Val­ge laik Raa­si­ku ja Kol­ga lu­gu­des

Al­gus 24. augusti Sõ­nu­mi­too­jas.

AL­LAN ALA­KÜ­LA,
aja­loo­la­ne Val­ge­jõe Mä­lu­ta­lust

Si­de ra­ha­maail­ma vä­ge­va­te­ga
Võl­gu te­gi mit­melt poolt ka De la Gar­die. Tal­le lae­na­ja­te hul­gas oli Tos­ca­na suur­vürst Fran­ces­co di Me­di­ci. Kui­gi on esi­ta­tud ole­tus, et see võlg jäi­gi üles, ta­sus Root­si biog­raa­fi­li­se lek­si­ko­ni väi­tel kas ter­ve või vä­he­malt osa sel­lest võ­last De la Blan­que, kui­gi al­les tükk ae­ga pä­rast De la Gar­die ja di Me­di­ci sur­ma (vas­ta­valt 1585. ja 1587. aas­tal).

Kon­takt di Me­di­ci­te­ga võis Pon­tu­sel tek­ki­da 1576. aas­tal, kui ta saa­de­ti ku­nin­gas Jo­han III õe­le Eli­sa­be­ti­le abi­kaa­sa leid­mi­seks Itaa­lias­se. Kos­ja­kir­bul oli Mo­de­na hert­sog, aga kõ­ne al­la võis tul­la ka mõ­ni muu Itaa­lia prints. Suu­re ees­märk oli just­kui su­he­te tu­gev­da­mi­ne ka­to­li­ku kree­ni­ga Root­si ku­nin­ga­ko­ja ja paavs­ti va­hel. Te­ge­li­kult ta­he­ti aga Itaa­liast kät­te saa­da Jo­han III Poo­la ku­nin­ga-tüt­rest abi­kaa­sa Ka­ta­rii­na ropp­rik­ka ema, va­na Si­gis­mund Au­gus­ti abi­kaa­sa Bo­na Sfor­za pä­ran­dio­sa.

Eli­sa­be­ti­le Itaa­liast ko­si­last ei lei­tud – Jo­ha­ni noo­re­ma ven­na Kar­li poo­le kal­du­nud õe­ke pol­nud ka ise ka­to­li­ku orien­tat­sioo­nist su­gu­gi vai­mus­ta­tud – ja kät­te­saa­ma­tuks jäi Root­si­le ka Sfor­za­de pä­rand. Na­gu öel­dud, Pon­tu­se jaoks võis aga mis­sioo­ni tu­le­mus ol­la siis­ki laen või sel­le saa­mi­seks va­ja­lik si­de Fi­ren­zes.

Fran­ces­co tü­tar Ma­rie di Me­di­ci oli aas­tast 1600 ka Prant­su­se ku­nin­ga Hen­ri IV abi­kaa­sa. See­tõt­tu võib Pon­tu­se võ­la hi­li­sem ta­su­mi­ne osa­li­selt se­le­ta­da, miks Hen­ri IV jõu­dis veel oma sur­ma-aas­tal 1610 ni­me­ta­da just De la Blan­que´i oma rii­gi kon­su­liks Gdans­kis. Ku­na Ma­rie jät­kas 1617. aas­ta­ni Prant­su­se rii­gi va­lit­se­mist Louis XIII re­gen­di­na, võis see ol­la ka toeks De la Blan­que´i pi­ka­le pü­si­mi­se­le kon­su­li-ame­tis.

Ei saa aga ka vä­lis­ta­da, et Di Me­di­ci pe­rest saa­dud Pon­tu­se lae­nu es­ma­va­hen­da­ja oli al­gu­sest pea­le De la Blan­que ise. Se­da eel­kõi­ge Hen­ri III või­mu­ka ema Ka­ta­rii­na di Me­di­ci kau­du. Ning Pon­tus ei pruu­ki­nud Root­si juht­kon­nas ol­la su­gu­gi ai­nus, kes De la Blan­que kau­du just Di Me­di­ci´telt lae­nu te­gi. Mee­nu­tan, et De la Blan­que saa­bus 1574. aas­tal Root­si tu­le­va­se Prant­su­se ku­nin­ga lä­hi­kon­nast.

Ku­nin­ga usal­dus­me­hest Ees­ti kor­ter­ku­ber­ner
Aja­loo­la­ne Kal­le Kroon on lä­bi töö­ta­nud Root­si ar­hii­vis ole­va 1590nda­te aas­ta­te al­gu­se lop­sa­ka kir­ja­va­he­tu­se De la Blan­que ja ku­nin­ga ning muu­de Root­si üli­ku­te­ga.

De la Blan­que ker­kib roh­kem esi­le 1590.aas­tast, mil eri­ne­va­test sõ­ja­väe­lis­test auast­me­test oli te­ma si­su­li­ne ame­ti­koht ma­jan­dus­kü­si­mus­te­ga te­ge­lev Ees­ti­maa ku­ber­man­gu kor­ter­meis­ter või ka kor­ter­ku­ber­ner. Te­ma töö oli te­ge­le­mi­ne mit­me­su­gus­te ar­mee ma­ju­tus- ja pro­vian­di­kü­si­mus­te­ga. Ol­les te­ge­li­kult ku­nin­ga usal­dus­mees Ees­tis, ma­hu­tas De la Blan­que´i ame­ti­koht aga laie­maid­ki, muu­hul­gas sõ­ja­li­si üle­san­deid. See­juu­res tu­li tal sa­ge­li vii­bi­da pea­le Tal­lin­na ka Rak­ve­res ja Nar­vas. Te­ma ame­tia­jaks on an­tud aas­tad 1578-1598 ning sel­les­se ma­hu­vad veel mit­me­su­gu­sed kõr­va­lü­le­san­ded, muu­hul­gas hil­je­malt 1593.aas­tal sõ­ja­vä­ge­de ülem­ju­ha­ta­ja aju­ti­se ase­täit­ja amet.

Kir­jas ku­nin­ga­le 16. märt­sil 1592 rää­gib De la Blan­que, et kui­võrd Ve­ne väed olid Soo­mest siir­du­nud ta­ga­si Ve­ne­maa­le ja mit­te tul­nud üle jää Lii­vi­maa­le, oli De la Blan­que et­te võt­nud koos sõ­ja­väe­ga ret­ke üle Peip­si jää Ou­do­vas­se. Seal rüüs­ta­tud ja põ­le­ta­tud suu­rel maa-alal ala­tes ka­hest mii­list Ou­do­vast põh­jas ku­ni kol­me mii­li­ni Pihk­vast ning tul­dud Laiu­se lää­ni kau­du jäl­le Rak­ver­re ta­ga­si, ve­da­des kaa­sa suurt hul­ka te­ra­vil­ja ja muud rööv­saa­ki ning hul­ka van­ge. Ma­ha oli põ­le­ta­tud kõik kü­lad pi­ki Ve­ne-pool­set kal­last, na­gu ka kõik paa­did ja lod­jad, ning ka­ri­loo­mad, mi­da enam kaa­sa võt­ta ei suu­de­tud. Ve­ne­las­te­le ole­vat teh­tud mit­me tu­han­de ini­me­se suu­ru­ne kah­ju, osa neist ma­ha löö­dud, osa van­gi võe­tud, sel­le­ga ole­vat enam kui ta­su­tud ve­ne­las­te rööv­töö Soo­mes. Ta­ga­si jõud­nud si­se­mai­sed väed pai­gu­ta­ti po­sit­sioo­ni­de­le Purt­ses, šo­ti rat­sa­väe­la­sed aga Nar­vas, et tõr­ju­da või­ma­lik­ku Ve­ne pea­le­tun­gi. Sa­mal ajal saa­di ka täp­se­maid and­meid Ve­ne vä­ge­de koh­ta, ni­melt ol­la 6000 ka­sa­kat jao­ta­tud järg­mi­selt: 2000 meest Ja­mas, 2000 meest Ivan­go­ro­dis, ja 2000 meest Ou­do­vas, li­saks veel mees­kond Nö­te­bor­gis, ku­hu vee­ta­vat loo­ma­söö­ta ja pro­vian­ti Sta­ra­ja Rus­sast. Üht­ki bo­jaa­ri po­le­vat saa­dud van­gi võt­ta, ku­na kõik Pihk­va bo­jaa­rid ole­vat Ivan­go­ro­dis ja Ou­do­vas, tei­sed aga sõit­nud sõ­ja­käi­gu­le ta­tar­las­te vas­tu. Liht­van­gi­de käest saa­di aga tea­da suu­rest üles­tõu­sust Mosk­vas Bo­riss Go­du­no­vi vas­tu ning et Go­du­nov taht­vat an­da Pihk­va, Nov­go­ro­di ja Ivan­go­ro­di poo­la­ka­te­le ja ot­si­vat ise abi ta­tar­las­telt.

Pa­ral­leel­selt kor­ral­das De la Blan­que ka spio­nee­ri­mist. Tal ole­vat paar „oma meest” teis­tes pai­ka­des, kel­lelt saa­dud sõ­nu­mid saa­tis ta eda­si ku­nin­ga­le. Sõ­nu­mi­test näh­tub, et need luu­ra­jad te­gut­se­nud Ve­ne­maal, kui­võrd kir­jel­da­tak­se seal­set olu­kor­da ning Bo­riss Go­du­no­vi esi­le­tõu­su suur­vürs­ti ring­kon­nas ja te­ma olu­kor­da pä­rast Ivan IV noo­ri­ma po­ja Dmit­ri Iva­no­vit­si sur­ma, Mosk­va tu­le­kah­ju ning ül­dist „mäs­su ja se­ga­dust”, mis oli nii­ni­me­ta­tud se­ga­dus­te ajas­tu eel­mäng Ve­ne­maal. See­juu­res oli ka spioon ise sel ajal vii­bi­nud Mosk­vas.

De la Blan­que jääb sea­dus­li­ku ku­nin­ga­ga
Pä­rast Jo­han III sur­ma troo­ni üle võt­nud Si­gis­mun­di ajal al­gas Root­sis kää­ri­mi­ne, mis pää­dis sa­jan­di­va­he­tu­sel ala­nud Poo­la-Root­si sõ­ja­ga.

Si­gis­mun­di­le truuks jää­nud de la Blan­que an­dis Raa­si­ku 1600. aas­tal Pon­tu­se poe­ga­de­le, kuid Karl IX ot­sus­tas mõi­sa an­da Adam Sch­rap­fe­ri­le (Sch­rapf­fer). Järg­nes va­ra­vaid­lus, mis lõp­pes 1612. aas­tal De la Gar­die­de või­du­ga. Uus ku­nin­gas Gus­tav Adolf an­dis kind­ral­sõ­ja­ko­mis­sar Sch­rapf­fe­ri­le 1614. aas­tal hü­vi­tu­seks Rei­ne­ve­re va­ku­se ja hil­jem ko­gu Al­bu mõi­sa.

Ees­ti ar­hii­vis on aga 1601. aas­ta 6. sep­temb­rist pä­ri­nev Poo­la ku­nin­gas Si­gis­mun­di üle­kin­ni­tus Jo­han­nes Blanc­ki kõi­ki­dest õi­gus­test sel ajal ju­ba de ju­re Poo­la rii­gis asu­nud Raa­si­ku­le. Ning kui­gi Põh­ja-Ees­ti oli de fac­to 1600. aas­ta ke­va­dest Root­si va­lit­se­ja, amet­li­kult rii­gi­hoid­ja, Kar­li val­du­ses, haa­ra­sid Si­gis­mun­di väed 1601. aas­ta sü­gi­sel sõ­ja­li­se init­sia­tii­vi ning näi­teks 1602. aas­ta 18. juu­nil lõid nad ju­ba Kar­li vas­tu la­hin­gut Üle­mis­te jär­ve juu­res. Tal­lin­na jõu­da siis­ki tõ­si­se­malt ei üri­ta­tud.

1602. aas­tal Kol­ga mõi­sa jõud­nud Poo­la sõ­ja­vä­gi ol­la hä­vi­ta­nud suu­re­ma osa sel­le mun­ka­deaeg­seist ehi­tis­test. Kind­las­ti oli nii Si­gis­mun­dil kui Jo­ha­nist Jo­han­ne­seks muu­tu­nud kap­ten Blanc­kil too­na pal­ju häid põh­ju­si loo­ta, et kui mit­te ter­ve Root­si, siis vä­he­malt Ees­ti ja Raa­si­ku õn­nes­tub neil küll ta­ga­si saa­da.

Nii siis­ki ei läi­nud. Pä­rast 1605. aas­ta suurt või­tu Kar­li üle Sa­las­pil­si la­hin­gus ei suut­nud Si­gis­mund edu enam aren­da­da – Poo­las puh­kes sa­mu­ti ko­du­sõ­da (1606-1609) ning Poo­la ja Root­si osa­le­sid mõ­le­mad ko­du­sõ­ja ele­men­ti­de­ga in­ter­vent­sioo­nis Ve­ne­maal. Nii teh­ti­gi Poo­la ja Root­si va­hel 1611. aas­tal rel­va­ra­hu.

Järg­neb