URMAS LAANEM: „Inimesel peab olema soov midagi saavutada.“

5077

Anija valla aukodanik URMAS LAANEM toetab käsipalli, hindab isemõtlemist ja teatrit.


Anija valla aukodanik, spordiklubi Kehra Käsipall endine pikaaegne president URMAS LAANEM.

Anija valla vastne aukodanik, käsipalliklubi 1991-2011 president Urmas Laanem on mänginud käsipalli, olnud Kuusalu koolis neli aastat õpetaja, toetanud Kehra käsipalli, asutanud 1993. aastal OÜ Laadur ja kasvatanud oma peres kolme tütart. Anija vallalt saadud aukodaniku toetuse 550 eurot andis Anija mõisas tulevale etendusele „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“. 

Urmas Laanem on sündinud 1956. aastal Kehras, 6 esimest aastat oli ta ema-isaga Kivilo külas ja nüüd on ta koos oma perega rajanud kodu Harku vallas.
„Elasime Kehras neljakesti, ema, isa ja mu kuuekuuselt lastehalvatusse jäänud vend, isa ehitatud majas. Enne seda olime kolmekesti Kehra tehase lähedal asuvas barakis. Isa otsustas pärast seda, kui oli magades veekausi ümber ajanud, et tuleb oma perele ehitada maja. Pooleteise aastaga sai ta selle valmis.
Ema kogus kopika haaval tikutopsi raha. Vene ajal toimusid tehasetööliste suured „prazdnikud“ kolm päeva järjest, kus joodi kõik palk maha ja pärast tuldi ema käest raha laenuks küsima,“ meenutab Urmas Laanem oma lapsepõlveaastaid.

„Isa pani meid kõike tegema – lubas igale poole ligi. Ema oli väga hirmunud, kui me isaga katust koos tegime ja karjus kileda häälega, isa ei pannud tähelegi. Minu peale sai äkilise loomuga isa väga vihaseks, kui midagi tuksi keerasin, aga siis võtsin tööriistad välja ja tegin uuesti. Ema õpetas mulle kella ja kalendrit. Kokkulepitud ajaks pidin kindlasti kodus tagasi olema ja aega juurde küsima, muidu sai ta väga pahaseks,“ räägib Urmas Laanem.

„Minust pidi saama ehitaja nagu isa, aga ei saanud kooli sisse, arvasin, et oskan matemaatikat, kuid sain sisseastumiseksami kahe. Minust tuli pedagoogika­ülikooli üliõpilane,“ lausub ta.

Tööl Kuusalus ja ministeeriumis
Aastatel 1978-1982 oli Urmas Laanem käsitöö ja füüsikaõpetaja Kuusalu koolis.

„Kirik, kool ja kõrts on põhimõte, mille järgi on Kuusalu üles ehitatud. Kehra on aga rajatud ümber paberitehase, vabrikulinna eelis on raudtee. Rongidest peaks rääkima kui väga olulisest tõmbenumbrist Kehras. Minu meelest on rongi kasutamine ka igas mõttes õigustatud.“

Et sõjaväest ja Afganistanist pääseda, sai temast Harju rajoonikomitee teine komsomolisekretär. Ta oli viimane, kes komsomoli ukse enda selja tagant 1989. aastal kinni pani.

Samal aastal alustas ta tööd Jüri Krafti juures kergetööstusministeeriumis. Seda kommenteerib nii: „Ülim, mida sealt juurde õppida sai, oli majandusalased teadmised, mida mulle ei õpetatud Nõukogude Liidus. 1993. aastaks oli pilt juba palju selgemaks saanud. Siis mõistsin, et tuleb midagi ka enda heaks teha. Risk oli suur. Ma väga palju logistikast ega materjalikäsitlusest ei teadnud, ometi asutasin oma firma OÜ Laadur.“

Esmalt oli kiire jooksja
Käsipalli kohta ütleb ta, pole enam päris tükk aega ise mänginud: „Veteranide võistlustel sain vigastada eelmisel aastal. Achilleuse kanna suutsin nõnda ära nikastada, et meedikud käisid noaga kallal. Käsipalliga on mul üsna teravad mälestused.“

Urmas Laanem kutsuti Kehra käsipalli tolleaegsesse meeskonda1973. aastal. Enda mäletamist mööda ta alguses mängida ei osanud aga oli kiire jooksja.

„Paul Soika oli meil võimas kambaliider ja innustaja, ei saanud jätta mängima minemata. Samal aastal võitsime Eesti käsipallis esimese koha.“

Sport on Urmas Laanemi sõnul talle väga oluline ning on jälginud Kehra spordielu nii palju kui võimalik.

Ta tuletab meelde, kuidas 1989. aastal ehitati Kehra ambulatoorium, praegune Tervisekeskus OÜ, endisele spordiplatsile: „See  oli kõige spordivihkajalikum tegu. Platsil oli kolm käsipalliväljakut, talvel uisuväljak.“

JÜRI LEPP – innustaja ja julgustaja
Urmas Laanem lausub Kehra käsipallimeeskonna treeneri Jüri Lepa kohta, et alguses ei uskunud tema visioonidesse: „Jüri Lepp on olnud meie innustaja ja julgustaja. 1991. aastal rääkisime esimest korda Skandinaavia maade eeskujul klubist, kuigi esialgu tundus see täiesti võimatu, siis aja jooksul muutus see üha rohkem võimalikuks. Algas ju kõik sellest, et me inimesed tegid kõike, nüüd on käsipalli­klubis erinevate tegevuste jaoks eraldi oskustega inimesed.“

Lisab ta: „Kõige tähtsam on see, et spordihoone sai tehtud otse kooli kõrvale ja seda pean enda ja Jüri teeneks. On küll selle koha pealt sisisejaid, aga minu meelest on väga oluline, et lapsed saaksid minna otse koolist trenni. Käsipalli mänguväljak on võrdlemisi suur ja tahtsime, et lapsed selle ära tunnetavad niipea, kui võimalik.“

Urmas Laanem peab sporti väga heaks enesesundimise variandiks, eriti saavutussporti: „See on kõige lihtsamini mõõdetav. Kui ühel päeval jõuad teha x arv kätekõverdusi, siis järgmisel korral ehk x pluss 1 või veel rohkem kätekõverdust. Sporti iseloomustab kõige paremini soov midagi saavutada ja selle nimel pingutada. Ainult intelligentsed suudavad tõesti hästi sporti teha. Vahepeal meil Eestis sport justkui devalveerus, aga eks see nõuab nutikust, et vastast käsipallis üle kavaldada. Ei ole nutikust, ei ole tulemust. Ka mängujoonise lugemine eeldab väga teravat mõistust.“

Kehra ja probleemid
Kehraga seoses mainib Urmas Laanem probleeme, millest ei räägita. Eelkõige vee- ja kanalisatsiooniprojekti rahast, mis saadud struktuurfondidest ja millega ehitati kanalisatsioonitorusid eramajadesse.

„Memmed-taadid, kes ehitasid majad, ligunevad nüüd selles vees, sest järelevalve oli tehtud ülejala. Kannatab ka minu ema Põrgupõhjas. Keegi sellest ei räägi. Kehra on huvitav koht ja surub endast väljapoole kõik erksad ajud. Kui ASi Estonian Cell Kundas asuv haavapuidutehas tahtis ehitada ka oma paberivabriku Kehrasse, ei antud talle võimalust. See teeb Kehras elamise raskeks. Vahel arvan, et 1,3 miljoni inimesega riiki on üldse võimatu pidada. Kõiki funktsioone ja ülesandeid, mida vallavalitsus teoreetiliselt täitma peaks, ei suudeta kunagi täita.“

Kõige suuremaks ohuks Eestile peab Urmas Laanem majanduskultuuri järjepidevuse puudumist: „Sirget selga peaks rohkem olema. Vanasti võis talupidaja öelda, et kui pole saaki, siis ta ei oska talu pidada, aga nüüd tuleb ainult projekt kirjutada selleks, et oleks raha, mida kulutada. See on imelik aeg. Oleme muutunud allhankeriigiks, kus kõige tähtsam on kokkuhoid. Suurte numbrite mastaabis võib ju kõik hästi olla, aga süstemaatilisest mõtlemisest on puudus ja seetõttu kannatavad väga paljud noored. 18aastane kutt oleks kindlasti oma vana isa käest saanud nõu, kui ta mingit laenu võtab, et see tuleb tagasi maksta ja äkki poleks ta siis võtnud ka. Kõige selle juures tahan öelda, et ehitage maju talgukorras, nii nagu vanasti. Sellistesse majadesse ehitatakse vähem sisse rumalusi, nagu nendesse põllupealsetesse, mis nüüd seisavad tühjalt. Ühise ehitamise käigus säilib koostegemise rõõm ja kogemus. Sotsiaalne moment on ära kadunud sellel moel, et raha viiakse pankurile.“