„Kuigi metsad on autosid täis, jagub seeni sel aastal kõigile,“ usub seenehuviline UKU PRAKS Anija vallast.
„Sõitsime ülemöödunud laupäeva varahommikul kella kuue paiku Kehrast Tallinnasse ning linna poolt tuli vastu nii pikk rivi autosid, nagu läheb argihommikul linna poole. Siis, kui üks osa neist keeras Piibe maanteele ja teised sõitsid edasi Kuusalu poole, saime aru – linnarahvas läheb juba varavalges seenele,“ jutustab Anija valla noorsootöötaja Tuuliki Rohtla.
Ineterneti Facebooki-keskkonda pannakse viimastel nädalatel üha rohkem üles pilte kuhjaga täis seenekorvidest-ämbritest ning aeg-ajalt ka uutest seeneleidudest küsimusega, kas keegi teab, mis seenega on tegemist.
Ka Kehra gümnaasiumi endine bioloogiaõpetaja, nüüd Pillapalus pensionipõlve pidava seenetundja Uku Praksi käest küsitakse viimasel ajal just Facebooki kaudu pidevalt, millise seenega võib olla tegu, kas ja kuidas võib seda tarvitada toiduks või tuleks hoopis minema visata.
„Kui pole tegemist just mõne väga tuntud seenega, siis ainult pildi järgi kindlalt väita, mis seen on, mina ei julge,“ sõnab ta.
Küll aga on ta ise pannud Facebooki teistele tutvumiseks välja mõned pildid erilisematest seentest, mis on metsast koju toonud: „Näiteks leidsin mõne päeva eest näsariisika, mida üldiselt ei tunta, aga korjatakse, sest see on männiriisikaga sarnane, kuigi hallikas-pruun ja pealt kergelt lillaka varjundiga. Panin pildi üles, mõned kirjutasidki, et pidasid seda männiriisikaks.“
Uku Praks on huvilistele teinud seenematku ning loetleb mõned põhireeglid. Kõik seened, millest eraldub valget piimmahla, on eranditult riisikad. Kõike võib korjata ning kõik peale kuuse- ja porgandiriisika tuleb kupatada. Pilvikud tunneb ära värvilise kübara ja enamasti valge jala järgi, seeneliha on rabe. Peaaaegu kõik need on söödavad, osa kupatatult, osa ilma. Süüa ei kõlba vaid ebameeldiva lõhnaga haisev pilvik.
Puravikud sobivad süüa kõik peale kahe liigi. Need on vähelevinud saatana kivipuravik, mida on Lääne-Eestis ning helepruuni kübara, roosa „svammi“ ning võrkja mustriga kollaka jalaga sapipuravik, mis pole mürgine, kuid on nii kibe, et väike tükike rikub kogu seenepoti. Peale selle on söödavad veel näiteks kukeseened, mida tunnevad enamasti kõik, kitsemamplid, sirmikud. Safransirmikutel on siiski üks liik, mida süüa ei tohi, see kasvab peamiselt parkides ja koduaedades.
„Raudne tõde on: kui kahtled, ära korja,“ ütleb seenetundja.
Seeneuputust soosis
ilmastik
Tänavust seeneuputust nimetab Uku Praks harukordseks: „Metsas on kõiki tuntud seeni, aga ka selliseid imelisi, mida pole elus enne kohanud ning millele ei oska ka mina nime anda.“
Seen on eosega paljunev ning seenekübar areneb siis, kui kaks primaarset seeneniiti on ühinenud, moodustub seeneniidistik ning sellest tekivad viljakehad ja pungad: „Kui seeneniitide liitumine ja pungade areng on hästi õnnestunud, saamegi palju seeni.“
Samas võivad pungad mõnikord küll olla välja arenenud, kuid on liiga kuiv. Mükoloogide üks arvamus on: kui näiteks sügis on kuiv ja jahe, ei pruugi pungad välja areneda ning arenevad alles järgmisel aastal. Nii võib juhtuda, et korraga arenevad viljakehadeks nii eelmise kui käesoleva aasta pungad ehk ühel aastal on metsas kahe aasta seened. Kas see on ka tänavu nii, ei oska Uku Praks öelda.
Ta lisab, et head seenesaaki on soosinud ilmastik – seentele on vaja piisavalt niiskust ja sobivat temperatuuri: „Kevad oli niiske ja jahe, juunis sadas veel lund, vett oli küllaldaselt ja siis tuli tohutu soojus.“
Ilmal on endise bioloogiaõpetaja kinnitusel mõju ka selles, et tänavu on seened väga vähe ussitanud. Seene ussitajad on putukad, seenesääsed. Pikk külm kevad pärssis nende arengut.
„Nii et kui seentele on kasvamiseks olnud head tingimused, siis putukatele vastupidi, kehvapoolsed. Ilmselt ka eelmine talv, suurvee vähesus kevadel ja külm juuni pidurdas nende elutegevust,“ selgitab Uku Praks.
Kuhu minna seenele?
Kirglik seeneline usub, et tänavu võib metsa minna, kuhu tahes, seeni on kõikjal.
„Head seenekohad on kiire ainevahetusega metsad: männikud, veidi kõrgemad kuusikud. Kuuseriisikate leidmiseks tasuks valida kuuse noorendik, sest seenjuur ehk mükoriisa on enamasti välja arenenud noortel puudel ja seentel,“ juhendab ta.
Kuusega seotud seened on veel pihkane liimik ja tõmmu riisikas. Männikus kasvavad männiriisikad, kuivas männikus ka liiva- ja lambatatikud, kitsemamplid, okas- ja lehtpuude segametsades sirmikud, lambaseenikud, pilvikud, haavariisikaid tasub otsida haavikust.
Kuigi metsades on praegu rahvast palju, ei maksa heituda, paari päevaga kasvavad juba käidud kohtadesse uued seened. Koduvallas nimetab Uku Praks heade seenekohtadena Kehra ja Aegviidu vahelist ala, kus on palju männimetsa. Veidi teistmoodi pinnasega ja rohkem kuusemetsad on Rooküla ja Kaunissaare vahel. Palju ja häid seenemetsi on Vikipalu ja Aegviidu vahel ning Vetla-Voose kandis.
„Sõltub, kui kaua on veel sooja ja niiskust, kuid tundub, et suurem riisikahooaeg on alles alguses või isegi ees,“ oletab seenetundja.
Ta lisab, et kui tavaliselt on esimesed öökülmad juba augustis, siis tänavu pole neid veel olnud ning ega esimesed öökülmad tavaliselt metsa alla jõuagi.
Parimad söögiseened
Kuigi osa söögiseeni vajab kupatamist, teised mitte, ei ole Uku Praksi kinnitusel tingimata vajalik nende korjamine eraldi nõusse, lühikese ajaga ei juhtu nendega midagi. Küll aga soovitab ta eraldi panna mõned pehmemad ja õrnemad seened, näiteks kuuseriisikad ning hoiatab, et pihkane liimik „värvib“ teised seened mustaks.
Millised on kõige paremad söögiseened, on tema arvates maitseküsimus: „Kõik oleneb, mida neist teha. Seenekastet eelistan ma igal juhul riisikatest. Aga kui tahan muna ja piimaga ülevalatud ahjus küpsetatud seenerooga, kasutan puravikke. Võib kasutada ka erinevaid liike koos. Väga mõnus on pannile pandud kupatatud seentele hakkida juurde pehmeid kupatamata kõlbavaid seeni.“
Üsna tavapärase seente marineerimise, soolamise ja sügavkülmutamise kõrval soovitab Uku Praks seeni ka hapendada. Ta teeb seda samamoodi, nagu hapendatakse kurke, kasutab mustsõstralehti ja tillivarsi, lihtsalt kurkide asemel on seened: „Hapendada võib ka selliseid seeni, mis muidu on toorelt mürgised, näiteks võiseen: leotad läbi ja paned kohe hapnema, kupatama sel juhul enam ei pea, mürk laguneb ka hapnemisel. Kõige puhtama hapu maitsega on pilvikud.“
Kui mõnel seenel, näiteks sirmikul ja kitsemamplil on jalg kiuline ja vintske ega sünni süüa, siis riisikatel ja puravikel on jalad sama maitsvad kui kübar.
„Minu isa rääkis, et eelmise Eesti Vabariigi ajal oli müügil marineeritud puravikujalgade konserv. See oli olnud haruldaselt hea, teadagi, mille juurde,“ muigab Uku Praks.
