Viha­soo näi­te­ring tõi la­va­le mus­ta huu­mo­rit täis ko­möö­dia

Lau­päe­val, 30. au­gus­til esie­ten­dus Vi­ha­soo rah­va­ma­jas ko­ha­li­ku näi­te­rin­gi uus tükk, must ko­möö­dia „See on mi­nu pi­du ja teen, mis ta­han (su­ren või ära)“.

„Läks häs­ti, kui­gi see­kord oli saa­lis ka va­bu koh­ti, ilm­selt ar­va­tak­se, et meie esie­ten­du­se­le ei mak­sa end pres­si­da, sest va­rem on saal ol­nud puu­püs­ti täis,“ sõ­nas la­vas­ta­ja Ja­na Roo­pa.

See­kord juh­tus nii pü­ha­päe­val toi­mu­nud tei­sel eten­du­sel – saal oli­gi nii täis, et ka rah­va­ma­ja kõik li­sa­too­lid läk­sid ka­su­tus­se, vaa­ta­jaid oli 100 rin­gis.

„To­re la­vas­tus – oli nii si­su kui män­gu,“ kii­tis Vi­ha­soo eten­dust Enn Kirs­man Kuu­sa­lu­rah­va Teat­rist.

Aust­raa­lia kir­ja­ni­ku ja st­se­na­ris­ti Eli­za­beth Co­le­ma­ni 1990nda­tel aas­ta­tel kir­ju­ta­tud „See on mi­nu pi­du ja teen, mis ta­han (su­ren või ära)“ te­ge­vus toi­mub paa­ri tun­ni jook­sul ko­dus, ku­hu isa soo­vil tu­le­vad kok­ku te­ma kolm täis­kas­va­nud last – poeg ja kaks tü­tart. Pe­rei­sa on ju­ba mi­tu kuud va­rem saa­nud tea­da, et tal on ela­da jää­nud veel täp­selt 3 kuud. Üh­tae­gu nii kurb kui koo­mi­li­ne te­ge­vus hak­kab harg­ne­ma, kui ko­ju pi­ru­kaid ja pav­lo­vat söö­ma kut­su­tud lap­sed kuulevad, et nen­de isal on ela­da jää­nud veel 111 mi­nu­tit.

Vi­ha­soo näi­te­ring tõi tü­ki te­ge­vu­se Aust­raa­liast ko­du­maa­le lä­he­ma­le – la­vas­tu­ses on te­ge­las­tel root­si­pä­ra­sed ni­med. Su­re­vat pe­rei­sa Gus­taf Perr­so­ni män­gib Mee­lis Al­le­mann, te­ma naist So­fiat Ger­ta Al­le­mann, nen­de poe­ga Sve­ni Mar­gus Kes­küll, va­ne­mat tü­tart Ca­mil­lat He­le­na Aug, noo­re­mat tü­tart Li­lyt Kai­di Kes­küll ning ma­tu­se­kor­ral­da­ja Erik Wil­so­ni­na teeb näit­le­ja­de­büü­di Hil­lar Saa­re. La­vas­tu­se val­gus­ta­ja ja he­li­mees on Jan­no Roo­pa.

La­vas­ta­ja Ja­na Roo­pa rää­kis, kui näi­te­rin­gi eel­mi­ne la­vas­tus „Koh­ver“ oli küll hoog­ne ja äge ning si­sal­das sõ­na ot­se­ses mõt­tes „pan­ni­ga pä­he“ nal­ja, siis järg­mi­seks tah­tis ta la­va­le tuua pi­sut in­tel­li­gent­se­ma huu­mo­ri­ga tük­ki. Ku­na eel­mi­ne oli ees­ti au­to­ri näi­te­mäng, siis järg­mi­se­na soo­vis võt­ta vä­li­sau­to­ri: „Lu­ge­sin pä­ris pal­ju näi­den­deid. Neid, mis kõ­ne­ta­sid, oli veel. Va­li­kul pi­din läh­tu­ma meie tru­pist, et kõik meie näit­le­jad saak­sid la­va­le.“

He­le­na Au­gi sõ­nul va­li­ti ko­möö­dia „See on mi­nu pi­du ja teen, mis ta­han (su­ren või ära)“ suu­res­ti Mee­lis Al­le­man­ni pä­rast: „Ku­na Mee­lis ei saa­nud meie eel­mi­ses la­vas­tu­ses kaa­sa te­ha, ot­si­si­me näi­den­dit, kus te­ma saaks pal­ju män­gi­da.“

Uues tü­kis on kõi­gil osa­lis­tel kaa­lu­kad rol­lid – peaae­gu kõik nad on ko­gu li­gi kaks ja pool tun­di kest­va näi­te­män­gu ajal la­val. Mar­gus Kes­küll mär­kis, et te­gu on tru­pi ühe se­ni kõi­ge ras­ke­ma tü­ki­ga. Ja­na Roo­pa sel­gi­tas, proo­vi­des pan­di vä­ga pal­ju rõh­ku, et osa­täit­jad olek­sid la­val ko­gu aeg oma rol­lis – män­gik­sid kaa­sa ka siis, kui neil pa­ras­ja­gu teks­ti öel­da ei ole.

Ain­sa­na as­tub al­les tei­ses vaa­tu­ses la­va­le Vi­ha­soo näi­te­rin­gi uus­tul­nuk, Aru­kü­last pä­rit ja prae­gu Va­na­kü­las elav Hil­lar Saa­re.

„Hil­lar on meil tõe­li­ne pärl-leid,“ üt­les la­vas­ta­ja.

Kui tru­pi va­ra­sem lii­ge Mat­tias Kal­ju­mäe tea­tas, et ei jõua sel hooa­jal näi­te­män­gup­roo­vi­des käia, sest val­mis­tub tant­su­peol osa­le­mi­seks, ha­ka­ti te­ma ase­mel uut mee­so­sa­list ot­si­ma. Ja­na Roo­pa ju­tus­tas, et mõt­les ühe ja tei­se pea­le, kuid Hil­lar Saa­re pea­le ko­he ei tul­nud: „Ku­na proo­vis käi­mi­ne on vä­ga aja­ku­lu­kas, ar­ves­ta­sin, et peab ole­ma kee­gi siit lä­he­dalt.

La­sin peast lä­bi, et kel­le poo­le jul­gen pöör­du­da. Kui mõt­le­sin, mil­list tü­paaži meest on meie ma­tu­se­kor­ral­da­ja rol­li va­ja, tur­ga­tas pä­he, et meil on ju Hil­lar, miks ei võiks te­ma käest kü­si­da.“

Hil­lar Saa­re, kel­le va­ra­sem näit­le­ja­ko­ge­mus piir­dus vaid um­bes mi­nu­ti­li­se st­see­ni­ga ühes se­riaa­lis, rää­kis, et võt­tis en­ne nõus­tu­mist paar päe­va mõt­le­mi­sae­ga. Ta põh­jen­das, et ei ku­ju­ta­nud pä­ris täp­selt et­te, ku­hu te­da kut­su­ti, kuid se­da mõistis, et see nõuab ae­ga ja pü­hen­du­mist.

La­vas­ta­ja kii­tis, et Hil­lar Saa­re on­gi ol­nud tru­pi vä­ga pü­hen­du­nud lii­ge: „Kui­gi te­ma te­ge­las­ku­ju tu­leb la­va­le ai­nult tei­ses vaa­tu­ses, käis Hil­lar vä­ga ko­hu­set­ruult ko­hal kõi­ki­des proo­vi­des, ise­gi siis, kui har­ju­ta­si­me ai­nult esi­mest vaa­tust. Üt­le­sin, et ta ei pea tu­le­ma, aga Hil­lar oli ala­ti ko­hal, ai­tas teis­tel teks­ti jäl­gi­da.“

Mee­lis Al­le­mann li­sas: „Hil­lar on meist ilm­selt ai­nus, kel­lel on ko­gu tükk peas, sest ta on pi­da­nud kõi­gi­le et­te üt­le­ma.“

La­vas­tu­se proo­ve alus­tas näi­te­ring mul­lu no­vemb­ris. Esial­gu olid vä­he­malt kol­me­tun­ni­sed proo­vid kord nä­da­las, ap­ril­list saa­di rah­va­ma­jas kok­ku kaks kor­da nä­da­las. Esi­alg­ne plaan oli uue la­vas­tu­se­ga pub­li­ku et­te tul­la su­ve al­gu­ses.

„Kui­gi oli­me alus­ta­nud proo­vi­pe­rioo­di eel­mis­test aas­ta­test um­bes kuu ae­ga va­rem, läks nii na­gu ala­ti – kuu ae­ga jäi ik­ka puu­du. Kui mõist­si­me, et su­ve al­gu­seks tükk la­va­küp­seks ei saa, ot­sus­ta­si­me, et tõm­ba­me hin­ge ja tuu­lu­ta­me pead ning läk­si­me su­ve­puh­ku­se­le. Kuid vii­ma­sel nä­da­lal en­ne esie­ten­dust peaae­gu ela­si­me­gi proo­vi­saa­lis,“ rää­kis la­vas­ta­ja.

Uue la­vas­tu­se järg­mi­sed eten­du­sed on 13. ja 14. sep­temb­ril. Kui pub­li­kut ja­gub, män­gi­tak­se veel. Mõ­ned aas­tad ta­ga­si ot­sus­ta­ti, et oma tük­ke eten­da­tak­se vaid Vi­ha­soo rah­va­ma­jas, sest näit­le­jad on seal­se la­va­ga har­ju­nud ning jääb ära mööb­li ja muu­de la­va­de­ko­rat­sioo­ni­de ve­da­mi­ne. La­vas­ta­ja sõnul on paar vii­mast hooae­ga näi­da­nud, et sõ­na le­vib ja kes on soo­vi­nud, on neid ka Ees­ti tei­sest ot­sast vaa­ta­ma tul­nud.

Enn Kirs­man soo­vi­tas Vi­ha­soo tru­pil siis­ki oma uut tük­ki mit­te ai­nult ko­du­la­val män­gi­da, vaid min­na sel­le­ga ka mu­ja­le.

„Vä­ga suur töö on ära teh­tud, kah­ju, kui näit­le­jad saa­vad se­da esi­ta­da ai­nult seit­se-ka­hek­sa kor­da,“ põh­jen­das ta.