Kümme aastat tagasi Valgejõe endisesse metskonnamajja elama kolinud ja seal veinivilla avanud Tiina Kuuler, kirjastuse Petrone Print kirjastaja Epp Petrone ja Eesti Sommeljeede Erakooli direktor Ene Ojaveski esitlesid pühapäeval, 21. juulil Valgejõe veinivillas uut raamatut „Meie veinid. Ajakirjanikust veinimeistriks“.
Selles kirjeldab ajakirjanikuks õppinud ja aastaid seda ametit pidanud Tiina Kuuler, kuidas otsustas senise töö jätta, kolida maale ja hakata veinimeistriks.
Autor meenutas esitlusel, et 2009. aastal pandi majanduskriisi tõttu ajakirjandusväljaandeid kinni, nii kadus ka tema töökoht: „Pidin mõtlema, kas teha mootorrataste parandamise töökoda või hakata tegema veini. Käisin Töötukassas koolitusel, alustasin veinitarvikute maaletoomisest. Et õpetada inimesi neid kasutama, hakkasin tegema koduveini valmistamise kursuseid. Edasi tuli oma veinikoda. Tookord oli Töötukassas reegel, et õppida sai samal erialal, milles oli jäädud tööta.“
Tema läks enda kulul sommeljeede erakooli, mis õpetas veine maitsma ja maitsetükke eraldama. Veinitegemise kohta lausus Tiina Kuuler veel, et teeb igat veini nii kaua, kuni endale meeldima hakkab.
Esitlusel oli juttu ka koostöös Maalehega korraldatud koduveinikonkursist, mis praeguseks on varjusurmas. Sommeljeede erakooli juht Ene Ojaveski tõdes, et esimesel konkursil 2011. aastal oli sajakonna veini seas üks võistlusvein väga hea, neli olid joodavad ja ülejäänud väga halvad. Tiina Kuuler kutsus kokku Koduveiniklubi, järgmisel konkursil osalenutest olid juba 30 veini head.
Valgejõe Veinivilla veine on saadetud peale Eesti veel Šveitsi, Austraaliasse, Pariisi veinivõitlustele, saavutatud on hõbemedaleid ja pronkse. Veinivilla rabarberi vein on saadaval Berliinis Michelini tärniga restoranis, Eestis on Sagadi mõisa restoranis. Tiina Kuuler lisas, et viimasel ajal on hakanud huvi pakkuma kangete alkoholijookide tegemine.
Ene Ojaveski ütles esitlusel raamatu kohta, et see tasub soetada, on huvitavalt kirjutatud ja kohati päris lõbus, saab ka veinitegemise nippe.
„Meie veinide“ lehekülgedel on juttu ka Valgejõe elanikest, elust külas ilma elektrita, uustulnukana võõras külas kohanemisest ja 2017. aasta augustitormist, mis niitis maha metsa küla keskel ja jättis piirkonna neljaks päevaks elektrita.
Epp Petrone hinnangul on Tiina Kuuler unikaalne ja hea kirjutaja, raamatu tellis temalt 8 aastat tagasi. Tiina Kuuler selgitas, et kirjutas jupiti, selleks oli aega talvel. Siis kadus mõneks ajaks veinitegemise motivatsioon ning ka raamatu kirjutamine jäi pooleli, sest ei teadnud, kuhu veinitegemisega jõuab või sootuks lõpetab. Kui motivatsioon eelmisel sügisel tagasi tuli, jätkas kirjutamisega ning andis käsikirja üle lepitud tähtajast kuu aega varem. Ta tõdes, et kirjutamist peab nautima ja palju lugusid jäi veel raamatust välja.
Küsimusele, kas temas on veel ajakirjanikku ja valmis ka sel alal tegutsema, vastas Tiina Kuuler, et veinitootmine on füüsiliselt koormav, kui enam raskeid anumaid tõsta ei saa, siis kirjutab memuaare.