Katkendeid Raasiku vallas elanud Vilmar Saksa (1934-2022) mälestusteraamatust „Vilmar Saks Pikaverest Arukülani“, mille koostas Vaino Napp.
2. osa
Algus 12. juuli Sõnumitoojas.
Sõda
1941 algas sõda. Käis üle ka meie külast, õnneks väga suuri haavu jätmata. Sakslased tulid kiirelt peale. Rinne oli just üle läinud, läksime vennaga lapselikust uudishimust Nurme talu juurde venelaste kaevikuid uurima. Tuli vene lennuk, nähti ilmselt liikumist ja kuulid hakkasid vinguma. Meil oli õnne. Pärast leidis vend kahuripadruni tühja hülsi. Hülss oli venna käes, kui käis kärgatus. Vend ehmus, hülss kargas talle vastu lõuga lüües sügava haava. Perila lahingu tulekuma öösel mäletan ka.
Kui rinne oli üle läinud, kehtis meil saksa võim. Taluelu läks edasi, aga rängad riiginormid pandi peale. Liha, või, munad, vill – kõik tuli tasuta sõja heaks anda. Käidi kontrollimas loomade arvu. Selle järgi määrati normid. Meil oli mullikas metsas peidus.
Saksa ajal sain nii vanaks, et pidin minema kooli. Olin 8aastane, kui 1942. aastal läksin 1. klassi. Koolitee oli ligi neli kilomeetrit, seda tuli käia jalgsi kaks korda päevas. Õppeainetest olid siis olulised usuõpetus ja alates teisest klassist saksa keel. Kui koolimajasse toodi Saksa SS-väeosa, jäi õppetöö ära.
Sakslased tegid õppusi ning käisid külas mune ja pekki nurumas. Olid puhtad ja siledad poisid. Pommitamisi oli tihti ja ka maal tuli varju minna. Meie naabril oli suur kivist kelder, käisime seal. Õhtul pidid aknad kaetud olema, seda jälgiti hoole ja hirmuga. Ühe maja juurde visati mitu pommi, aknad purunesid. Sageli oli näha valgustavaid „küünlaid” taeva all, et ümbrust uurida. Räägiti, et meile paistavad ka Helsingi ja Paide kohale visatud „küünlad”. Osa pomme kukkus metsadesse. Rahva seas olid jutud meelega viskamisest, et koormast lahti saada. Räägiti sedagi, et Tallinna pommitasid naised, lääneliitlased osalesid ja abistasid. Tohutu tulekuma paistis meile koju, „küünlad” andsid valgust juurde. Oli jube vaatepilt. Vene rinne lähenes vaikselt. Kohaliku Omakaitse tegelane värbas mehi Omakaitsesse.
Minu 17aastane vend Heino võeti lennuväe abiteenistusse, suunati Piritale laagrisse. Said seal paar nädalat õppust, siis hakati saatma Saksamaale. Öösel pandi poisid rivisse, saadeti lauluga marssides väravast välja. Sadamasse, laevale. Ööpimeduses pudenes osa poisse laiali ja pages metsa, minu vend teiste seas. Kuna rinne aina lähenes, ei jõutud neid enam taga ajada ja püüda.
Elu läks edasi ja varsti oli võim jälle vahetunud.
Kool ja küla Pikaveres
Kui sõda lõppes, läks talupidamine vene ajal endiselt edasi 1949. aastani. Taludele anti riigimetsa raie normid. Mäletan isa ja venda käimas Vetla metskonnas, see oli karm kohustus. Tallinnas turul käidi talukaubaga raha hankimas. Talutööd oli meil nüüd palju. Vanavanemad olid vahepeal surnud ja nende talu Seli külas jäi meile. Koolipoisina sai seal põllul ja heinamaal rabada küll.
Kolhoosis oli isa tallimees ja vend laohoidja. Palka küll polnud, kuid 0,6 hektarit kartulimaad ning lehm, siga, lambad ja kanad andsid perele toidu lauale. Jäi ülegi ja selle eest sai linnaturul veidi raha. Kolhoosis tehti normipäevi ja aastas sai nende eest mõne rubla, kui sedagi. Kindlam tasu oli paar kotti vilja.
Ka naljad-vembud ei jäänud ei jäänud ära. Meil oli üks Malmila-nimeline mees, hüüti Rummu-Jüriks. Passis poe juures. Kui külamees tuli hobusega ja läks poodi, rakendas Jüri hobuse lahti ja pani tagasi teistpidi aiste vahele. Teinekord keeras Jüri poodi läinud naise jalgratta pedaalid väntade külge teiselt poolt. Naisterahvas läkski koju jalgratast käe kõrval lükates.
Koolis käisin endises Pikavere mõisas. Direktor oli vanem mees, ümbruskonnas väga lugupeetud Alfred Reinvald. Laste aukartus direktori vastu väljendus tunnis, kus alati oli kord ja vaikus. Meie aadressiks sai Pikavere külanõukogu. Peningi vald likvideeriti varsti ja Pikavere hakkas kuuluma Kose rajooni. Sõjajärgne aeg jõudis poiste kaudu koolimajja karmi tõega. Sõjast jäänud laskemoona, granaate ja muud, oli ripakil igal pool. Üks minuvanune koolivend ja koduküla poiss sai surma. Hakkas koksima lõhkeaine sütikut. Plahvatus! Koolis oli poistel omatehtud sutsakaid, paugutati kooli pargis. Kellel sõrm, kellel kõrv verine. Onupoeg Valduril oli isa sepp. Tema sepistas isa sepakojas püssirauast vägeva müristaja. Selle pauk oli nii kõva, et direktor Reinvald oli kohe maja trepil, kui all pargis pauk käis.
Koolis olin keskmine, kahtesid polnud. Suusatamises olin koolis kolmas mees. Suusad tegin ise. Müügil oli vähe ja hirmkallid. Talve jooksul tegin kolm paari suuski. Koolitee sai sõidetud ainult suuskadel. Õhtul koju tulles tuli kõik mäenukad üle proovida, neil sai ka suusahüppeid tehtud.
Hinded olid mul kõige paremad joonistamises. Seda andis Reinvald ise. Ta laskis minul joonistada pilte õppevahendite jaoks. Laulsin ka kooli kooris ja käisime 1947. aasta üldlaulupeol Tallinnas. Koolis saatsin veel viiuliga tüdrukute rahvatantsu. Kord läksime esinema Perila rahvamajasse. Mu viiul, isa onu tehtud, oli kehv ja läksin võõra viiuliga. Esinema hakates ilmnes, et see on häälest ära. Kuidagi sai asi tehtud, aga kogemuse sain hea – alati tuleb kontrollida.
Pikaveres laulsin ka meeskooris, sellega käisime Kosel rajooni isetegevuse ülevaatusel. Piirkondlikke laulupäevi toimus Pikavereski. Muusikaõpetaja oli Ella Lipp. Mul soovitati kõvasti minna õppima kunsti või muusikat. Mul sellist võimalust polnud. Enne kooli lõpetamist jäin haigeks. Pärast grippi tuli südamelihaste põletik, mis viis kolmeks kuuks haiglasse. Kool jäigi lõpetamata. Selle sain ära teha järgmisel aastal õhtukoolis.
Järgneb
