ULVAR VELDI teeb Juminda poolsaare ja Lahemaa õlut

8289
Õlle valmistaja ULVAR VELDI taustajõud on tütred MAIA-LIISA ja ELISABET, pildilt puudub Scharlett.

Kuusalu valla Leesi külaettevõtja ULVAR VELDIvalmistab kodus viit sorti käsitööõlut, mis on müügil üle Eesti nii õllepoodides kui söögikohtades.

Leesi küla kalur, mere- ja jahimees, vabatahtlik merepäästja ning Juminda poolsaare korrakaitse liige Ulvar Veldi on karsklane. Küll aga on ta saanud inspiratsiooni kohalikust elust ning tema õlled, näiteks Vana Kalur ja Juminda Tume, on Leesi poe müügihitt, saanud positiivseid arvustusi Gambrinuse õllepäevikus ning nautimiseks Kolga-Aablas MerMeri restoranis, mitmes baaris ja restoranis Tallinnas.
Küsimusele, kuidas saab karsklane õlut teha, vastab ta, et alkoholi ei pea jooma, vaid maitsma: „Minu eelis on hea maitsemeel. Õllest ei pea end purju jooma, vaid mekkima maitseks. Et pähe hakkaks, võib võtta viina või suures plastpudelis õlut.“
Karsklane on ta olnud 15 aastat, kuid tõdeb, et enda õlut vahel ikka joob – 0,33liitrine pudel üksi või naisega kahepeale pärast sauna: „Meie õlle sihtgrupp, nagu käsitööõllel üldse, on tark ja intelligentne õllenautija, kes otsib maitseelamust.“
Õllemeister jutustas, et erinevate retseptide katsetamine võttis aega paar aastat: „Kohalik kogukond arvas, et katsetused tulevad nii hästi välja,  et  peab hakkama neile ka tegema. Kuna althõlma ei tahtnud, pidi kapist niiöelda välja tulema. Tegin koos kolme tütrega ettevõtte OÜ Veldi ja Tütred.“
Ta märkis, et ettevõtte sai sellise nime, sest poegi tal pole: „Tütred Maia-Liisa ja Elisabet niidavad muru, koristavad, et isal oleks rohkem aega õlut teha. Abiks on ka vanem tütar Scharlett, kes elab Tallinnas ning õpib kõrgkoolis.“
Esimene õllesort oli porter Vana Kalur, mis läks õllemeistri sõnul turule suure pauguga: „Õlu sai müügivalmis suvel, kuid porter on talveõlu. Kartsin suvel kehva tagasisidet, kuid sain kiita, see innustas edasi katsetama.“
Teie õlu oli lahjem Juminda Tume: „See on Tapurla küla lemmik, sealt sai see õlu alguse.“
Veel on valikus punane õlu Põdrajaht, see nimi on tulnud Ulvar Veldi jahimehehobist, belgia õlu Laeva Kokk ning IPA-sorti kibe, humalane õlu Kalamees, mille maitset õllemeister eestindas: „Olen aru saanud, et eestlastele ei maitse kibe õlu, seega sodisin sinna eesti mehe maitset juurde.“
Õllede nimed mõtles ta välja koos abikaasa Katrin Veldiga. Need on seotud poolsaare, mere ja Lahemaaga ning logodega soovib õlletegija rõhutada oma olemust. Ta sõnas, et lähiajal on oodata uut nisuõlu, kuid sellele pole veel nime mõeldud.
Milline õlu kõige paremini müüb, ta öelda ei oska: „Kõik on alles nii uus ning ostetakse prooviks. Aasta pärast saaks teha statistikat. Püüan hoida müügil olemasolevaid, kuid teha ka eripruule, katsetada uusi ja huvitavaid maitseid. Kõik õlled oleme ära müünud, teen erinevale maitsemeelele.“
Ta tõdes, et katsetamise aeg on põnev, aga ka kallis: „Linnas ja humal pole odavad. Praegu on veel palju õppimist, ei saa öelda, et olen õllemeister. Meistriks saamiseks peab kauem õppima.“
Ulvar Veldi märkis, et õlu valmib kodus kogu aeg: „Mul on 400liitrine keedukatel, millega teen kaks keetu järjest ning panen kokku ühte kääritustanki.“
Veldi käsitööõlu on müügil Leesi poes, aga ka Tallinnas, Tartus, Viljandis, Pärnus ja Saaremaal, MerMeri restoranis ning Tallinnas: „Arenemisruumi on veel kõvasti, kuid väga palju õlut aitab müüa just kohalik kogukond. Mitmed on tulnud kätt suruma ning tõdevad, et kui on minu õlut proovinud, siis poeõlu enam juua ei kõlba. On südantsoojendav, et kõige paremini müüb me õlut Leesi pood.“
Ta sõnas, et mõnest õllepoest on ise helistatud, et tahaks õlut müügile: „Info levib kiiresti. On olnud, et viin hommikul õlle uude poodi müügile ja õhtul helistatakse teisest, et proovis ja tahaks ka.“
Ulvar Veldi märkis, et kuigi käsitööõlled on muutumas järjest populaarsemaks, saavad Eesti kõik käsitööõllemeistrid kätte vaid paar protsenti õlleturust: „See on aga hea, et käsitööõllede valik on suur, siis on hea valida õlu, mis on täpselt maitse järele.“
Suureks õlletootjaks ta aga saada ei plaani, 6-7 tonni kuus oleks maksimum, küll aga loodab hakata kasumit teenima
Õlut hakkas ta tegema juba kooliajal: „Mule on väikesest peale meeldinud midagi teha, kooliajal proovisime poistega õlut valmistada, kuid siis polnud eriti millestki teha, ära aga jõime. Proovisime teha ka veine.“
Leesi külas elamisest täitub Veldidel augustis 11 aastat, enne seda elasid nad Tallinnas. Ulvar Veldi rääkis, et abikaasa, põline tallinlane, soovis maja mere ääres: „Hakkasime alates Tallinnast maatükki otsima ning lõpuks jõudsime siia välja. Sugulasi, sõpru meil siin polnud, vana tuttav oli ainult meri.“
Teine põhjus, miks nad mereäärse elukoha kasuks otsustasid, oli Ulvar Veldi meremehelembus, ta on kolmandat põlve kalur. Kala püüab ta enda tarbeks, aeg-ajalt käivad kliendid kodus ostmas, kuid turule ta saaki ei vii.
Abikaasa kiidab, et Leesi küla on endisele linnainimesele ideaalne: „Sügisest kevadeni saab vaikust ja rahu. Kui kevadel hakkad tüdinema ja tahad rohkem suhelda, ongi inimesed platsis. Iga aastaga satub siia rohkem turiste.“
Lisaks õlletegemisele on Ulvar Veldi vabatahtlik merepäästja ja korrakaitsja, tütred on merepäästeseltsi noorliikmed.
Lähiajal on tal plaanis hakata süvendama lautrit, kus kogukonnaliikmed saaksid oma paadi vette lasta: „Huvilisi on, kuid pole eriti kohta, kus paati hoida ning sellega merele minna.“