Val­ge­jõe kü­las on nüüd Va­ba­dus­sõ­ja la­hin­gu 100. aas­ta­päe­va mä­les­tus­ki­vi

Kü­la­rah­vas ko­gu­nes mä­les­tus­ki­vi ava­ma täp­selt 100 aas­tat pä­rast Val­ge­jõe la­hin­gut – lau­päe­val, 22. det­semb­ril.

Val­ge­jõe kü­las sei­sa­vad nüüd sil­la ja en­di­se mets­kon­na­ma­ja ehk Vei­ni­vil­la va­hel maan­tee ää­res kaks ki­vi – suu­rem tä­his­tab Val­ge­jõe, Va­na­kü­la ja Park­si kü­la­de es­ma­mai­ni­mist 1290. aas­tal, tei­ne mä­les­tab 100 aas­ta möö­du­mist Val­ge­jõe la­hin­gust Va­ba­dus­sõ­jas. Mõ­le­mad ki­vid on tei­nud Park­si ela­nik And­res All­mä­gi. Ki­vi­de juur­de on pan­dud li­pu­mast, mis on ko­gu­kon­na kin­gi­tus Ees­ti Va­ba­rii­gi­le 100. sün­ni­päe­vaks. Esial­gu oli ka­vas EV100 kin­gi­tu­se tah­vel pai­gal­da­da Vei­ni­vil­la sei­na­le, kuid siis pak­kus And­res All­mä­gi, et te­malt saab sel­le jaoks ki­vi. Sel­le­le on kin­ni­ta­tud EV100 plaat ja on raiu­tud Va­ba­dus­sõ­ja ting­märk, mis tä­his­tab seal­sa­mas lä­he­dal jõe kal­las­tel ja lä­hiümb­ru­ses 22.-24. det­semb­ril 1918 toi­mu­nud la­hin­gut.

In­fo Val­ge­jõe la­hin­gu koh­ta jõu­dis ko­ha­li­ke ela­ni­ke­ni tä­nu Vei­ni­vil­la pe­re­me­he­le Al­lan Ala­kü­la­le, kel­le pe­re ko­lis en­di­ses­se mets­kon­na­maj­ja li­gi viis aas­tat ta­ga­si. Hu­vi uue ko­du­ko­ha aja­loo vas­tu viis te­da ar­hii­vi­des­se ning nii lei­dis ta pool­teist aas­tat ta­ga­si and­meid Va­ba­dus­sõ­ja la­hin­gu koh­ta.
Al­lan Ala­kü­la tut­vus­tas pä­rast mä­les­tus­ki­vi ava­mist ja ühis­pil­di te­ge­mist Vei­ni­vil­la saa­lis ar­hii­vi­ma­ter­ja­le. Ümb­rus­kon­nas toi­mu­nust seo­ses Va­ba­dus­sõ­ja­ga rää­kis ka aja­loo­la­se ha­ri­du­se­ga Sten Berg­lund Joa­ves­kilt.

Ühel poo­lel pu­na­sed kü­tid ja tei­sel rah­va­vä­gi
Kuu­sa­lu val­la­vo­li­ko­gu uus esi­mees Mar­gus Soom sõ­nas Val­ge­jõe mä­les­tus­ki­vi juu­res, et ühel poo­lel sõ­di­sid saa­ma­ini­me­sed ja tei­sel poo­lel aa­te­ini­me­sed, kes kait­se­sid oma maad: „Nii üt­les mu ku­na­gi­ne aja­looõ­pe­ta­ja. Mõel­ge nei­le ini­mes­te­le, kes sõ­di­sid siin väl­ja­del sa­da aas­tat ta­ga­si kül­ma il­ma­ga. Ar­vu­ka­malt ha­ka­ti rah­va­väk­ke as­tu­ma al­les siis, kui jaa­nua­ris 1919 lu­ba­ti, et rii­gi kaits­ja­te­le an­tak­se maad.“

Al­lan Ala­kü­la tõ­des, et te­ma ei os­ka öel­da, kas ühel poo­lel olid aa­ted ja tei­sel mit­te: „Pu­nas­tel olid pu­na­sed ja or­ga­ni­see­ri­tud aa­ted. Aeg oli siis kee­ru­li­ne, oma Ees­ti rii­ki ei ol­dud veel õie­ti näh­tud­ki. Ja ka pu­na­ne Ve­ne­maa oli bee­bieas.“

Ta tut­vus­tas Tal­lin­na kü­ti­pol­gu sõ­du­ri­te ni­me­kir­ja, ve­ne ni­me­sed seal eri­ti po­le, val­da­valt olid eest­la­sed ja ka soom­la­sed.

„Va­ba­taht­li­kud pu­na­soom­la­sed tu­lid siia en­ne, kui jaa­nua­ri al­gu­ses 1919 asus Soo­mest ma­jor Ekst­röm koos va­ba­taht­li­ke­ga meie Ees­ti Rah­va­väe­le ap­pi. Sa­da aas­tat võiks ol­la pii­sav dis­tants, et rää­ki­da puh­tast aja­loost – Va­ba­dus­sõ­da võiks ol­la jõud­mas sel­le pii­ri­ni. Saa­me rää­ki­da eest­las­test, kes sõ­di­sid mõ­le­mal poo­lel. Küll oleks to­re, kui tu­le­vi­kus enam ei oleks eest­la­sed ühel ja tei­sel pool rin­de­joont.“

Ta kir­jel­das, kui­das pu­na­se kü­ti­pol­gu tuu­mik oli koos­te­gut­se­mist har­ju­ta­nud ja dril­li­tud elii­tük­sus, kes oli val­va­nud Pet­rog­ra­dis Smol­nõid. Ees­ti rah­va­väk­ke kuu­lu­sid oh­vit­se­rid, aga ka pal­ju ju­hus­lik­ke ini­me­si eri elua­la­delt.

Al­lan Ala­kü­la koos­ta­tud üle­vaa­de Val­ge­jõe la­hin­gust il­mus 5. det­semb­ri Sõ­nu­mi­too­jas.

Ajad olid kee­ru­li­sed
Sten Berg­lund kõ­ne­les sel­lest, kui­das ot­sis in­fot oma va­na­va­nai­sa Ja­kob Lii­va­le­he koh­ta ja sat­tus te­ma ni­me­kai­mu­le, kes töö­tas Joa­ves­ki pa­pi­vab­ri­kus. Osa vab­ri­ku­töö­li­si, nen­de hul­gas ka va­na­va­nai­sa­ga sa­ma ni­me kand­nud mees, ar­re­tee­ri­ti pu­nas­te toe­ta­mi­se pä­rast, saa­de­ti Tal­lin­nas­se üle­kuu­la­mi­se­le ning eda­si asu­mi­se­le Nais­saa­re­le.

Kui rin­ne lii­kus 1918. aas­ta lõ­pus üha enam Tal­lin­na poo­le ja 1919. aas­ta jaa­nua­ri al­gu­ses ala­nud vas­tu­pea­le­tun­gi­ga ta­ga­si Nar­va poo­le, oli Põh­ja-Ees­tis, ka Kuu­sa­lu ki­hel­kon­nas la­hin­guid veel mit­mel pool. Ka­ha­la pos­ti­jaa­ma ümb­ru­ses al­ga­sid kok­ku­põr­ked ju­ba 28. det­semb­ril 1918, seal sai sur­ma lip­nik Mih­kel Tel­li­saar, tõ­si­sem la­hing toi­mus aga 30. det­semb­ril, siis lan­ges Ka­ha­las lip­nik Lep­pik ning haa­va­ta sai alam-leit­nant Bach­mann. Rah­va­vä­gi ta­ga­nes ku­ni Valk­la­ni, siis alus­tas oma­kor­da 6. jaa­nua­ril pea­le­tun­gi, 9. jaa­nua­ril käi­sid ju­ba la­hin­gud Joa­ves­kil.

9. jaa­nua­ri hom­mi­kul te­kib 4. pol­gu ka­he­roo­du­li­sel sal­gal Joa­ves­ki juu­res äge la­hing, kus olid en­nast kind­lus­ta­nud 120 pu­nast nel­ja kuu­li­pil­du­ja­ga. Vaa­ta­ma­ta sel­le­le, et 4. pol­gu salk oli vaen­la­se sal­gast kaks kor­da ar­vu­li­selt nõr­gem, õn­nes­tus vaen­la­ne lü­hi­ke­se aja jook­sul põ­ge­ne­ma lüüa. Vaen­la­ne jät­tis seit­se sur­nu­ke­ha ma­ha, 4. pol­gu poo­lel kao­tu­si ei ol­nud.

Sten Berg­lund: „Oli ka nii, et ta­lu­des öö­bi­ti ta­ga­ne­mi­sel ja pea­le­tun­gi­ga jõu­ti sa­mas­se koh­ta ta­ga­si. Tar­tu­maalt Pan­go­di val­last pä­rit Pee­ter As­mus kir­jel­dab oma tas­ku­märk­mi­kus, kui­das ta 21. ja 22. det­semb­ril elas Va­na­kü­las Poh­la ta­lus ning 9. jaa­nua­ril sat­tus jäl­le sin­na. Sa­mas­se kan­ti, naa­ber­tal­lu Klauk­se­le, jõu­dis ta­ga­si ka lip­nik Mets, kes koos Pee­ter As­mu­se­ga pea­tus 21.-22. det­semb­ril Poh­lal. Lip­nik Mets tea­tas 9. jaa­nua­ri et­te­kan­des: „Jõud­si­me ühes soom­las­te­ga Va­na­kü­las­se. Asu­me Klauk­se ta­lus“. Olen kuul­nud Val­ge­jõe la­hin­gu koh­ta mä­les­tu­si, kui­das kuu­lid len­da­sid ja ta­lu­de ak­naid las­ti kat­ki.“

Väl­ja­võ­te Va­na­kü­las pea­tu­nud oh­vit­se­ri PEE­TER AS­MU­SE märk­mi­kust

Va­ba­dus­sõ­jas või­del­nud 4. pol­gu 5. roo­du noo­re­moh­vit­ser, hil­jem 4. pol­gu kuu­li­pil­du­ja­rüh­ma ülem alam-leit­nant Pee­ter As­mu­s kir­ju­tas märk­mi­kusse, mis oli ol­nud te­ma tas­kus haa­va­ta­saa­mi­se ajal soo­mus­ron­gil ja sel­lel on ve­re­lai­gud:

21. det­sem­ber 1918
21. det­semb­ri öö­sel kell 1, kui kõik pea­le vah­ti­de ras­kest päe­vast puh­ka­sid, oli vaen­la­ne üle jõe Loo­bu mõi­sa par­ki tul­nud I roo­du sel­ja ta­ha ja tun­gis oo­ta­ma­tult pea­le. I roo­dul ei jää­nud ae­ga oma vah­ti­sid ära kut­su­da, mis­tõt­tu need mõi­sa jäid, üks vah­ti­dest oli sur­ma saa­nud. Meie rood oli sun­ni­tud esi­me­se roo­du tõt­tu mõi­sast väl­ja ta­ga­ne­ma, väl­ja peal hak­ka­si­me äge­dalt vas­tu, pi­me­da tõt­tu oli või­ma­tu aga mi­da­gi ära te­ha, nõn­da siis ta­ga­ne­si­me Läs­na kül­la. Teel ta­ga­ne­mi­se juu­res läk­sin sõ­na­va­he­tus­se I roo­du üle­ma­ga.

Hom­mi­ku­poo­le ööd saa­de­ti meie rood Met­sa­mees­te kül­la, kust kol­mas rood ju­ba kaks kor­da oli ära jooks­nud. Meie­ga tu­lid ka I es­kad­ro­ni rat­sa­me­hed, nen­de seas oli ki­hu­tus­tööd teh­tud, et nad üleüld­se vas­tu­pa­ne­mi­se pu­nas­te­le jä­taks. Nad ka­du­sid ae­ga­möö­da meie juu­rest kõik ära.

Lõu­na ae­gu tea­tas meie vaht, et pu­na­sed hak­ka­vad pea­le tun­gi­ma. Pikk­sil­ma lä­bi oli Loo­bu mõis häs­ti nä­ha ja tões­ti oli sääl nä­ha um­bes 100 me­he üm­ber, kes meie poo­le lii­ku­sid, tei­ne osa lii­kus maan­teed möö­da Läs­na poo­le, võt­si­me oma­le sei­su­ko­ha ja jäi­me neid oo­ta­ma. Um­bes poo­le tun­ni jä­rel al­gas ka la­hing, pi­da­si­me vi­salt vas­tu se­ni, ku­ni meid äh­var­das ka­helt poolt haa­ra­mi­ne (meid oli 20 meest), siis ta­ga­ne­si­me Läs­na poo­le, kus nõn­da sa­mu­ti la­hing käis. Pu­na­sed taht­sid maan­tee ära lõi­ga­ta, aga meie jul­ge hur­ra­ga tor­mi­jook­su­ga põ­ge­ne­sid mi­ne­ma, sel ajal hak­ka­sid meie Läs­nas ole­vad roo­dud ta­ga­ne­ma. Nõn­da jäl­le hak­kas mars­si­mi­ne ta­ga­si um­bes 6 vers­ta. See­kord ta­ga­ne­si­me Val­ge­jõe­le, meie ja III rood said sei­su­ko­ha Va­na­kü­las, Val­ge­jõe ää­res. Meie aset­se­si­me en­did Poh­la ta­lus­se.

22.-23. det­sem­ber 1918
Mõ­le­mad päe­vad oli­me ra­hu­li­kult. Poh­la pe­re­rah­vas oli õi­ge vas­tu­tu­le­lik, sai­me siin pii­ma kui ka muid pro­duk­ti­si os­ta, tund­si­me siin õi­ge mõ­nu­sa ole­vat. Käi­sin lpn Met­si­ga üle jõe ole­vas ta­lus, pol­gu val­ve­rüh­ma taht­si­me pan­da. Ko­dus oli ai­nult pe­re­mees ja pe­re­nai­ne. Va­ru­si­me siit süüa, mi­da ka sai­me sil­ku­de, kar­tu­li­te ja pii­ma näol. Söö­mi­se juu­res kü­sis pe­re­nai­ne mi­nult – kui­das nii va­nu me­hi ka sõ­jas­se on võe­tud. Nõn­da va­naks oli­me sel­le aja sees jää­nud.

9. jaa­nua­ril sat­tus Pee­ter As­mus uues­ti Va­na­kül­la, päe­vi­kus sei­sab; „Kõn­nust Va­na­kül­la, va­nas ko­has kor­te­ris (st. Poh­la ta­lus). Kao­ta­sin 150 rub­la“. Paar päe­va hil­jem, 11. jaa­nua­ril sai Pee­ter As­mus Lii­gus­te juu­res Kär­mul pa­re­mast käest haa­va­ta, „ot­se li­ha­sest lä­bi, haav jook­si­si ko­le­das­ti verd“, kuid ta ot­sus­tas mit­te pol­gu am­bu­la­too­riu­mi ehk laat­sa­ret­ti min­na, jäi ku­ni la­hin­gu lõ­pu­ni oma ük­su­se juur­de.

Ees­ti Va­ba­dus­sõ­da

Toimus Nõukogude Venemaaga Eesti iseseisvuse kaitseks ja kindlustamiseks alates 28. novembrist 1918 kuni 3. jaanuarini 1920 ning Landeswehri vastu juunis ja juulis 1919.

22.-24. detsembril 1918 lahingud Valgejõe piirkonnas. 23. detsembril 2018 nimetati Eesti Vabariigi sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. 24. detsembril loovutati Tapa, 28. detsembril ja 30. detsembril Kahala lahingud. 31. detsembril saabusid Tallinna esimesed soome vabatahtlikud major Martin Ekströmi juhtimisel.

3.-4. jaanuaril 1919 Eesti vägede pealetung Valkla mõisa, Vetla veski ja Priske saeveski juures. 6. jaanuaril Kehra lahing. 9. jaanuaril Joaveski-Porgaste lahing.