
„Loodame, et enne kümnendat konverentsi jõuame siia ühe korra veel,“ sõnas üks peakorraldaja HENRI REEDER Raasiku valla 7. ajalookonverentsi avades.
Raasiku valla 7. ajalookonverentsi juhatas sisse vaimse kultuuripärandi nimistusse kantud arhailise meestelaulu ansambel Lüü-Türr. Konverentsi kavas oli 4 ettekannet – koduloolane Vaino Napp rääkis kihelkondadest ning nende tähendusest tänapäeval, Eesti vabadusvõitluse muuseumi asutaja Johannes Tõrs eestlastest kahes maailmasõjas, kohalik mees Ants Kivimäe Kambi mõisast, Hellema talu perenaine Anne Eenpalu isamaalisest kasvatusest ja kodukultuurist.
Aruküla kooli õpilased Heinika Grethel Heinloo, Eliisa Parik ja Mia Pärl ning Paul Müürisepp esitasid lühinäidendi oma koolist eri aegadel, Andreas Sepp viis läbi Raasiku valda ja selle ajalugu puudutava viktoriini.
Ajalookonverentsil oli väljas Kaitseliidu Harju maleva Rävala malevkonna relvanäitus, relvi tutvustas seersant Kaido Niitmäe, ning avati näitus Vaino Napi tasside kogust. Sai teha annetusi Raasiku ajalugu tutvustava raamatu väljaandmiseks, konverentsi külalised annetasid selleks kokku 73,80 eurot.
Kus asus Kambi mõisahoone?
Ants Kivimäe ettekande keskmes oli 1565. aastal Raasiku mõisast lahutatud Kambi mõis. Ta jutustas, et mõisa tegevuse määras ära selle kõrval looklev jõgi, mis tegi ümberkaudsed nurmed, heina- ja karjamaad märjaks. Selle tõttu põlde seal eriti ei haritud ning Kambi mõis tegeles peamiselt loomakasvatusega. Mõisakompleksi kuulusid piiritusevabrik, laudakompleks, küün, hobusetallid, oletatav mõisahoone, ilmselt ka valitsejamaja.
Ants Kivimäe lapsepõlv möödus endises piiritusevabrikus, ta meenutas, et lapsena mõtles, miks on nende õu alati kuiv ja sile. Kui kuulis naabrimehelt, et majaesise mätta all on munakivisillutis, avastas, et oligi: „Räägiti, et 1870-1880ndatel aastatel oli Kambi mõis üks nooblimaid loomapidamisasutusi.“
Kui viinavabrik 1969. aastal hävines, kolis Ants Kivimäe Kostivere sovhoosi direktori loal selle vastas asunud majja, mille üks osa oli tühi: „Ma ei tea, kust oli lapse kõrvu jõudnud, aga oli kinnistunud, et see oli mõisa teenijatemaja. Kui hiljem hakkasime arutama, kus võis olla Kambi mõisamaja, jõudsime arusaamisele, et see hoone oli ainus võimalus. 19. sajandi lõpus ei teinud keegi teenijaile savikivikatuse ja paekiviseintega maja.“
1875. aastal ehitatud 25 meetri pikkuse ja 10 meetrit laia maja kasuks räägib tema sõnul ka see, et maja taga olid kaks tiiki, mis oli mõisa peahoonete juures tavaline ning maja külge oli ehitatud kahekohaline käimla: „Argument on ka see, et kogu Kambi kompleksis ei ole ühtegi teist maja, mis võinuks olla mõisniku elukoht. Tundub, et Kambi mõis oli jõukam kui Raasiku mõis. Kuigi väliselt oli praeguse Raasiku Elektri õuel asunud Raasiku mõisahoone Kambiga võrreldes imposantne loss.“
Ants Kivimäe elas seal aastaid, kuni tuli üks mees ja teatas, et ostis selle maja ära, ning lammutas. Ta ütles, et mõisa ajalugu uurides oli tema jaoks üllatav avastus, kui Eesti Vabariik võttis mõisnikelt nende vara, siis nende kinnisvara väärtus korvati – arhiividokumentide järgi maksti Kambi mõisa viimasele omanikule, paruness Jelena Stackelbergile, kompensatsiooniks 56 308 krooni.
Teine nimi, millega Kambi mõisahoonet kutsuti, on Puskari maja, kuna 1921. aastal sai selle omanikuks kolonel Juhan Puskar. Ta sai Vabadussõjas osutatud teenete eest 48,93 hektarit maad ja Kambi talu. Kuulu järgi olnud Juhan Puskar sõja päevil lühikest aega ka Raasiku vallavanem. 1944. aastal põgenes ta perega Saksamaale, suri 1950. aastal Ameerikas.
Henri Reeder märkis Sõnumitoojale: „Sellised ettekanded on tõeline väärtus kohaliku ajaloo jäädvustamisel. Kutsun inimesi üles jagama oma isikliku eluga seotud kohalugusid, olgu need siis kas ainult isiklikel mälestustel põhinevad või täiendatud lisamaterjaliga arhiividest ja allikatest.“
Muinaskihelkondadest kodukultuurini
Johannes Tõrs tõdes et Esimene maailmasõda nõudis 47 miljonit inimelu, 20 aastat hiljem alanud Teine maailmasõda röövis 67 miljonit inimest, neist pooled tsiviilisikud. Teise maailmasõja kohta meenutas ta, kuidas elas Saaremaal 4aastase poisina üle Tehumardi öölahingu, oli sel ajal venna ja õega peidus suures reheahjus: „Minu jaoks olid nii venelased kui sakslased ühesugused mõrvarid, üks natuke peenema käekirjaga kui teine. Venelased lasid maha 287, sakslased 240 saarlast, nende hulgas ka minu isa. Olin siis aasta ja kolme kuune. Ema kartis, et ka tema tapetakse, olime kaua aega metsas, ka õde sündis metsas.“
Johannes Tõrs jutustas, kuidas Vabadussõja puhkedes lõi Konstantin Päts rusikaga vastu lauda, teatas, et meil on vaba rahvana õigus elada oma maal ja saatis mehed Narva rindele: „Kui me poleks Vabadussõda võitnud, ei kõlaks siin maal eesti keel.“
Samamoodi tulnuks eestlastel tema hinnangul võõrvägedele vastu hakata 1939. aastal: „Eesti piiri taga oli 160 000 vene sõdurit, 700 tanki, 600 lennukit, 800 kahurit. Meil oli vastu panna 15 000 meest, umbes 70 000 kaitseliitlast. Aga me oleksime pidanud vastu hakkama.“
Ta tõi eeskujuks väikese soome rahva, kes astus 34 000 mehega 174 000 venelase vastu. Rasked lahingud Talvesõjas kestsid 105 päeva, langes 23 000 soomlast, kuid venelasi tunduvalt rohkem, sest lõunast toodud diviisidel polnud talvevarustust ja mehed külmusid surnuks.
Nii nagu Johannes Tõrs lõpetas oma ettekande lauluga sõtta jäänud meeste mälestuseks, laulis lõpetuseks ka isamaalisest kasvatusest ja kodukultuurist kõnelenud Anne Eenpalu. Ta jutustas, et pärast Vabadussõda oli esmatähtis hakata mõtlema, kuidas oma kodusid üles ehitada, rajada mõisate peahoonetesse koolid. Isamaaliseks kasvatuseks organiseerusid noorteorganisatsioonid Maanoored, Kristlikud noored, maailmaorganisatsioonide esindajad skaudid ja gaidid, Kaitseliidu algatusel hakkasid koos käima Noored Kotkad ja Kodutütred. Neile õpetati relva kasutamist, metsas ellujäämist ja ajaloo tundmist. Kodutütreid valmistati ette ka kodukultuuri kandjateks ja koduhoidjateks. Korraldati toiduvalmistamise kursusi, üle Eesti avati kodumajandusekoole. Õpetati kõike alates toidutegemisest ja lauakatmisest kuni selleni, kuidas võtta vastu külalisi või kuidas riietuda.
Vaino Napi ettekandest kihelkondade kohta kirjutame järgmises lehes.