Üle-eelmisel nädalal ilmunud loole rongiaegadest on tulnud kriitilist vastukaja.
Üle-eelmise nädala Sõnumitoojas ilmunud lugu „Kui Tallinnasse ei saa tööle minna rongiaegade tõttu“ tutvustati internetis online-portaali Delfi rubriigis Eesti Elu.
Üks lugeja oli sellele lisanud kriitilise kommentaari: „Vesse rongipeatus on Ericssoni tehasest 5minutilise jalutuskäigu kaugusel. Vessesse jõuab rong umbes 15 minutit enne Balti jaama jõudmist.“
Kontrolli käigus selgus, et hommikul Aegviidust linna sõitev esimene rong jõuab Vessesse kell 6.58, Ericssoni juurde jalutamiseks kulub tavalistes ilmastikutingimustes 20 minutit. Aga pärast 12 tundi tööd, mis lõpeb kell 19.30, tuleb oodata samas peatuses ligi kaks tundi. Viimased rongid väljuvad Kehra suunas kell 19.29 ja 21.54.
Anija valla sotsiaaltoetuste spetsialist Marianne Leis kommenteerib: „Ikkagi on see probleem, sest tehasetöö pole kontori amet, kus võib pärast tööpäeva lõppu vajadusel ruumides edasi viibida. Inimene peab kaks tundi kusagil olema, aga mitte enam oma töö juures. See ei ole normaalne, peab ju soojas kohas istumise peale lisaraha kulutama. Loomulikult on tal lihtsam koju jääda, kui tööle minna. Anija valla madalad küttekulud ja odavad korterid-korteriüürid on põhjus, miks madalapalgalised inimesed võiksid siin elada, mitte Tallinnas. Tallinnas on töö-, Anija vallas elukoht, nii saaksid nad hakkama.“
Delfi kommentaariumis on keegi maal elav inimene kirjutanud loo kohta: „Selleks, et linna tööle minna, pead olema ennem nii rikas, et suudad endale auto osta. Kui ei suuda, siis istu kodus ja nõua riigilt raha. Ja siis imestavad, miks maainimesed tööl ei käi. Kas hakkan jala linnas tööl käima.“
Marianne Leis arvab: „Meil on siin igasuguseid lahendusi inimestele pakutud. Et näiteks sõitku jalgrattaga tööle kümme kilomeetrit. No ma ei tea, kui mul oleks väikesed lapsed ja midagi muud üle ei jääks, siis sõidaks jalgrattaga edasi ja tagasi. Kõige hullem on, et osa inimesi ei saa end teostada sellel alal, milleks nad on õppinud. Tean ühte naist, kes vahetas pagari kutse hooldaja ameti vastu, sest see oli ainus võimalik viis elada Anijal ja käia samal ajal tööl.“
Auto olemasolu puhul tekivad samuti probleemid, nagu üks kommentaator kirjutas: „Ma kolisin aasta tagasi Anija valda. Siin pole tööd kusagilt võtta kahjuks. Tänu töötukassale sain load ja tänu perele sain kasutatud vana auto. Käin iga päev Tallinnas tööl. Minu kodu juurest sõidab buss aegadel, mil ma ei jõua õigeks ajaks tööle. Töölt tulles ei jõua jällegi bussi peale. Saan palka 500 eurot, millest 250 eurot läheb iga kuu bensiini peale. Ja kui arvestada nüüd bussidele kuluv raha linna sõites ja linnasiseselt ka veel, siis on autoga palju odavam, aga ikkagi kallis.“
Marianne Leis: „Paljudel pole autoomanikuga koopereerumiseks piisavalt tutvusi ega ka vahendeid. Oli juhus, kus inimesed said nelja peale vana auto ja käisid sellega tööl. Kord läinud see katki. Ei jõudnud enam tööle, sest ei olnud võimalik uut autot osta. Vanasti sõitis Anija vallas hilisõhtustel ja varahommikustel aegadel marsruuttakso. Sellega oli hea sõita ka lihttöö tegijatel.“
