Lahemaale. Esialgu oli plaan ehitada Lauka rabasse, aga see oli kaugel ja reservaat. Siis otsustati, et Viru rabasse, mis on väiksem, aga samuti kaunite laugastega. Asub Tallinna-Narva maantee ääres, pääseb hästi ligi. Rahvuspargi looduskaitseinspektor Tõnu Reinvald sai ülesande marsruut paika panna.
„Ehitusmaterjal oli plaanis vedada talvel Buraniga, aga talve ei tulnud. Kõik ehituses kasutatud lauad kanti kohale. Rada oli niiöelda esimene katseeksemplar, pandud otse pinnasele, 6-7 aastaga mädanes ära. Uue matkaraja ehituseks esialgu raha ei olnud, saime siis, kui Eestis toimus üleliiduline esimene rahvusparkide konverents. Teise raja ehitas Kolga metskond eesotsas Leo Laanetuga, abis käisid Loksa, Kuusalu, Valgejõe metskonna töötajad,“ meenutas Aarne Kaasik.
Siis tekkis idee, et rabas võiks olla vaatlustorn: „Mõtlesime, et ilus oleks vaadata ülevalt. Alguses naerdi, et seda on rabasse mõeldamatu ehitada. Koos Valdur Lahtvee ja Heiki Ripsiga mõtlesime välja, mismoodi teha korralik alus. Ei mäleta enam, kes esimese torni joonised tegi. Teise torni kavandas Lahemaa arhitekt Villu Rohtla.“
Leo Laanetu mäletab, kuidas torni asukohta välja valiti: „Ronisime Arne Kaasikuga puude otsa, et kust oleks kõige parem vaade.“
Viru raba vaatetorn oli samuti Eestis esimene, valmis 1987. aastal. Teine torn ehitati selle asemele 2000. aastal.
Kui esimene laudtee valmis sai, ei olnud pidulikku avamist ega kajastatud laialdaselt ajakirjanduses. 1970ndate aastate teises pooles tuli Moskvast otsus, et Inturisti marsruuti lülitati Lahemaa rahvuspark, väliskülalisi sõidutati Viitna-Palmse-Võsu, Viru raba jäi tee äärde.
RIINA LAANETU intervjueeris kunagisi ehitajaid
Matkaraja juubeli tähistamise algatus tuli Lahemaa loodusgiidilt Riina Laanetult mullu sügisel, rääkis MTÜ Ökokuller juht, Kolgaküla Seltsi tegevjuht Kaisa Linno. MTÜ Ökokuller sai seminari ning juubelimatka jaoks toetust kohaliku omaalgatuse programmist ja Kuusalu vallalt.
Riina Laanetu asus seminariks koguma vanu fotosid matkaraja ehitamise aegadest ning tegi videointervjuud viie inimesega. Ta nimetab superperekonnaks sealtsamast Ulliallikalt Vetemaasid: metsavaht Vello Vetemaa, pojad Alar ja Anti, abikaasa Milvi. Nemad olid ehituste juures, alles on hoitud huvitavaid fotosid. Kogutud materjal on kavas digitaliseeritult anda ERMi, Lahemaa külastuskeskusele Palmses ja Kuusalu kihelkonna muuseumi.
Riina Laanetu kommenteeris seminaril, et tema õppis Kuusalu keskkoolis, kui esimene matkarada valmis sai. Õpilasi sinna siis ei viidud, kohalik rahvas teadis vähe. Ka Kolga-Loksa kandis saadi Viru raba matkarajast teada hiljem. Nõukogude ajal ei tohtinud avalikustada maastikukaarte, Viru raba tutvustavatesse voldikutesse võis trükkida vaid skeemi.
Üle-eestiliselt muutus Viru raba matkakohana tuntumaks pärast taasiseseisvumist. Kui RMK hakkas 1990ndate teises pooles tegelema külastuskorraldusega, pandi sildid, teeviidad, rajati puhkekohad, paigaldati välikempsud.
Kui palju on liiga palju
Viru raba matkaradadele pühendatud seminari teises pooles kõnelesid RMK Põhja-Eesti piirkonna külastusala juht Jaak Neljandik, giid, sooradade tundja ja matkaraamatute autor Martin Suuroja ning maaülikooli õppejõud Tarmo Pilving loodusturismist tänapäeval. Külastajate arvud kasvavad, õpperadadel käivad lasteaialapsed ja kooligrupid, kruiisilaevade turistid, matkajad välismaalt, pered ja sõpruskonnad üle Eesti.
Martin Suuroja sõnum oli – käige rabades, kuni pole hilja. Kakerdaja rabas Kõrvemaal on laukad viimaste aastatega kinni kasvanud. Laukad hakkavad kaduma ka Järvi Suursoost, mis asub Viru rabast veidi eemal. Põhiline, mida rabades imetletakse, on veesilmad, lisaks kõik muu kaunis, mis vaheldub eri aasta- ja kellaaegade ning ilmastikuga.
Tarmo Pilving lõi pildi karmist reaalsusest – maailmas reisib aastas 1,2 miljardit inimest, peagi juba 2 miljardit. Veneetsia on ülerahvastatud, Barcelonasse ei lubata uusi hotelle ehitada. Ka surve rahvusparkidele kasvab. Kas teadlikum-säästvam turism on võimalik? Suurim väljakutse on, kuidas leida tasakaalu. Tähtis on koostöö kohaliku kogukonnaga. Praegu ei teeni Viru raba külastajatelt kogukond sentigi. Iseküsimus on, kas ja missugust meenet-teenust loodusmatkaja ostaks.
Kaisa Linno tõdes maaülikooli loodusturismi magistrandina, et need on teemad, mida kajastab oma lõputöös ning plaanib Ökokulleriga edasi arendada.