Treener MARTIN PLASER kirjutas Afganistani sõjast

5478

Anija maadlusklubi treeneri nädalasse vaba päeva ei mahu.
MARTIN PLASER oli aasta aega Afganistanis missionil.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Martin Plaserit on meedias nimetatud sõduriks, kirjanikuks ja maadlejaks. Ta ise lisab, et loetelu täiendab pereisa roll. Praegu on tema peamine amet olla treener, kes sel sügisel pani aluse Alaveres ja Kehras treeninguid tegevale Anija maadlusklubile. Klubi on teeninud ka esimese medali ning treener kiidab õpilasi väga.

33aastane Martin Plaser alustas maadlusega  14aastaselt, kui sõber trenni kutsus: „Võin julgelt öelda, et olin suhteliselt andetu. Kõik saavutused on tulnud tööga. Käisin 9. klassis hommikuti kell kuus jooksmas ning reedeti, kui teised läksid peole, tulin mina õhtul trennist, sõin ja läksin magama. Ei jäänud selle tõttu millestki olulisest ilma. Esimesel aastal tulid maadluses  kaotused, seejärel mõned  üksikud võidud ja mõne aasta pärast ainult võidud ja vahel harva kaotused. Olin oma vanuseklassis kindlalt esimese kolme seas.“

Maadluses kuuluvad tema nimele juunioride ja kadettide arvestuse medalid, Eesti täiskasvanute absoluutkaalu hõbemedal, 3. koht Kreeka-Rooma maadluses kuni 96 kilogrammi, käesoleva aasta Georg Lurichi ja Kristjan Palusalu mälestusturniiride teine koht ning võistluse Kehtna Liud esimene koht. Ka on Martin Plaser mitmekordne Eesti kaitseväe meister Kreeka-Rooma maadluses.

Pärast Tallinna Majaka teeninduskooli lõpetamist läks Martin Plaser kaitseväkke ning hiljem, 25aastasena, sõdurina Afganistani missioonile: „Aastaks Afganistani minek on loomulik käik, kui oled teenistuses. Lisaks teooriale peab ka praktikat saama. Missioonil kasvas minu otsustusvõime ja läbinägelikkus. See paneb asjadesse teistmoodi suhtuma, õpid olemasolevat rohkem hindama.“

Afganistani kogemuse põhjal on Martin Plaser kirjutanud raamatu „Minu teine miljon“,  kuid see ei ole ainuke teos. Tema sulest on praeguseks ilmunud ka luulekogu „Üraski hääl läbi küproki“ ja huumoriraamat „Onu Heino killuraamat“.

Ta ütleb, et kirjutamise pisik on alati sees olnud, kuid nooremana tehtud katsetusi ei anna praegusega võrreldagi. Küsimusele, millest saab inspiratsiooni, vastab, et mõtted lihtsalt tulevad pähe, kui midagi teed: „Näiteks tuli mõttesse sõna „õnnevalamistid“ ehk siis inimesed, kes usuvad õnnevalamisse.“

Martin Plaseril on käsil uue luulekogu valmimine, kuid ta ei kirjuta ainult raamatuid, vaid  peab ka maadlusblogi, mis igal nädalal ilmub Õhtulehes.

Tegevust maadlustreeneril jagub. Peale Anija valla trennide, on trennid ka Tallinnas. Vabu päevi tema nädalakavas ei ole. 
„Hakkasin treeneriks paari aasta eest.  Normaalne maadleja proovib ka treeneri ametit, sest arenemiseks on vaja vähemalt sama tugevat või tugevamat vastast. Vastaseid tuleb aga treenida, et nemad õpiksid sinu vigadest ja sina nende omadest,“ selgitab Martin Plaser.
Käesolevast aastast alates peab ta Tallinnas oma maadlusklubi nimega Korrus3. Kesklinna läheduses asuvad ruumid leidis ta juhuslikult ning suvi ja sügis on möödunud remonti tehes. Ta tunnistab, et seetõttu ei ole ise saanud mitu kuud korralikult trenni teha, kuid maadlustrenni tulevaid lapsi on palju.

„Ei saa aru nendest treeneritest, kes kurdavad, et ei ole huvilisi. Minu trennides käib praegu kokku 100 last. Võiks ka rohkem võtta,“ lausub ta.

Töö kõrvalt oma nelja lapse jaoks aega leida ei ole lihtne, kuid lapsed käivad temaga sageli kaasas. „Kõige vanem on 10aastane. Tema tegeleb akrobaatikaga kuna maadlus ei meeldi ja vägisi sundida ei saa. Tingimus on, et trenni peab tegema, aga spordiala võib ise valida, loomulikult pere sissetulekule vastavalt,“ jutustab pereisa.

Tema 8aastane poeg tegeleb maadlusega ning ka kaheaastane teeb harjutusi kaasa. Kõige noorema, pooleteise aastasega aga teeb Martin Plaser kodus trikke ja harjutusi.