Praegu on koduloouurijal käsil uus raamat Perila piirkonnast.
Tänavu Raasiku valla aukodaniku tiitli saanud Vaino Napp on põline Pikavere kandi mees ja Raasiku valla patrioot. Ta on kogu elu elanud Salu külas, mis praegu kuulub Rae valda, ning on 2004. aastal valitud Rae valla aukodanikuks.
Vaino Napp oli pikka aega Pikavere kooli ajalooõpetaja. Ta on koduloouurija, tema sulest on ilmunud viis raamatut ning mitmeid voldikuid Pikavere kandi ajaloost, samuti mitu artiklit. Praegu on käsil kuues, Perila külast jutustav raamat.
Ulakast koolipoisist eluaegseks õppijaks
Vaino Napp sündis 1939. aastal Salu külas Nurme talus. Varane lapsepõlv jäi sõjaaega.
„Väga eredaid mälestusi mul sellest ajast pole. Isa oli sõjas ja ema pidi üksi tulema toime talutöödega. Ema oli kogu elu hirmus muretseja. Mäletan, kuidas ta õmbles öösiti mulle ja õele kooliriideid, õmblusmasina hääl on siiani kõrvus. Isa tuli tagasi, kui olin juba kooli läinud. Siis läks elu jälle vaikselt rööpasse,“ jutustab Vaino Napp.
Küüditamine nende perekonda ei tabanud. Kolhoseerimine küll, kuid ta oli sel ajal veel laps, negatiivseid mälestusi sellega seoses ei ole.
„Kõht oli alati täis. Maapoisina tuli hakata nii ehk teisiti varakult talutöid tegema. 10aastaselt sai tehtud kõike, mis oli jõudumööda,“ räägib ta.
Koolipoisina oli ta enda sõnul kõike muud kui eeskujulik õpilane. Ajalugu pakkus huvi juba siis ning hinded olid selles õppeaines head, muud kippusid minema kehvemini ning ulakusi tehti üksjagu. Koolitee piirdus esialgu 6 klassiga.
„Pean tunnistama, et elu on olnud väga ebastandartne. Kui teised lõpetasid 23aastaselt ülikooli, siis mina niiöelda viskasin labidaga mulda ja sõbradki olid samasugused. Aga ühel hetkel tüütas see elu mind ära. Lõpetasin õhtukoolis kaheksanda klassi, asusin Olustvere põllumajandustehnikumi agronoomiks õppima ja lõpetasin selle,“ meenutab ta.
Mõne aasta pärast läks Vaino Napp edasi kõrgkooli. Hakkas õppima Tartus EPA kaugõppes agronoomiat, sai lõpudiplomi 40aastaselt.
Agronoomist pedagoogiks
Kaugõppe ajal töötas ta Salu katsepunktis agronoomina. Katsepunktis kasvatati heintaimi, et leida parimaid loomasöödasorte. Salu külas oli ainuke katsepunkt kogu Eestis, kus taimi kasvatati soos. Töö agronoomina lõppes koos Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega, kui agronoome enam ei vajatud.
„Paar aastat olin töötu. Naabrid hakkasid talu pidama, aga sellest ei tulnud midagi välja. Mina ei üritanudki, nägin ette, kuidas see lõpeb,“ jutustab ta.
Ootamatult sattus ta aga 55aastaselt Pikavere kooli õpetajaks: „Kooli oli vaja keemiaõpetajat ja direktor Kadri Viira pakkus seda kohta mulle. Olin agronoomina keemiat õppinud ja võtsin koha vastu ilma igasuguse pedagoogilise ettevalmistuseta. Esimene aasta oli raske, aga see amet hakkas mulle meeldima.“
Ta pidas õpetaja ametit 17 aastat. Keemia asemel hakkas andma ajalootunde. Nii ta ise kui teised õpetajad üllatusid, kui hästi suutis õpilastega läbi saada, nad tegutsema panna.
„Võibolla oligi asi selles, et ma ei olnud õpetajaks õppinud. Õpilastele on õpetaja kui selline sageli kuidagi vastumeelne, mina olin lihtsalt üks maamees, kes neile tunde andis ja seetõttu saavutasime hea klapi,“ arutleb Vaino Napp.
Hiljem, kui õpetajatelt hakati nõudma kutsetunnistust, läks pedagoogilisse instituuti õppima. Tunnistuse sai 61aastaselt.
Õpetaja oli ta 2010. aastani, mil Pikavere põhikoolist jäi alles lasteaed-algkool. Koolis töötatud aastaid meenutab Vaino Napp heldimusega: „Kui mõtlen oma elule, et milline on olnud parim periood, siis õpetajaamet on üks esimesi. Lapsepõlv jäi sõjaaega ja töö agronoomina ei olnud see, mida tegelikult teha tahtsin.“
Koolis sai ta hästi läbi just ulakamate õpilastega, pannes nad tööle ja lavastades igal aastal näidendi. Oma kooliajaga võrreldes ütleb, et lapsed on väga palju muutunud: „Meie tegime küll pättusi, aga tegelikult kartsime ja austasime õpetajaid. Üritasime kõiki lollusi teha salaja. Selja taga viibutasime õpetajatele rusikat, aga avalikult mitte kunagi. Tänapäeva lapsed on palju julgemad ja teevad ulakusi avalikult.“
Ajalootalletaja
Koolis töötades hakkas Vaino Napp tegelema koduloouurimisega. Kord laskis lastel teha uurimustööd kodukandi ajaloost ning tekkis huvi ka ise üht-teist uurida – õppis koos lastega kodukandi ajalugu.
1999. aastal andis ta välja esimese raamatu Pikavere kooli ajaloost. Pärast seda on kirjutanud veel ühe raamatu Pikavere koolist, oma elulooraamatu ja teose Salu külast. Viimasena ilmus 2011. aastal raamat Pikavere Suursoo asundusest. Praegu on käsil teos Perilast.
„Käsikiri on valmis ja fotod olemas, vaja on trükkida. Peab selleks kusagilt toetust saama, KOPi järgmisse taotlusvooru vist ei jõua projekti esitada,“ räägib ta plaanidest.
Pikavere kanti nimetab ta südamelähedaseks, omaaegne vallapiiride nihutamine on ja jääbki teda häirima, sest ei tunne Rae valla ega selle keskuse Jüriga mingit suurt seost.
„Salu küla asub siin mitme valla piiril. Nii Raasiku kui Kose on mulle lähedased. Leian, et piirid tõsteti tookord valesse kohta, aga seda viga enam parandada ei anna ja ega peagi. Praegustele noortele on keskus ikkagi Jüri.“
Uue kavandatava haldusreformi kohta arvab ta, et Ida-Harju vallad on praegugi päris suured ja keskused üksteisest piisavalt kaugel: „Tundub, et seda reformi tehakse rohkem reformi enda pärast. Iga piirkond on muidugi erinev, aga meie vallad võiksid jääda sellisteks, nagu on. Tõmbekeskuste loomine soosib veelgi enam ääremaaks muutumist ja keskustesse kolimist.“
