Tee­tä­hi­sed Kuu­sa­lu ki­ri­kuõ­pe­ta­jalt EDUARD SA­LU­MÄELT

129
Pas­tor EDUARD SA­LU­MÄE oma ka­bi­ne­tis 1980nda­tel aas­ta­tel. Fo­to Sa­lu­mäe pe­rear­hiiv

PEE­TER PAE­NURM

Lau­päe­val, 28. sep­temb­ril möö­dub kauaaeg­se Kuu­sa­lu ki­ri­kuõ­pe­ta­ja, ki­ri­kue­lu eden­da­ja, ki­ri­ku­muu­si­ku ja vai­mu­li­ke lau­lu­de tõl­ki­ja Eduard Sa­lu­mäe sün­nist 100 aas­tat.

Nõu­ko­gu­de oku­pat­sioo­ni pe­rioo­dil saa­bus kord Kuu­sa­lu post­kon­to­ris­se ki­ri, ümb­ri­kul saa­jaks oli mär­gi­tud Eduard Ah­rens. Pos­til­jon tõi kir­ja ko­gu­du­se õpe­ta­ja Eduard Sa­lu­mäe­le. Ja nii pi­di­gi mi­ne­ma.

Pas­tor Eduard Ah­ren­sist on vii­ma­sel ajal pal­ju rää­gi­tud ja kir­ju­ta­tud. Juu­be­li pu­hul on hu­vi­tav mee­nu­ta­da ka teist Kuu­sa­lu pas­tor Eduar­di.

Tar­tu­maalt pä­rit Eduard Sa­lu­mäe alus­tas Kuu­sa­lus tööd 1. no­vemb­ril 1953. Koos abi­kaa­sa Jo­han­na­ga ko­lis pas­to­raa­ti 6 last, va­nim poeg 13, noo­rim pea­gi ka­he­seks saa­mas. Hil­jem kas­vas pe­re 7lap­se­li­seks.

Eduard Sa­lu­mäe vai­mu­li­ku­töö al­gas 1945-1950 Vil­jan­di­maal Pais­tus, eda­si tee­nis ta 2 aas­tat Tar­tu­maal Ko­da­ve­re ja Alats­ki­vi ko­gu­du­si ja aas­ta­ke­se taas Vil­jan­di­maal, Tar­vas­tus.

Kuu­sa­lus oo­tas õpe­ta­ja­pe­ret suur pas­to­raat ja aed ning pal­ju-pal­ju tööd suu­res ko­gu­du­ses. Kolm aas­ta­küm­met Kuu­sa­lu, Lok­sa ja Lee­si ko­gu­du­si tee­ni­des said te­ma elu­tööks.

Ki­ri­ku­muu­sik-vai­mu­lik ja lau­lu­tõl­ki­ja
Eduard Sa­lu­mäe unis­tas ju­ba lap­se­na ki­ri­kuõ­pe­ta­ja tööst. Säi­li­nud on te­ma poi­si­põl­ves kir­ju­ta­tud jut­lu­si ja kä­sit­si ilu­kir­jas maa­li­tud vai­mu­lik­ke aja­kir­ju. Ki­ri­kuõ­pe­ta­jaks sai ta al­les pä­rast sõ­da.

Te­ma esi­me­ne amet ki­ri­kus oli hoo­pis ki­ri­ku­muu­sik. Muu­si­ka­li­selt an­de­kas Eduard õp­pis Tar­tu Kõr­ge­mas Muu­si­ka­koo­lis ore­lit ja te­gut­ses 20aas­ta­se­na Tar­tu Pau­lu­se ko­gu­du­ses or­ga­nist-koo­ri­ju­hi­na. Sa­mu­ti te­gi ta Pais­tus nii vai­mu­li­ku­tööd kui ju­ha­tas oma asu­ta­tud ki­ri­ku­koo­ri. Ka Kuu­sa­lu ko­gu­du­ses koh­tas üs­na sa­ge­li, et ta is­tus kla­ve­ri või har­moo­niu­mi ta­ha ja saa­tis ko­raa­li, abi­kaa­sa soo­lo­lau­lu või las­te esi­ne­mist.

Ki­ri­ku­lau­lu elav­da­mi­seks tõl­kis Sa­lu­mäe uu­si lau­le ja tut­vus­tas neid ju­ma­la­tee­nis­tu­se lau­lu­leh­te­de kau­du. Ku­na tol ajal ei saa­nud ko­gu­dus ise lau­lu­leh­ti trük­ki­da, pal­jun­das abi­kaa­sa Jo­han­na lau­lu­leh­ti trü­ki­ma­si­nal õhu­ke­se­le pa­be­ri­le ja lä­bi ko­pee­ri, ku­ni 10 leh­te kor­ra­ga. Koo­ri noo­ti­de, aga ka vai­mu­li­ku si­su­ga post­kaar­ti­de pal­jun­da­mi­seks ka­su­ta­ti Kuu­sa­lus ai­nu­laad­set fo­to­koo­pia la­hen­dust. Neid ae­gu ise­loo­mus­tab häs­ti väl­jend „Kui kui­da­gi ei saa, siis kui­da­gi ik­ka saab.“

Eduard Sa­lu­mäe on Soo­me lau­lu­raa­ma­tust ja teis­test vai­mu­li­kest lau­lu­ko­gu­dest tõl­ki­nud üle sa­ja ko­raa­li, soo­lo- ja koo­ri­lau­lu, seal­hul­gas las­te­lau­le. Neist 15 on jõud­nud ka 1991. aas­tal il­mu­nud „Ki­ri­ku lau­lu- ja pal­ve­raa­ma­tus­se“. Neist tun­tu­mad on jõu­lu­laul „Ei au, ei hiil­gust ot­si ma“ (13), pal­ve­laul „Pü­ha Vaim, puu­du­ta mind­ki“ (134) ja aja­tu sõ­nu­mi­ga su­ve­laul „Vaid het­ke kes­tab su­vi“ (396). Lau­lu­raa­ma­tus on ka 1970. aas­ta piib­li­pü­haks loo­dud mä­les­tus­laul „Kui vä­sib üks, siis tei­se kät­te an­na sa käsk ja kut­se saa­da kül­va­jaks…“ (246).

Soe ki­rik
Kuu­sa­lu ko­gu­dus oli Eduard Sa­lu­mäe ajal Har­ju­maa suu­re­maid ja ak­tiiv­se­maid. Sa­lu­mäe oli hea jut­lus­ta­ja ja aus­ta­tud hin­ge­kar­ja­ne. 1950nda­tel aas­ta­tel pi­das ki­ri­kuõ­pe­ta­ja Kuu­sa­lus li­saks ju­ma­la­tee­nis­tus­te­le vä­ga pal­ju ta­li­tu­si: aas­tas oli ris­ti­mi­si, lee­ri­lap­si ja ma­tu­seid ku­ni 70, lau­la­tu­si ku­ni 25, um­bes 40 ar­mu­laua ja­ga­mist ko­dus. 1960nda­tel vä­he­nes ta­li­tus­te arv mas­siiv­se ki­ri­ku­vas­ta­se pro­pa­gan­da ja krist­las­te ta­ga­kiu­sa­mi­se tõt­tu tun­du­valt. Kuid ise­gi sü­ga­val stag­naa­jal ei ol­nud Kuu­sa­lus aas­tat, mil ris­ti­tu­te ja lee­ri­las­te arv oleks ol­nud 0.

Sa­lu­mäe pöö­ras pal­ju tä­he­le­pa­nu ka ki­ri­ku­hoo­ne hu­ba­su­se­le. Kuu­sa­lus te­gut­se­sid nõu­ko­gu­de ajal tub­li ju­ha­tus ja pal­ju kaas­töö­li­si. See või­mal­das al­ga­ta­da ja teoks te­ha suu­ri plaa­ne. Üheks sil­ma­paist­va­maks et­te­võt­mi­seks sai ki­ri­kus­se kesk­küt­te ehi­ta­mi­ne. Oli aas­ta 1957. Ju­ba eel­mi­sel su­vel han­gi­ti Son­dast au­ru­ka­tel. Uud­ne mõ­te ki­ri­ku kesk­küt­test sai nii toe­tust kui vas­tu­sei­su. Järg­mi­sel aas­tal läks ome­ti töö lah­ti. Kat­la­ma­ja ehi­ta­ti al­ta­ri­ruu­mi lõu­na­kül­je­le keld­ris­se. Ku­na eks­ka­vaa­to­rit ei lu­ba­tud, kae­va­ti keld­ri­sü­vend kä­sit­si. La­bi­das löö­di maas­se 19. au­gus­til. Iga päev käis va­ba­taht­lik­ke abi­li­si kae­va­mas, lao­ti al­ta­ri­ruu­mi sei­na al­la sü­ga­vam vun­da­ment ja ehi­ta­ti keld­ri vä­lis­sein, tõs­te­ti ka­tel sis­se ja va­la­ti ka­tus pea­le, ki­ri­kus­se pan­di ra­diaa­to­rid. Ju­ba 22. det­semb­ril sai Kuu­sa­lu ki­rik esi­me­seks kesk­küt­te­ga ki­hel­kon­na­ki­ri­kuks Ees­tis. See küt­te­süs­teem tee­nis ko­gu­dust us­ta­valt 40 aas­tat.

Pas­to­raa­di hoid­mi­ne
Nõu­ko­gu­de oku­pat­sioo­ni ajal Ees­tis kõik ko­gu­dus­te hoo­ned nat­sio­na­li­see­ri­ti, muu­de­ti koo­liks, haig­laks, kul­tuu­ri­ma­jaks, laoks või muuks sel­li­seks. Neid ehi­ta­ti üm­ber, lõ­hu­ti ja lam­mu­ta­ti. Kuu­sa­lus teh­ti 1957. aas­tal tall-tõl­la­kuu­rist koo­pe­ra­tii­vi la­du. 1966. aas­tal ko­lis pas­to­raa­ti raa­ma­tu­ko­gu, siis loo­maarst ja tei­si­gi. Kuid pool pas­to­raa­ti, aed ja ki­ri­ku­park pü­si­sid ko­gu­du­se ka­su­ta­da ja hal­la­ta.

Ko­gu­dus hoo­lit­ses pas­to­raa­di re­mon­di eest ja Sa­lu­mäe isik­li­kult käis raa­ma­tu­ko­gu ko­hal lä­bi sa­da­nud ka­tust lap­pi­mas. 1965-1973 ehi­ta­ti ki­ri­ku kõr­val asuv lee­ri­ma­ja üm­ber ko­gu­du­se­ma­jaks. Nõn­da suu­de­ti Kuu­sa­lu ki­ri­ku­mõi­sa ter­vi­kut hoi­da suur­te nõu­ko­gu­li­ke üm­ber­ku­jun­dus­te eest. Tä­nu too­na­se­le aru­ka­le ja jär­je­kind­la­le te­gut­se­mi­se­le on Kuu­sa­lu ki­ri­kuõu oma hoo­ne­te­ga Ees­tis ai­nus nii ter­vi­ku­na säi­li­nud ki­ri­ku­mõi­sa komp­leks.

Pä­rand
Eduard Sa­lu­mäe su­ri oo­ta­ma­tult 13. juu­nil 1985, kui NSV­Lis al­les hak­ka­sid pu­hu­ma värs­ke­mad tuu­led. Ki­ri­ku­töös elas ta aga oma plaa­ni­de ja te­ge­mis­te­ga ajast ees, sai sel­le eest ka ki­ri­ku­va­lit­su­selt noo­mi­da ja ta­lus mit­te­mõist­mist. Sa­lu­mäe töö ula­tub tä­na­ses­se ki­ri­kuel­lu. Ta oli men­tor 7 tu­le­va­se­le vai­mu­li­ku­le, ees­ku­ju ja jul­gus­ta­ja roh­ke­ma­te­le. Te­ma pe­re mit­mest põlv­kon­nast on tul­nud ki­ri­kus­se 5 vai­mu­lik­ku ja 7 ki­ri­ku­muu­si­kut.