„Lahkun töölt kerge südamega – kõik, mida soovisin, on tehtud,“ ütleb viimaseid päevi Kehra Lastetare direktorina töötav VIKTORIA BORIKOVA.
Käesolev nädal on tal Lastetares viimane – suve alguses andis Kehra lasteaias 41 aastat, sellest 27 juhina, töötanud Viktoria Borikova lahkumisavalduse. Kuigi pensionini on paar aastat aega, otsustas nüüd töölt ära minna.
Ta põhjendab, et kõik planeeritu sai tehtud ning 2008. aastal alanud lasteaia põhjalik uuendamine on enam-vähem valmis, rühmad on renoveeritud, suur osa majast saanud uue fassaadi: „Maja sees on jäänud remontida veel koridorid ja õpetajate tuba, väljast osa fassaadi. Aga las jääb ka järgmisele direktorile midagi.“
14 aastat medõde
Lastetaresse läks Viktoria Borikova tööle 1975. aastal. Eestisse ja Kehrasse oli kolinud aasta varem. Ta on sündinud ja kasvanud Siberis, Krasnojarski krais, lõpetas seal meditsiinikooli, aga kuna ema oli surnud, tuli 19aastane neiu tädi kutsel Eestisse, oma Siberisse küüditatud isa kodumaale. Tädi ja ka isa elasid Kehras.
Esialgu oli ta tehases velsker. Kui Kehra lasteaia meditsiiniõde Helve Kask läks 1975. aastal kolmeks kuuks kursustele, pandi Viktoria Borikova teda asendama. 1976. aasta alguses vormistati päriselt tööle.
„Lasteaed oli suur, majas 12 rühma ja 280 last, oli vajadus mitme tervishoiutöötaja järele. Töötasime siis Erna Jaanuse ja Helve Kasega kolmekesi. Tööd oli palju: pidime lapsi mõõtma-kaaluma, jälgima nende tervist, tegema kaitsesüste,“ jutustab Viktoria Borikova ja tunnistab, et tegelikult talle see töö eriti ei meeldinud.
„Kui meditsiinikoolis õppisime lastehaiguste eriala, siis ütlesin alati, et lastega ei hakka ma kunagi töötama. Aga saatus tahtis vastupidi.“
Juhatajaks kasvatajate soovil
1989. aasta kevadel, kui lasteaia toonane juhataja Anu Kell lahkus, oli aeg, kus juhte valisid asutuste töötajad. Enne seda oli Kehra tehase töötajad valinud enda juhiks Žanna Botvinkina.
„Olin juhatajat paar korda puhkuste ajal asendanud, mul oli palju ideid ja unistusi, mida võiks lasteaias teha, kuid juhatajaks ma saada ei tahtnud – mul oli vaid keskeriharidus ja meditsiin on pedagoogikast hoopis teisest ooperist. Kuid oma kollektiivi naised hakkasid utsitama, et kandideeriksin,“ jutustab Viktoria Borikova.
Lasteaiast soovis juhatajaks saada veel mitu pedagoogi. Miks suurem osa kollektiivist eelistas teda, ei oska Lastetare kauaaegne juht öelda: „Võib-olla mõjus see, et olid mind juhataja asendamiste ajal selles rollis näinud. Võib-olla tundus mu iseloom nende omadega klappivat.“
Siiski tunneb ta tagantjärele, et see oli üsna pea ees tundmatusse hüppamine, oli väga suur hirm, seda enam, et pedagoogikas polnud mingeid kogemusi.
„Praegu mõtlen, kuidas ma siiski nii julge olin,“ imestab ta ja toob näite: „Lasin lasteaia hoovist maha võtta vanad lagunenud varjualused. Naised esitasid minu peale tehasesse kaebuse ja sealt tuli kohale komisjon. Tõestasin, et katusealused olid ohtlikus seisukorras ja tuli maha võtta.“
Viktoria Borikova ütleb, et on väga tänulik Lepatriinu ja Alavere lasteaia toonastele juhatajatele Aime Kozikule ja Salme Söönurmele, kes teda algusaegadel väga palju aitasid.
1990. aastal läks ta õppima Peterburi Herzeni-nimelise pedagoogikaülikooli Tallinna filiaali. Kaks aastat hiljem filiaal suleti ning järgmised kaks aastat tuli käia Peterburis. Kursuse 25st alustajast lõpetas ülikooli 11: „Peterburi käia polnud kerge. Viisat oli vaja, rahaliselt oli kulukas, süda valutas, kuidas lasteaias hakkama saadakse, kui mind kolm-neli nädalat järjest ei ole, ka mul endal oli väike laps kodus.“
Tehase pankrot sulges ka lasteaia
1992. aasta sügisel, kui Kehra paberitehas läks pankrotti, suleti tehasele kuulunud kütte ja elektrita jäänud lasteaed, töötajad saadeti palgata puhkusele.
„Oli väga raske aeg. Torud ja tualettpotid lõhkesid, olid avariid ja uputused. Käisime majandusjuhataja Leontina Tomatšukiga iga päev siin, aga midagi teha ei saanud,“ meenutab Viktoria Borikova.
Kuu aega hiljem, 1. detsembril, avati lasteaias uuesti esimene rühm: „Pöördusin alevivanema Jüri Lillsoo poole, et tuleb midagi teha, maja laguneb. Ta võttis meid alevivalitsuse alla, hakkasime tegema ettevalmistusi lasteaia taasavamiseks.“
Alustati minimaalse koosseisu ja ühe segarühmaga, kus oli 28 eesti ja vene last. Järgmisel kevadel avati teine rühm, veel aasta hiljem oli neid neli. Rohkem polnud tookord vaja – osa tehase töötajaist oli taasiseseisvumise järel kolinud Venemaale, osa tegid seda pärast töökaotust.
Nüüd, üle 20 aasta hiljem, on 1995. aastast Lastetare nime kandvas lasteaias 7 rühma ning lapsi 110.
Majandusinimene
40-le aastale tagasi vaadates imestab Viktoria Borikova, kuidas on tal õnnestunud hoolimata võimude vahetusest ikka ametis püsida, kuigi näiteks koolijuhte on Kehras selle aja jooksul vahetunud viis. Ta kinnitab, et pole töökoha pärast tundnud kunagi hirmu, pigem oli veidi mures, kui täitus esimene tähtajaline tööleping: „Aga mõtlesin, kui mul on targad ülemused, siis teevad nad õigeid otsuseid.“
Viktoria Borikova peab end majandusinimeseks, pedagoogilise töö osas on andnud vabaduse õppealajuhatajale: „Tundsin kohe alguses, et suudan lasteaeda teha paremaks, nägin, mida on vaja remontida. Esialgu käisin sageli tehases Žanna Botvinkina jutul, ta aitas. Millegipärast on mul inimestega vedanud, kõik on toetanud. Soovid on muidugi alati suuremad – eelmisel aastal ütlesin vallavanemale, et andke mulle miljon, siis teen lasteaias veel palju – kuid olen olnud rahul ka sellega, mis oleme saanud. Aastad on läinud väga kiiresti, oleksin lasteaeda tulnud nagu eile. Ma väga armastan seda lasteaeda ja oma tööd, kuid tunnen, et minu aeg siin on lõppenud, lasteaeda on vaja edasi arendada. Tänan kõiki, kellega olen koos töötanud.“
