Treial VIL­MAR SAKS – teh­ni­ka­võ­lur, pil­li­mees, kunst­nik, mõ­tisk­le­ja

Kat­ken­deid Raa­si­ku val­las ela­nud Vil­mar Sak­sa (1934-2022) mä­les­tus­te­raa­ma­tust „Vil­mar Saks Pi­ka­ve­rest Aru­kü­la­ni“, mil­le koos­tas Vai­no Napp.

4. osa

Al­gus 12. juu­li Sõ­nu­mi­too­jas.

„Te­ra­se“ treial
1972. aas­tal kuul­sin, et te­ha­ses Te­ras on va­ja treia­lit. Läk­sin vaa­ta­ma. Palk suu­rem – 200 rub­la kuus. Te­hase pea­kor­pus oli Haa­bers­tis, see osa­kond asus Lii­va­laia tä­na­val. Meil oli väik­sem kol­lek­tiiv. Te­gi­me lo­kia­pa­raa­te ja juuk­se­kui­va­teid, 1200 tük­ki kuus. Osa­kon­da ni­me­ta­ti­gi apa­raa­di­te­ha­seks.

Vars­ti hak­ka­sin siin­gi bri­ga­di­ri ame­tit pi­da­ma. Eel­mi­ne mees ei tund­nud kõi­ki trei­mis­töö nip­pe ja sa­la­du­si. Pal­ga­li­sa oli 10 prot­sen­ti, trei­sin eda­si, oli tü­ki­töö.

See ilus Lii­va­laia tä­na­va aeg lõp­pes vars­ti. Meie osa­kond vii­di Haa­bers­tis­se te­ha­se pea­kor­pu­se­ga kok­ku. Mi­nu töö­ko­haks sai suu­res ma­jas meh­haa­ni­ka­t­sehh. Oli 20 trei­pin­ki ja hulk frees­pin­ke. Suu­res tseh­his oli mü­ra ja su­mi­nat roh­kem, kui olin har­ju­nud. Te­has val­mis­tas pui­du­höö­vel­pin­ke, ku­du­mis­ma­si­naid, suu­ri ma­hu­teid, lap­se­vank­reid ja ik­ka juuk­su­ri töö­va­hen­deid.

Te­ra­ses maks­ti ise­te­ge­mi­se eest li­sa. Ise­te­ge­vus oli heal jär­jel ja osa­le­sin mi­na­gi. Fil­har­moo­niast käi­sid ju­hen­da­jad, tee­ni­sid li­sa­ra­ha. Kõi­ge tu­ge­vam oli nai­san­sam­bel. Käi­sid koos He­li Läät­se­ga Tšeh­ho­s­lo­vak­kias tuu­ril. Mi­na laul­sin mee­san­samb­lis II te­no­rit, olin so­list. Akor­dio­nil saat­sin rah­va­tant­su ja esi­ne­sin viiu­lil. Puh­ke­ruu­mis oli kla­ver, siin te­gi­me proo­ve ja pi­da­si­me kõik sün­ni­päe­va­peod. Nää­ri­peod olid ik­ka ka.

Tun­tud muu­si­ka­mees ja he­li­loo­ja Fe­lix Mand­re oli meil mee­san­samb­li juht. Ab­so­luut­se kuul­mi­se­ga mees. Pa­ni kla­ve­ri kõ­la­ma ja ela­ma, imp­ro­vi­see­ris. Os­kas meid­ki kõ­la­ma pan­na. Proo­vis oli ala­ti vä­ga täp­ne ja nõud­lik. Ka siis, kui juh­tus vä­he­ke au­ru all ole­ma. Kord te­gi­me proo­ve ühes väi­ke­ses pu­na­nur­gas Lem­bi­tu ki­no kõr­val Bal­ti jaa­ma ta­ga. Oli­me kõik ko­hal, oo­ta­me, aga Mand­re ei tu­le. Lõ­puks tu­li. Mii­lits roo­lis, ise is­tus kõr­val. Üt­les, et proov jääb ära ja sõit­sid mi­ne­ma. Tei­ne­kord rää­kis, et ne­mad olid Hind­pe­re Han­su­ga tei­nud Ta­ra­ras väi­ke­sed tro­pid. (Ara­rat oli väi­ke vii­na­pood Suur-Kar­ja nur­gal, kus sai ka ko­ha­peal tar­vi­ta­da. Sel­le­pä­rast oli sis­se min­nes Ara­rat ja väl­ja tul­les hoo­pis Ta­ra­ra). Siis hak­kas Mand­re proo­vi sõit­ma. Mii­lits pi­das kin­ni, tah­tis liht­salt vei­di eda­si saa­da. Aga ka­bii­nis tun­dis vii­na lõh­na, ro­nis ise roo­li ja hak­kas liik­lu­sins­pek­to­rit ot­si­ma, et üle an­da. Pol­nud ku­sa­gil se­da nä­ha. Nii­moo­di nad jõud­sid­ki meie juur­de. Mis eda­si sai, se­da Fe­lix ei ütel­nud. Ar­van, et nap­si­ta­sid veel koos.

Aru­kü­la on ko­du
Olin ik­ka­gi Aru­kü­la ela­nik. Siin­se elu­ga si­na­peal ja osa­le­sin, kus või­ma­lik. Vae­ne aeg kol­hoo­si­des oli möö­das. Põl­lu­me­he töö­kus ja os­kus jäid pea­le. Kol­hoos oli ise­ma­jan­dav ja kui min­di üle ra­ha­pal­ga­le, tu­lid muu­tu­sed kii­res­ti. Väi­ke­sed ma­jan­did lii­de­ti. Aru­kü­la kol­hoos tek­kis Nõu­ko­gu­de Põl­lu­me­he ja Ok­toob­ri Või­du liit­mi­sel. 1970 lii­de­ti veel Ta­su­ja.

Aru­kü­last sai vä­ga heal jär­jel ma­jand. Ehi­ta­ti ter­ve lin­nak ela­muid, kus kon­to­ri- ja klu­bi­hoo­ne, koo­li­ma­ja ja las­teaed. Kõik prae­gu­se­ni al­les ja ka­su­tu­ses. Ini­mes­tel oli tööd kül­la­ga, palk kor­ra­lik. Põl­lu­ma­jan­dus­lik toot­mi­ne oli ko­gu Ees­tis pa­re­mal jär­jel kui Ve­ne­maal. Suur osa too­dan­gust sin­na läks­ki. See-eest tu­ru puu­dust pol­nud ku­na­gi kar­ta. Rää­gi­ti, et Tal­lin­na toi­tis ära Har­ju ra­joon ja Ees­tis­se jäi­gi vaid viien­dik too­dan­gust. Ma­jan­di to­hu­tu ma­si­na­park oli loo­mu­li­kult pä­rit teis­test lii­du­va­ba­rii­ki­dest. 1964. aas­tal ra­ja­ti ale­vi­ku ser­va­le abiet­te­võ­te Sõp­rus. 1977. aas­tast sai see täie­li­kult kol­hoo­si oman­dis­se. Abiet­te­võ­te an­dis head ka­su­mit. Seal töö­tas üle 200 ini­me­se. Teh­ti vei­ni ja aia­võr­ku, töö­tas õmb­lus- ja emb­lee­mit­sehh.

1985. aas­tal tu­li kol­hoo­si uus kuns­ti­li­ne juht Ing­la Leis. Saar­la­ne oli ener­gi­li­ne ini­me­ne, kes an­dis kul­tuu­rie­lu­le uut hoo­gu. Tek­kis uu­si al­ga­tu­si ja aren­da­ti en­di­si. Ka­pell Aru­täht, kolm rah­va­tant­su­rüh­ma, kaks lau­lu­koo­ri, näi­te­ring, kä­si­töö­ring, an­sam­bel Ol­me­rid. Ka­pel­li saa­tel käi­sid ka kõik rah­va­tant­sud. Pil­lid, sea­ded, esi­ne­mi­se rii­ded mu­ret­ses kol­hoos. Mi­na olin ka­pel­lis viiu­li­mees. Aru­tä­he­ga käi­si­me esi­ne­mas Tal­lin­nas lau­lu­peol, rah­va­tant­su­peol, rah­va­muu­si­ka­päe­va­del, Va­na­lin­na päe­va­del, Pär­nus, Nar­va-Jõe­suus, Pai­des, El­vas, Ku­res­saa­res. 1995. aas­tal tä­his­ta­si­me an­samb­li 10. aas­ta­päe­va.

Mi­da­gi läks va­les­ti
Tu­lid uued ajad. Meie ise­te­ge­vu­se et­te­võt­mi­sed la­gu­ne­sid üks­tei­se jä­rel. Rah­va­muu­si­ka­päe­vi enam ei toi­mu­nud. Ku­sa­gi­le sõi­duks pol­nud trans­por­ti, kol­hoos la­gun­da­ti ja ra­ha pol­nud enam võt­ta. Na­gu kol­hoo­se, nii lam­mu­ta­ti kõi­ki et­te­võt­teid. Ka­dus töö, Nõu­ko­gu­de Liit la­gu­nes, pol­nud ku­hu too­ta. Ka Tal­lin­nas. Eri­ti oli hull põl­lu­ma­jan­du­ses. Kol­hoo­si­de teh­ni­ka ja va­ra tas­si­ti laia­li. Võ­sad olid täis kom­bai­ne ja trak­to­reid. Nen­de­ga ärit­se­ti. Tõ­si­se­ma plaa­ni­ga ta­lu­mees jäi kõi­gest il­ma. Loo­ma­kar­jad sa­da­de kau­pa ka­du­sid ei tea ku­hu. Jäid tüh­jad lau­dad, kõik la­gu­nes.

Sa­mu­ti hä­vi­sid et­te­võt­ted. Olin Te­ra­ses eda­si, kuid tööd oli vä­ga vä­he. Oli Ees­ti kroo­ni aeg ja kroo­ne sai vä­he. Nai­ne jäi pen­sio­ni­le ja sai roh­kem ra­ha kui mi­na. Käi­sin ära Soo­mes­ki maa­si­ka­maal ja trans­por­di­tööl, et ära ela­da.

Te­ra­ses oli olu­kord vi­let­sa­maks läi­nud. 1994. aas­tal sain tut­vu­se kau­du uue töö­ko­ha. Ühe kuu käi­sin mõ­le­mas töö­ko­has. Päe­val Te­ra­ses, õh­tul uues ko­has. See oli Soo­me et­te­võ­te Steel Li­ne. Palk 3500 kroo­ni. Te­gi­me val­gus­teid. Te­ra­ses käi­sin har­vem, mõ­ni­kord õh­tu­ti, kut­su­ti. Te­has laos­tus jär­jest. Me­hed jõid ja te­gid hal­tuu­rat. Kui õh­tul läk­sin, tu­lid me­hed vas­tu, kõik tui­ku­sid. Ai­nult peain­se­ner oli kai­ne.

Uues et­te­võt­tes oli al­gul tööd ja pal­ka nor­maal­selt. Oli­me La­ki tä­na­val. Siis ko­li­ti Män­ni­ku­le. Ko­li­mi­se ajal juh­tus mul õn­ne­tus. Jäin ja­la­ga ka­he trei­pin­gi va­he­le, põl­ves oli mõ­ra. Ne­li kuud hai­gus­le­hel, kuid lõpp oli õn­ne­lik. Olin pen­sio­nieas, aga käi­sin tööl eda­si. Kol­me aas­ta pä­rast ko­li­si­me Ar­tel­li tä­na­va­le pä­ris uu­tes­se ruu­mi­des­se. 2008. aas­ta pai­ku hak­kas asi al­la­mä­ge mi­ne­ma. Al­gas koon­da­mi­ne, pol­nud mees­te­le tööd an­da. Mi­na võt­sin end ise töölt va­baks 2009. aas­tal. Olin töö­ta­nud pen­sio­nä­ri­na 15 aas­tat.