Tei­se Kü­la Teat­ril esie­ten­dus Kõn­nus mo­nod­raa­ma „Ini­me­se hääl“

Pü­ha­päe­val, 8. det­semb­ril oli Kõn­nu Vii­na­köö­gis sa­mas kü­las te­gut­se­va Tei­se Kü­la Teat­ri esie­ten­dus. Tru­pi­ga mi­tu näi­den­dit la­vas­ta­nud ja ka va­rem näit­le­ja rol­lis ol­nud Pil­le Smir­no­va on see­kord pub­li­ku ees Jean Coc­teau mo­nod­raa­ma­ga „Ini­me­se Hääl“. La­vas­tas Ju­han Ku­bu Kol­gast, te­gu on näit­le­ja ja la­vas­ta­ja esi­me­se koos­töö­ga. Pil­le Smir­no­va tõ­des, et ük­si on ras­ke mo­no­näi­den­dit la­va­le tuua, seetõt­tu pa­lus Ju­han Ku­bu la­vas­ta­jaks.

Ju­han Ku­bu sõ­nul oli ta ko­he nõus, kui Pil­le Smir­no­va te­gi et­te­pa­ne­ku ai­da­ta mo­no­tük­ki la­vas­ta­da. Proo­ve teh­ti mit­mel pool, ka la­vas­ta­ja ko­dus. Kõn­nu Vii­na­köök va­li­ti esi­eten­du­se ko­haks, et oleks väi­ke ja hu­ba­ne koht män­gi­mi­seks.

Mo­nod­raa­mat „Ini­me­se hääl“ näeb Pil­le Smir­no­va esi­tu­ses järg­mi­sel pü­ha­päe­val, 15. det­semb­ril Kol­ga selt­si­ma­jas.

Jean Coc­teau kir­ju­tas näi­den­di „Ini­me­se hääl“ 1929. aas­tal. Li­gi sa­da aas­tat ta­ga­si loo­dud tekst on igi­kest­va­test tee­ma­dest – ar­mas­tu­sest, lõp­pe­nud koo­s­elust, hü­vas­ti­jä­tust. Nai­ne rää­gib te­le­fo­nis ar­mas­ta­tud me­he­ga, kes on leid­nud tei­se elu­kaas­la­se. Mit­mel kor­ral kat­ke­vas ja tä­nu me­he ta­ga­si he­lis­ta­mi­se­le jät­ku­vas te­le­fo­ni­vest­lu­ses on nai­se jutt mee­le­heit­lik ja loo­tu­se­tu, al­laand­lik, inim­li­kult sii­ras ja ar­mas­tav, kuid sa­mas ka roh­ke­te luis­ka­mis­te­ga.
Pil­le Smir­no­va rää­kis, et on pi­ke­mat ae­ga mõel­nud sel­lest näi­den­dist ja ka lu­ge­nud mit­mel kor­ral. Mo­no­tükk on täie­li­kult ühe näit­le­ja õl­ga­del ning pi­ka te­le­fo­ni­vest­lu­se tekst nõuab head mä­lu, kuid tal­le meel­dib mo­no­loo­ge pä­he õp­pi­da.

Kuu­sa­lu­rah­va Teat­ri näit­le­ja Ene Vald­mann kom­men­tee­ris, et eten­dus oli mõt­le­ma­pa­nev: „See on Pil­lelt vä­ga jul­ge pea­le­hak­ka­mi­ne ja kii­tus tal­le sel­le eest. Meie ku­na­gi­ne näi­te­juht Ven­do Pee­bo rõ­hu­tas pi­de­valt, kui­das ta soo­vib nä­ha näit­le­ja näost, et mõ­te lii­gub. Pil­le oli oma rol­lis tu­ge­valt sees ning hoi­dis pub­li­kut en­da mõt­te lii­ku­mi­se­ga pi­de­valt kaa­sas. Esi­eten­du­seks oli va­li­tud õi­ge paik, see an­dis tü­ki­le pal­ju juur­de. Ning kind­las­ti kii­du­sõ­nad ka la­vas­ta­ja­le!“

Ka Kuu­sa­lu­rah­va Teat­ri näit­le­ja Hel­le Soots tun­nus­tas: „Su­per­häs­ti män­gi­tud, po­le liht­ne ük­si kan­da sel­list osa, näi­den­di si­su on vä­ga sü­gav. Meel­dis ka la­vas­ta­ja lä­he­ne­mi­ne, pi­sias­jad olid häs­ti lä­bi mõel­dud. Muu­si­ka va­lik oli sa­mu­ti vä­ga hea – Mar­ju Kuu­di laul „Raa­gus sõ­nad“ eten­du­se lõ­pus pa­ni elu üle mõt­le­ma.“

„Ini­me­se hääl“ on Pil­le Smir­no­va esi­tu­ses kol­mas mo­no­draa­ma. Kaks aas­tat ta­ga­si su­vel olid tal Kõn­nu Vii­na­köö­gis Ka­ti Mu­ru­ta­ri mo­no­näi­den­di „Mi­na, nai­ne“ esie­ten­dus ja ka mi­tu eten­dust. Aas­tal 2020 tõi ta Kõn­nu kü­la­ma­jas la­va­le Väi­no Ui­bo mo­no­tü­ki „Hõ­be­pulm“, mi­da ko­roo­na tõt­tu jõu­ti män­gi­da vaid nel­jal kor­ral.

Ala­tes tä­na­vu sü­gi­sest on Tei­se Kü­la Teat­ri ka­tu­sor­ga­ni­sat­sioon MTÜ Kuu­sa­lu­rah­va Tea­ter. „Ole­me Kuu­sa­lu­rah­va Teat­ri sõ­sar­tea­ter,“ lau­sus Pil­le Smir­no­va.