
Laupäeval, 30. augustil esietendus Vihasoo rahvamajas kohaliku näiteringi uus tükk, must komöödia „See on minu pidu ja teen, mis tahan (suren või ära)“.
„Läks hästi, kuigi seekord oli saalis ka vabu kohti, ilmselt arvatakse, et meie esietendusele ei maksa end pressida, sest varem on saal olnud puupüsti täis,“ sõnas lavastaja Jana Roopa.
Seekord juhtus nii pühapäeval toimunud teisel etendusel – saal oligi nii täis, et ka rahvamaja kõik lisatoolid läksid kasutusse, vaatajaid oli 100 ringis.
„Tore lavastus – oli nii sisu kui mängu,“ kiitis Vihasoo etendust Enn Kirsman Kuusalurahva Teatrist.
Austraalia kirjaniku ja stsenaristi Elizabeth Colemani 1990ndatel aastatel kirjutatud „See on minu pidu ja teen, mis tahan (suren või ära)“ tegevus toimub paari tunni jooksul kodus, kuhu isa soovil tulevad kokku tema kolm täiskasvanud last – poeg ja kaks tütart. Pereisa on juba mitu kuud varem saanud teada, et tal on elada jäänud veel täpselt 3 kuud. Ühtaegu nii kurb kui koomiline tegevus hakkab hargnema, kui koju pirukaid ja pavlovat sööma kutsutud lapsed kuulevad, et nende isal on elada jäänud veel 111 minutit.
Vihasoo näitering tõi tüki tegevuse Austraaliast kodumaale lähemale – lavastuses on tegelastel rootsipärased nimed. Surevat pereisa Gustaf Perrsoni mängib Meelis Allemann, tema naist Sofiat Gerta Allemann, nende poega Sveni Margus Kesküll, vanemat tütart Camillat Helena Aug, nooremat tütart Lilyt Kaidi Kesküll ning matusekorraldaja Erik Wilsonina teeb näitlejadebüüdi Hillar Saare. Lavastuse valgustaja ja helimees on Janno Roopa.

Lavastaja Jana Roopa rääkis, kui näiteringi eelmine lavastus „Kohver“ oli küll hoogne ja äge ning sisaldas sõna otseses mõttes „panniga pähe“ nalja, siis järgmiseks tahtis ta lavale tuua pisut intelligentsema huumoriga tükki. Kuna eelmine oli eesti autori näitemäng, siis järgmisena soovis võtta välisautori: „Lugesin päris palju näidendeid. Neid, mis kõnetasid, oli veel. Valikul pidin lähtuma meie trupist, et kõik meie näitlejad saaksid lavale.“
Helena Augi sõnul valiti komöödia „See on minu pidu ja teen, mis tahan (suren või ära)“ suuresti Meelis Allemanni pärast: „Kuna Meelis ei saanud meie eelmises lavastuses kaasa teha, otsisime näidendit, kus tema saaks palju mängida.“
Uues tükis on kõigil osalistel kaalukad rollid – peaaegu kõik nad on kogu ligi kaks ja pool tundi kestva näitemängu ajal laval. Margus Kesküll märkis, et tegu on trupi ühe seni kõige raskema tükiga. Jana Roopa selgitas, proovides pandi väga palju rõhku, et osatäitjad oleksid laval kogu aeg oma rollis – mängiksid kaasa ka siis, kui neil parasjagu teksti öelda ei ole.
Ainsana astub alles teises vaatuses lavale Vihasoo näiteringi uustulnuk, Arukülast pärit ja praegu Vanakülas elav Hillar Saare.
„Hillar on meil tõeline pärl-leid,“ ütles lavastaja.
Kui trupi varasem liige Mattias Kaljumäe teatas, et ei jõua sel hooajal näitemänguproovides käia, sest valmistub tantsupeol osalemiseks, hakati tema asemel uut meesosalist otsima. Jana Roopa jutustas, et mõtles ühe ja teise peale, kuid Hillar Saare peale kohe ei tulnud: „Kuna proovis käimine on väga ajakulukas, arvestasin, et peab olema keegi siit lähedalt.
Lasin peast läbi, et kelle poole julgen pöörduda. Kui mõtlesin, millist tüpaaži meest on meie matusekorraldaja rolli vaja, turgatas pähe, et meil on ju Hillar, miks ei võiks tema käest küsida.“
Hillar Saare, kelle varasem näitlejakogemus piirdus vaid umbes minutilise stseeniga ühes seriaalis, rääkis, et võttis enne nõustumist paar päeva mõtlemisaega. Ta põhjendas, et ei kujutanud päris täpselt ette, kuhu teda kutsuti, kuid seda mõistis, et see nõuab aega ja pühendumist.
Lavastaja kiitis, et Hillar Saare ongi olnud trupi väga pühendunud liige: „Kuigi tema tegelaskuju tuleb lavale ainult teises vaatuses, käis Hillar väga kohusetruult kohal kõikides proovides, isegi siis, kui harjutasime ainult esimest vaatust. Ütlesin, et ta ei pea tulema, aga Hillar oli alati kohal, aitas teistel teksti jälgida.“
Meelis Allemann lisas: „Hillar on meist ilmselt ainus, kellel on kogu tükk peas, sest ta on pidanud kõigile ette ütlema.“
Lavastuse proove alustas näitering mullu novembris. Esialgu olid vähemalt kolmetunnised proovid kord nädalas, aprillist saadi rahvamajas kokku kaks korda nädalas. Esialgne plaan oli uue lavastusega publiku ette tulla suve alguses.
„Kuigi olime alustanud prooviperioodi eelmistest aastatest umbes kuu aega varem, läks nii nagu alati – kuu aega jäi ikka puudu. Kui mõistsime, et suve alguseks tükk lavaküpseks ei saa, otsustasime, et tõmbame hinge ja tuulutame pead ning läksime suvepuhkusele. Kuid viimasel nädalal enne esietendust peaaegu elasimegi proovisaalis,“ rääkis lavastaja.
Uue lavastuse järgmised etendused on 13. ja 14. septembril. Kui publikut jagub, mängitakse veel. Mõned aastad tagasi otsustati, et oma tükke etendatakse vaid Vihasoo rahvamajas, sest näitlejad on sealse lavaga harjunud ning jääb ära mööbli ja muude lavadekoratsioonide vedamine. Lavastaja sõnul on paar viimast hooaega näidanud, et sõna levib ja kes on soovinud, on neid ka Eesti teisest otsast vaatama tulnud.
Enn Kirsman soovitas Vihasoo trupil siiski oma uut tükki mitte ainult kodulaval mängida, vaid minna sellega ka mujale.
„Väga suur töö on ära tehtud, kahju, kui näitlejad saavad seda esitada ainult seitse-kaheksa korda,“ põhjendas ta.