PEETER PAENURM
Laupäeval, 28. septembril möödub kauaaegse Kuusalu kirikuõpetaja, kirikuelu edendaja, kirikumuusiku ja vaimulike laulude tõlkija Eduard Salumäe sünnist 100 aastat.
Nõukogude okupatsiooni perioodil saabus kord Kuusalu postkontorisse kiri, ümbrikul saajaks oli märgitud Eduard Ahrens. Postiljon tõi kirja koguduse õpetaja Eduard Salumäele. Ja nii pidigi minema.
Pastor Eduard Ahrensist on viimasel ajal palju räägitud ja kirjutatud. Juubeli puhul on huvitav meenutada ka teist Kuusalu pastor Eduardi.
Tartumaalt pärit Eduard Salumäe alustas Kuusalus tööd 1. novembril 1953. Koos abikaasa Johannaga kolis pastoraati 6 last, vanim poeg 13, noorim peagi kaheseks saamas. Hiljem kasvas pere 7lapseliseks.
Eduard Salumäe vaimulikutöö algas 1945-1950 Viljandimaal Paistus, edasi teenis ta 2 aastat Tartumaal Kodavere ja Alatskivi kogudusi ja aastakese taas Viljandimaal, Tarvastus.
Kuusalus ootas õpetajaperet suur pastoraat ja aed ning palju-palju tööd suures koguduses. Kolm aastakümmet Kuusalu, Loksa ja Leesi kogudusi teenides said tema elutööks.
Kirikumuusik-vaimulik ja laulutõlkija
Eduard Salumäe unistas juba lapsena kirikuõpetaja tööst. Säilinud on tema poisipõlves kirjutatud jutlusi ja käsitsi ilukirjas maalitud vaimulikke ajakirju. Kirikuõpetajaks sai ta alles pärast sõda.
Tema esimene amet kirikus oli hoopis kirikumuusik. Muusikaliselt andekas Eduard õppis Tartu Kõrgemas Muusikakoolis orelit ja tegutses 20aastasena Tartu Pauluse koguduses organist-koorijuhina. Samuti tegi ta Paistus nii vaimulikutööd kui juhatas oma asutatud kirikukoori. Ka Kuusalu koguduses kohtas üsna sageli, et ta istus klaveri või harmooniumi taha ja saatis koraali, abikaasa soololaulu või laste esinemist.
Kirikulaulu elavdamiseks tõlkis Salumäe uusi laule ja tutvustas neid jumalateenistuse laululehtede kaudu. Kuna tol ajal ei saanud kogudus ise laululehti trükkida, paljundas abikaasa Johanna laululehti trükimasinal õhukesele paberile ja läbi kopeeri, kuni 10 lehte korraga. Koori nootide, aga ka vaimuliku sisuga postkaartide paljundamiseks kasutati Kuusalus ainulaadset fotokoopia lahendust. Neid aegu iseloomustab hästi väljend „Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.“
Eduard Salumäe on Soome lauluraamatust ja teistest vaimulikest laulukogudest tõlkinud üle saja koraali, soolo- ja koorilaulu, sealhulgas lastelaule. Neist 15 on jõudnud ka 1991. aastal ilmunud „Kiriku laulu- ja palveraamatusse“. Neist tuntumad on jõululaul „Ei au, ei hiilgust otsi ma“ (13), palvelaul „Püha Vaim, puuduta mindki“ (134) ja ajatu sõnumiga suvelaul „Vaid hetke kestab suvi“ (396). Lauluraamatus on ka 1970. aasta piiblipühaks loodud mälestuslaul „Kui väsib üks, siis teise kätte anna sa käsk ja kutse saada külvajaks…“ (246).
Soe kirik
Kuusalu kogudus oli Eduard Salumäe ajal Harjumaa suuremaid ja aktiivsemaid. Salumäe oli hea jutlustaja ja austatud hingekarjane. 1950ndatel aastatel pidas kirikuõpetaja Kuusalus lisaks jumalateenistustele väga palju talitusi: aastas oli ristimisi, leerilapsi ja matuseid kuni 70, laulatusi kuni 25, umbes 40 armulaua jagamist kodus. 1960ndatel vähenes talituste arv massiivse kirikuvastase propaganda ja kristlaste tagakiusamise tõttu tunduvalt. Kuid isegi sügaval stagnaajal ei olnud Kuusalus aastat, mil ristitute ja leerilaste arv oleks olnud 0.
Salumäe pööras palju tähelepanu ka kirikuhoone hubasusele. Kuusalus tegutsesid nõukogude ajal tubli juhatus ja palju kaastöölisi. See võimaldas algatada ja teoks teha suuri plaane. Üheks silmapaistvamaks ettevõtmiseks sai kirikusse keskkütte ehitamine. Oli aasta 1957. Juba eelmisel suvel hangiti Sondast aurukatel. Uudne mõte kiriku keskküttest sai nii toetust kui vastuseisu. Järgmisel aastal läks ometi töö lahti. Katlamaja ehitati altariruumi lõunaküljele keldrisse. Kuna ekskavaatorit ei lubatud, kaevati keldrisüvend käsitsi. Labidas löödi maasse 19. augustil. Iga päev käis vabatahtlikke abilisi kaevamas, laoti altariruumi seina alla sügavam vundament ja ehitati keldri välissein, tõsteti katel sisse ja valati katus peale, kirikusse pandi radiaatorid. Juba 22. detsembril sai Kuusalu kirik esimeseks keskküttega kihelkonnakirikuks Eestis. See küttesüsteem teenis kogudust ustavalt 40 aastat.
Pastoraadi hoidmine
Nõukogude okupatsiooni ajal Eestis kõik koguduste hooned natsionaliseeriti, muudeti kooliks, haiglaks, kultuurimajaks, laoks või muuks selliseks. Neid ehitati ümber, lõhuti ja lammutati. Kuusalus tehti 1957. aastal tall-tõllakuurist kooperatiivi ladu. 1966. aastal kolis pastoraati raamatukogu, siis loomaarst ja teisigi. Kuid pool pastoraati, aed ja kirikupark püsisid koguduse kasutada ja hallata.
Kogudus hoolitses pastoraadi remondi eest ja Salumäe isiklikult käis raamatukogu kohal läbi sadanud katust lappimas. 1965-1973 ehitati kiriku kõrval asuv leerimaja ümber kogudusemajaks. Nõnda suudeti Kuusalu kirikumõisa tervikut hoida suurte nõukogulike ümberkujunduste eest. Tänu toonasele arukale ja järjekindlale tegutsemisele on Kuusalu kirikuõu oma hoonetega Eestis ainus nii tervikuna säilinud kirikumõisa kompleks.
Pärand
Eduard Salumäe suri ootamatult 13. juunil 1985, kui NSVLis alles hakkasid puhuma värskemad tuuled. Kirikutöös elas ta aga oma plaanide ja tegemistega ajast ees, sai selle eest ka kirikuvalitsuselt noomida ja talus mittemõistmist. Salumäe töö ulatub tänasesse kirikuellu. Ta oli mentor 7 tulevasele vaimulikule, eeskuju ja julgustaja rohkematele. Tema pere mitmest põlvkonnast on tulnud kirikusse 5 vaimulikku ja 7 kirikumuusikut.