Kuusalu valla mees TÕNU SILD võitis Võrumaal Haanja vallas toimunud käsitsi heinaniitmise võistluse.
Parksi küla Kõrve talu peremees Tõnu Sild on kohalik tuntud mälumängija, kes on koos Parksi võistkonnaga osalenud aastaid Kolgaküla, Loksa, Kuusalu, Leesi, Kehra ja mitmetes teistes mälumängudes. Ka on ta Parksi küla tiimis teinud kaasa Kuusalu valla külade kümnevõistluses.
Võistlusvaim on teda viinud veel hoopis teistsugusesse mõõduvõtmisesse – käsitsi heinaniitmise võistlusele, mis tänavu toimus Võrumaal Plaani külas 20. korda. Tõnu Sild osales viiendat korda ja seekord võitis.
Vastne niidumeister selgitab, et tegu pole kiiruse peale niitmisega, võidab see, kes on niitnud kõige puhtamalt – kaared teinud ühesugused, kogu heina ühtlaselt maha võtnud, ühtegi rohututti ei jäta kasvama. Kohtunikud jälgivad niitjaid, mõõdavad-kontrollivad heinakaari. Niita tuleb 40×7 meetri suurune põllulapp.
Heinaniitmise võistlused algatas Haanja vallas Plaani külas tegutseva lambakasvatustalu peremees Sulev Kraam, Haanjamaa kuplite nõlvadel on raske masinatega niita, tuleb töötada käsitsi. Võistlus toimub alati jaanipäeval, peakorraldaja on kohalik MTÜ Plaani Kotus. Niitmisvõistlusest on saanud ümbruskonna üks uhkemaid peopäevi, kus on õpitoad, müügiletid ja esinemised. Rahvast tuleb lähemalt ja kaugemalt aega viitma, võistlejaid on 20 ringis. Võistelda saab oma vikatiga, kaasa tohib võtta varuvikati ja luisu.
Tõnu Sild: „Mu õde läks Haanja kanti elama. Tema pakkus, et võiksin osaleda, kuna niitmine tuleb hästi välja. Paar aastat mõtlesin, siis läksin. Esimesel korral olin enesekindel, et jaksan kiiresti, niitsin põllu ääres ja kaamerad jälgisid, tunni ajaga sain tehtud, kuid jäin kolmeteistkümnendaks. Siis hakkasin kogemusi omandama – elupäev olin niitnud, aga õppisin palju juurde.“
Ta ütleb, et esikoht tuli tänu juhusele, sealne üheksakordne võitja seekord ei osalenud: „Ka mõni teine tugev tegija ei olnud kohal. Mäekallakul ei ole kerge niita ja liigutused peavad olema täpselt seatud. Kui korraks unustad vasaku käega õigesti tagasi tõmmata, kipuvad mõned rohututid püsti jääma. Esimene tund läheb sel võistlusel kergelt, aga teine tund on raskem.“
Rahva seas liiguvad võiduniitmise ajal kohtunikud, keda eelnevalt ei tutvustata. Auhinnaks sai võitja kohalike firmade toodangut alates kuulsa Nopri talu toodetest kuni vorstikeste ja puidust meeneteni. Auto oli tagasi tulles kraami täis.
Heinaniitmisega alustas 12aastaselt
Tõnu Silla lapsepõlvekodu on Ida-Virumaal Saka külas Suurekivi talus. Käsitsi hakkas heina niitma 12aastaselt. Ta räägib, et muruniidumasinat ei tunnista, oma koduõues on tänini niitnud käsitsi.
„Töötasin Tartus treialina, maale tulime koos abikaasa Vaikega elama 1970ndate keskel. Olin mõnda aega Lahemaa rahvuspargi ehitustöötaja. Siis leiti, et Kõrve talu sobib kulakutalu näidistaluks, toodi isegi ratsahobused kohale – kõrged ülemused tahtsid kohta, kuhu maale pidu pidama tulla. Lõpuks jäi see plaan katki, leiti teised kohad. Mina tulin Lahemaa töölt ära, hakkasin Kõnnus postimeheks, olin ka Joaveski postkontoris. Lõpuks töötasin Loksa kolhoosis traktoristina, nüüd olen pensionär,“ jutustab niidumeister.
Nende pere on Kõrve talus loomi pidanud aastaid. Heina on niidetud nii käsitsi kui ka traktoriga.
„Parim vikat, mis mul olnud, oli vabariigi-aegne Belgia toode, kuid elas oma elu ära. Praegune parim on tehtud nõukogude ajal. Aastaid tagasi ostsin Kõnnu poest kolm vikatit. Kaks neist on kadunud, võistlesin sellega, mis ainsana alles, kuigi kulunud, tera laius umbes kolm sentimeetrit. Ka teritamine on oluline osa niitmisoskusest. Iga kord on Haanjamaal ka selliseid naljavõistlejaid, kel kaasas nii kehvad vikatid, et ei jõua ära imestada, aga osad ei pretendeerigi võidule, tullakse ja lahutatakse meelt,“ jutustas Tõnu Sild.







