Aru­här­ma ta­lu Ani­ja val­las Kuu­sa­lu ki­hel­kon­nas

ANTS MIID­LA

Aru­här­ma ta­lu oli Ani­ja val­la Kuu­sa­lu ki­hel­kon­na prae­gu­ses Rau­do­ja kü­las oma aja­loo ja ta­lu ini­mes­te saa­tus­te poo­lest era­kord­ne.

Aru­her­ma ta­lu en­di­ses Kõr­ve kü­las os­tis Ani­ja pa­run Cons­tan­tin Un­gern-Stern­ber­gilt 1850nda­tel aas­ta­tel Joo­sep Os­kar, kes oli Kuu­sa­lu ki­rik­las pas­tor Kent­man­ni juu­res kut­sar-ai­da­mees. Nii ni­me­ta­ti ame­ti­koh­ta, mis ühen­das en­das ma­jan­dus­ju­hi ja kut­sa­ri ame­teid. Joo­sep Os­kar ole­vat ol­nud val­las­laps, te­ma ema abiel­lus hil­jem Ani­ja Kalt­sa­mäe Tam­me­ga. Joo­se­pi bio­loo­gi­li­ne isa ole­vat ol­nud üks mõi­sa noor­här­ra­dest. See võis juh­ti­da Kol­gas või siis, kui noor­här­ra oli Ani­jal „virt­saf­ti“ õp­pi­mas. („Üles­mär­ki­mi­si ajast ja elust.“ Koos­ta­nud Ee­va Re­ba­ne, Ma­ri-Ann Urb, Olev Ran­nik.Võn­si, Kuu­sa­lu 2013).

Joo­sep Os­kar abiel­lus Kuu­sa­lus ol­les, seal sün­di­sid ka esi­me­sed lap­sed. Te­ma abi­kaa­sa ni­mi oli An­na, (sün­di­nud Lind­west) Kuu­sa­lu Li­hu­kõr­velt.

Aru­här­ma ta­lu suu­rus oli 29,44 hek­ta­rit. Joo­se­pil ja An­nal sün­di­sid viis poe­ga ja kaks tü­tart: Gus­tav, Joo­sep, Ama­lie, Lud­vig, An­na ja Hans ning 10nä­da­la­selt sur­nud Vol­de­mar. Esial­gu oli Aru­här­mal ema las­te­ga, ku­na isa Kuu­sa­lus Kent­man­ni juu­res eda­si tee­nis. Vars­ti ko­lis ta aga Aru­här­ma­le.

Va­na­dus­põl­ves 1909-1910 vii­bis Joo­sep Os­kar va­he­te­va­hel Võn­si ta­lus. Ta oli kesk­mist kas­vu sa­le taat – hall ha­be ja hal­lid juuk­sed. Kesk­mi­selt ju­tu­kas. Ar­mas­tas „sõ­na­koo­ku“ ve­da­da – nii ni­me­ta­ti nal­ja­too­nis vaid­lust. Tah­tis kan­ges­ti igal pool abiks ol­la, küll han­gu­ga hei­nu küü­ni aja­da ja noo­re ho­bu­se oh­je oma kät­te. Ta sol­vus tõ­si­selt, kui pereisa se­da tal­le ei lu­ba­nud. Ta ei suut­nud aru saa­da oma va­na­dus­nõr­ku­sest. Te­ma­ga oli hä­das ka poeg Hans ko­dus. Va­na Joo­sep su­ri 1911. aas­ta pai­ku („Au­gust Ran­ni­ku mä­les­tu­sed“, 1978).

Ani­ja val­la Aru­här­ma ja Kuu­sa­lu val­la Võn­si ta­lud olid su­gu­las­te ta­lud ja nen­de ini­me­sed olid oma­va­hel ti­he­das lä­bi­käi­mi­ses. Võn­si ta­lu asus kuul­sa Tü­li­ve­re ta­lu ja Tü­li­ve­re tam­me naab­ru­ses. Joo­se­pi ja An­na lap­sed, saa­nud ko­dust 3 aas­tat val­la­koo­li, trü­gi­sid iseõp­pi­mi­se toel ha­rul­da­se vi­sa­du­se­ga eda­si. Neist sai kõi­gist roh­kem kui ta­va­li­ne kü­la­mees või -nai­ne.
Joo­se­pi ja An­na va­ne­mast tüt­rest Ama­lie Ran­ni­kust (Ii­tal) sai­ Võn­si ta­lu pe­re­nai­ne Kiius. Poeg Joo­sep Os­kar oli vii­ma­sed aas­tad Kaug-Idas raud­tee­jaa­ma ülem. Elas pi­ke­mat ae­ga Ir­kuts­kis ja Ha­ba­rovs­kis. Ko­dus käis ta har­va, sest sealt ko­ju­sõit võt­tis ae­ga mi­tu nä­da­lat. Tea­da on, et ta op­tee­ri­mi­se ajal alus­tas 1920. aaas­tal ko­ju­sõi­tu, aga ko­ju ei jõud­nud.

Fo­tog­raaf GUS­TAV OS­KAR
Va­nem poeg Gus­tav oli tun­tud fo­tog­raaf Tal­lin­nas, tal oli fo­toä­ri Väi­ke-Kar­ja uu­lits nr 12. Ta on pil­dis­ta­nud Ees­ti­maa pal­ju­sid koh­ti, te­ma vär­vi­fo­to­de­ga pilt­post­kaar­te an­dis väl­ja Koit­jär­ve me­he Ja­kob Ploom­puu kir­jas­tus. Ja­kob Ploom­puu ema ja Gus­ta­vi ema olid õed. Gus­ta­vi pil­ti­de­ga post­kaar­te on ka Ani­ja val­la koh­ta: Koit­jär­ve Laa­ne, Koit­jär­ve maas­tik, Jä­ga­la jõ­gi Keh­ras jne.

Fo­tog­raaf Gus­tav Os­kar ehi­tas 1906. aas­tal Nõm­me­le ma­ja, võt­tis osa Nõm­me kul­tuu­rie­lust, oli ko­ha­lik prit­si­mees. Ta su­ri Nõm­mel. Te­ma ma­tu­se­ta­li­tust kau­nis­tas Nõm­me tu­le­tõr­jeor­kes­ter. Ra­hu­mäe kal­mis­tu­le on mae­tud Gus­tav Os­ka­ri ni­me­ga mees, ma­tu­se ajaks on mär­gi­tud 1. jaa­nuar 1926. Krun­di aad­ress on Pü­ha­vai­mu va­na A esi­me­ne, ri­da 13, plats 5.
Gus­tav Os­ka­ri va­rad on üles kir­ju­ta­tud 7. ok­toob­ril 1926. Tal oli Nõm­mel 2 ma­ja. Üks aad­res­sil Pär­nu mnt 87 (hi­li­se­ma numb­ri­ga 375) ja tei­ne Los­si 23. See Pär­nu mnt ma­ja asus raa­ma­tu­kaup­lu­se kõr­val lin­na poo­le ning lam­mu­ta­ti maan­tee õg­ven­da­mi­sel 1980nda­te aas­ta­te lõ­pus. Nõm­me Vaes­te­las­te koh­tu toi­mi­ku jär­gi Gus­tav Os­ka­ril lap­si pol­nud. Kõik te­ma va­rad müü­di võl­ga­de kat­teks. Fo­to­tar­bed (eral­di on mai­ni­tud Zeis­si ob­jek­tii­vi hin­na­ga 17 tu­hat mar­ka) sai en­da­le fo­tog­raaf Eduard San­dat, kes pi­das Nõm­mel atel­jeed ni­me­ga Mars (Le­ho Lõh­mu­se ki­ri 12.01.2013).

Gus­tav Os­kar on pil­dis­ta­nud ka Nõm­me ra­ja­jat Ni­ko­lai von Gleh­ni. Raa­ma­tu „Ni­ko­lai von Glehn: mees, kes ra­jas Nõm­me“ (tei­ne trükk 2012) esi­kaa­nel on Gus­tav Os­ka­ri teh­tud ilus pilt Gleh­nist, ka raa­ma­tus on pilt Gleh­nist. Sel­le pil­di jär­gi on kunst­nik Aa­po Pukk maa­li­nud ka pil­di Ni­ko­lai von Gleh­nist.

Kunst­nik LUD­VIG OS­KAR
Lud­vig Os­kar (5.01.1874-1.06.1951) õp­pis aas­ta­tel 1903-1906 Ants Laik­maa atel­jee­koo­lis ja ka K.A. von Wink­le­ri juu­res ning 1906. aas­tal Paul Raua juu­res. Aas­tast 1907 õp­pis Sak­sa­maal Mün­he­nis ja Düs­sel­dor­fis. Töö­tas Pa­rii­sis F. Co­la­ros­si va­baa­ka­dee­mias ning Aca­de­mie Rus­ses. Tu­li Ees­tis­se ta­ga­si 1914. aas­tal. Ta töö­tas aas­ta­tel 1919-1925 Tal­lin­na Reaal­koo­li joo­nes­tu­sõ­pe­ta­ja­na, oli seal Evald Oka­se õpe­ta­ja.

Lud­vig Os­kar elas Tal­lin­nas Pi­ka­ja­la tor­nis, kus oli ka te­ma atel­jee. Ka­tast­ria­me­ti maaük­sus­te ni­me­kir­jas 16.11.1938 oli mär­gi­tud Kuu­sa­lu ale­vi­ku ehi­tusk­runt nr A-30 (kin­nis­tu nr 9819, pin­da­la­ga 0,45 hek­ta­rit en­di­se Kiiu mõi­sa jär­gi) oma­ni­kuks Os­kar Lud­vig. TA ehi­tas krun­di­le ma­ja. Ma­ja aad­ress oli Kesk­väl­jak 2. Ma­jas elas te­ma noo­rem õde An­na. Hoo­net ei soo­vi­nud kee­gi pä­rast Eesti taa­si­se­seis­vu­mist ta­ga­si ja ma­ja ka­tast­ri­tun­nu­se­ga 35201:004:0083 eras­ta­ti 3.05.2012 osaü­hin­gu­le Kuu­sa­lu Soo­jus.

Aas­ta­tel 1925-1940 töö­tas Lud­vig Os­kar Rii­gi Kuns­ti­töös­tus­koo­lis. Ta lah­kus 1944. aastal Sak­sa­maa­le, jät­kas tööd põ­ge­ni­ke­laag­ri güm­naa­siu­mis. Ta on loo­nud su­me­da­too­ni­li­si ro­man­ti­li­se var­jun­di­ga maas­ti­ku­maa­le Kuu­sa­lu ümb­ru­sest ja Põh­ja-Kõr­ve­maalt („Koit­jär­ve maas­tik“ 1937, „Ees­ti ta­lu“ 1938 jne). Te­ma maa­le on mit­meid KU­MUs. Ta su­ri 1. juu­nil 1951. aas­tal Va­rel Ol­den­bur­gi maa­kon­nas Sak­sa­maal 77aas­ta­se­na.

AN­NA abi­kaa­sa KARL BRAUER
An­na Os­kar oli abie­lus Ani­ja val­la­kir­ju­ta­ja Karl Braue­ri­ga. Karl Brauer sün­dis Har­ju­maal Rae val­las, kust ta isa Tal­lin­na läks ja oli veo­voo­ri­mees. Isa suu­tis po­ja­le an­da sel­le aja koh­ta hea ha­ri­du­se. Brauer lõ­pe­tas koos Eduard Vil­de ja Eduard Born­hö­he­ga Tal­lin­na Kreis­koo­li. Ta val­das va­balt sak­sa ja ve­ne keelt. Oli 1905. aas­tal Ani­jal val­la­kir­ju­ta­ja, töö­tas aja­leh­te­de toi­me­tus­tes ja mu­jal.

Hiil­ga­vad vai­muan­ded ja kor­ra­lik ha­ri­dus ei and­nud tal­le aga kuul­sust ja kar­jää­ri. Ta oli vei­di veid­rik, „pro­fes­so­ri“ ku­ju, sü­ve­nes suu­re sü­ga­vu­se­ga as­jus­se, mis te­da hu­vi­ta­sid. Te­mast jä­re­le jää­nud raa­ma­tu­test on suur osa fi­lo­soo­fi­li­sed, sak­sa- ja ve­ne­keel­sed, sa­mu­ti ees­ti­keel­sed. Need on kõik lä­bi töö­ta­tud, äär­tel roh­ked pee­ne meist­ri käe­kir­ja­ga mär­ku­sed. Ta oli lei­dur, mit­te pä­ris ju­tu­mär­ki­des, ol­gu­gi et te­ma­ni­me­li­si suu­ri pa­ten­te ei ole. On säi­li­nud kir­ja­va­he­tus sak­sa ja ve­ne pa­ten­dia­su­tus­te­ga ja joo­ni­sed, mis teeks au iga­le in­se­ne­ri­le. Ta leiu­tas ka jalg­ra­tast, mit­te kaud­ses mõis­tes, vaid ot­se­selt. Oli aeg, kui hak­ka­sid ka­du­ma va­naaeg­sed suu­re rat­ta­ga jalg­rat­tad. Brauer oli üks sa­da­dest, kes osa­le­sid väl­jen­di „jalg­ra­tast leiu­ta­ma“ sün­ni juu­res („Au­gust Ran­ni­ku mä­les­tu­sed“ 1978).

Karl Brauer uu­ris spi­ri­tis­mi. Vo­log­das, ku­hu ta 1905. aas­tal jä­rel väl­ja saa­de­ti ja oli pal­ju ae­ga kat­seid te­ha, „kut­sus ta vai­me väl­ja“. Sean­sid on pro­to­kol­li­tud, need on prae­gu­gi al­les. Ta kir­ju­tas tran­sis ol­les, mit­te mõ­ne­rea­li­se, vaid kesk­mi­se kä­si­kir­ja. Öö­sel is­tus ta laua ta­ha, hak­kas kir­ju­ta­ma ja va­jus kui kuns­tun­ne. Kä­si kir­ju­tas, il­ma et ta ise oleks mõ­tet juh­ti­nud. Nii­su­gust näh­tust juh­tub maail­mas, kuid see on vä­ga ha­rul­da­ne. Kir­ju­ta­mi­ne sün­dis sak­sa kee­les ja kiir­kir­jas. Lesk An­na Brauer oli pro­to­kol­li paa­ri­le ini­me­se­le näi­da­nud, aga ku­na oli kiir­kir­jas ja veel va­na­tüü­bi­li­ses, siis jäi­gi de­sif­ree­ri­ma­ta. Ta­va­li­selt ehk mit­te tran­sis alus­tas ta ha­ri­li­kus kir­jas ees­ti kee­les, läks üle sak­sa kee­le­le, va­he­le on kir­ju­ta­tud kiir­kir­jas lau­sed, ees­ti keelt ja sak­sa keelt se­ga­mi­ni. Ka ve­ne­keel­seid lau­seid on, kuid vä­hem.

Kui Eduard Vil­de kir­ju­tas „Kui Ani­ja me­hed Tal­lin­nas käi­sid“, pea­tus ta Braue­ri juu­res ja kü­sit­les ümb­ru­ses veel elu­s­ole­vaid ini­me­si ja see oli pa­ru­ni­le („pek­su“ pa­ru­ni poeg) tea­da. Brauer oli ai­da­nud lä­bi viia val­la ja mõi­sa koh­tup­rot­ses­si ühe sil­la pä­rast, sa­mu­ti paa­ri ta­lu­me­he ko­hut, õie­ti te­ma õhu­tu­sel need sün­di­sid­ki. See sai­gi põh­ju­seks, et ka­ris­tus­salk ta kaa­sa viis ja saa­tis 2-3 aas­taks Vo­log­das­se asu­mi­se­le.

Brauer ei ol­nud „pro­fes­sor­lik­ku­se“ juu­res mit­te no­hik ega na­ha­hoid­ja, vaid print­si­piaal­ne ini­me­ne, selts­kon­nae­lust osa­võt­ja. Ta or­ga­ni­see­ris Ani­ja­le väi­ke­se tu­ge­va lau­lu­koo­ri ja elas kaa­sa 1905. aas­ta mee­le-o­lu­de­le. Braue­ri­te tü­tar Mee­ta oli ela­va­loo­mu­li­ne ja an­de­kas. Mee­ta hai­ges­tus tu­ber­ku­loo­si, mis oli sel ajal ra­vi­ma­tu hai­gus. Tal­lin­na Tü­tar­las­te Kom­merts­güm­naa­sium jäi poo­le­li ja ta su­ri 1918. aas­ta jõu­lu eel Võn­sil 19aas­ta­se­na. Isa tu­li lin­nast, kus ta hil­ju­ti si­se­mi­nis­tee­riu­mis­se ko­ha sai, ma­tu­seid kor­ral­da­ma.

Va­ba­dus­sõ­ja ajal oli mo­ment, kui Pit­ka lae­vad pom­mi­ta­sid me­relt ja üks mürsk kuk­kus Võn­si ta­lu ojaäär­se­le hei­na­maa­le. Õh­tu eel lask­mi­ne vai­bus ja Brauer ja­lu­tas mür­suau­ke vaa­ta­ma – enam ta­ga­si ei tul­nud. Mees oli ka­du­nud paar nä­da­lat. Siis saa­di tea­da, et Brauer oli kin­ni võe­tud, ki­ri­ku­mõi­sa pu­nas­te staa­pi vii­dud, sealt ta­ga­ne­mi­sel kaa­sa võe­tud ja Koht­la-Jär­vel ma­ha las­tud. Se­da rää­kis põ­ge­ne­ma pää­se­nud kaas­vang Re­hat­se Kaa­rel. Va­na hea rät­se­pa-onu ra­ken­das Võn­si ho­bu­se ja tõi Braue­ri ära Võn­si­le. Te­ma tü­tar oli ju­ba mae­tud.

An­na jäi omas­te, Võn­si ja Aru­här­ma lä­he­dus­se. Füü­si­li­se töö või­me­li­ne ta pol­nud, kes­k-eas oli ta selg­roo hai­gu­se tõt­tu küü­ru jää­nud. Te­gid koos Võn­si ema­ga Kuu­sa­lus ma­tu­se­pär­gi ja said mõ­ne sen­di oma ra­ha. Ta elas Kuu­sa­lu kal­mis­tu esi­se plat­si ää­res oma ven­na­le Lud­vig Os­ka­ri­le kuu­lu­nud ma­jas. Ot­sest puu­dust ei tun­tud, aga eluaeg­set kok­ku­hoid­mist küll. An­na su­ri 1951. aas­tal, mae­ti tüt­re ja me­he juur­de. Võn­si põl­lu­peen­ralt lei­tud „pik­se löö­dud“ si­le­da kül­je­ga kiv­vi raius ko­ha­lik meis­ter kolm ni­me. Need haua­ki­vid on prae­gu Kuu­sa­lu kal­mis­tul.

HANS OS­KAR ja poeg KA­LEV
Hans Os­kar oli noo­relt 12 aas­tat tsaa­riar­mees ning osa­les Ve­ne-Jaa­pa­ni sõ­jas. Te­mast sai pe­re­mees isa­tal­lu Aru­här­ma­le Va­ba­dus­sõ­ja aas­tail oli ta Ani­ja val­la­va­nem. Oma tu­le­va­se nai­se Ma­rie Al­le­man­ni­ga (sün­di­nud 12.06.1880) tut­vus ta naa­ber­kü­las Koit­jär­vel Laa­ne ta­lus, kus neiu oli tee­ni­ja. Ma­rie Al­le­man­ni ven­nad saat­sid ta Soo­me ko­du­ma­jan­dust õp­pi­ma. Ta os­kas ilu­sat kä­si­tööd ja vä­ga häs­ti süüa te­ha, oli mu­si­kaal­ne ja lau­lis häs­ti.

Ma­rial ja Han­sul oli kolm last – kaks poe­ga ja tü­tar. Tü­tar Õil­me (sün­di­nud 1918 ) up­pus 14aas­ta­se tüd­ru­ku­na Sood­la jõk­ke.

Noo­rem poeg Ka­lev (sün­di­nud 1924) pää­ses esi­me­sest ve­ne mo­bi­li­sat­sioo­nist sel­le­ga, et noor­te ja­gu mi­ne­kuks Gor­kis­se ve­du­ri­juh­ti­de koo­li sai täis. Sak­sa mo­bi­li­sat­sioo­nist pää­ses ta see­tõt­tu, et sai töö­ko­ha Tal­lin­na Gar­ni­so­ni or­kest­ris­se. Ka­lev põ­ge­nes 1942. aas­tal Soo­me, sest saks­la­sed mo­bi­li­see­ri­sid or­kest­rist noo­ri Lee­du met­sa­des­se põ­ge­ne­nud ta­lu­poe­gi ta­ga aja­ma. Ka­lev oli Soo­mes me­re­väe­tee­nis­tu­ses, 1944. aas­tal va­bas­ta­ti ta tee­nis­tu­sest ja Soo­me sõ­ja­väe abi­ga vii­di Root­si Umeä lin­na. Al­gas elu met­sa- ja sa­da­ma­töö­li­se­na ning mõ­ned aas­tad me­re­me­he­na. Aas­tast 1951 töö­tas ta te­ha­ses me­haa­ni­ku­na ku­ni pen­sio­ni­le jää­mi­se­ni.

Ka­lev Os­kar elab Root­sis, on koos abi­kaa­sa­ga kü­las­ta­nud ka Ees­tit ja Aru­här­ma ta­lu. 14. juu­nil 1941. aas­ta küü­di­ta­mi­sest pe­re­rah­vas pää­ses, sest olid Kuu­sa­lus. Ka­lev Os­kar mä­le­tab, et ko­gu kü­la oli äre­vil ja kat­su­ti end var­ja­ta. Kõr­ve kü­la 12 ta­lust küü­di­ta­ti 7 ini­mest. Uus võim vis­kas Ka­le­vi kui ku­la­ku po­ja Tal­lin­na Teh­ni­ku­mist väl­ja.

Traa­gi­li­sed sünd­mu­sed sõ­ja ajal
Äre­vad sünd­mu­sed Kõr­ve kü­las al­ga­sid pä­rast sõ­ja al­gust 22. juu­nil 1941. Jä­ga­las asu­nud Ees­ti sõ­ja­väe­len­du­rid Ük­si­kust Len­nu­väe Es­kad­ril­list ar­va­ti Pu­naar­mee 22 ter­ri­to­riaal­se las­kur­kor­pu­se koos­sei­su. 27. juu­nil an­ti käsk lah­ku­mi­seks Jä­ga­la len­nu­väl­jalt sõi­duks Män­ni­ku­le ja sealt ron­gi­ga Ve­ne­maa­le „täien­dõp­pe­le”. Me­hed ai­ma­sid aga, et neid viiak­se Va­ne­maa­le kas van­gi või ma­ha­lask­mi­se­le.

Jä­ga­last põ­ge­ne­sid met­sa­des­se 40 sõ­ja­väe­len­du­rit. Au­to, mis len­du­ri­te­ga Tal­lin­na poo­le sõi­tis, val­lu­ta­ti en­ne suu­re­le maan­tee­le jõud­mist, me­hed sõit­sid Kuu­sa­lu poo­le ja var­ju­sid Kõn­nu met­sa­des Jär­vi kü­la lä­he­dal. Tei­sed me­hed, ke­da pi­di Tal­lin­na vii­da­ma tei­se rei­si­ga, lah­ku­sid laag­rist ja lii­ku­sid Sood­la jõ­ge möö­da met­sa­des­se. Len­du­ri­te­le teh­ti haa­ran­guid ja tu­le­va­he­tu­ses ning hil­jem said sur­ma kap­te­nid Ju­han Kal­met, kap­ten Ar­nold St­rei­man ja noo­rem­leit­nant Mar­tin Te­ras. Lan­ges ka kap­ten Os­kar Ak­sel, kes oli läi­nud luu­re­le kon­tak­ti leid­mi­seks Er­na gru­pi­ga. Oma elu an­dis võit­lu­ses ka mo­to­rist Her­man Tom­bach. Nen­de­le lan­ge­nud kan­ge­las­te­le ava­sid met­sa­ven­nad 12. juu­lil 1942 Kõn­nu met­sa Jär­vi Pikk­jär­ve lä­he­da­le mä­les­tus­ki­vi. Lan­ge­nu­te mä­les­tu­seks tul­di kok­ku 1943. aas­tal. Olu­de sun­nil pei­de­ti tah­vel 1944. aas­tal ning jäi ka­du­nuks. Len­du­ri­te ki­vi uue mä­les­tus­tahv­li­ga ava­ti Kuu­sa­lu Muin­sus­kait­se Selt­si al­ga­tu­sel 1994. aas­tal. Nüüd on igal aas­tal Len­du­ri­te päe­val ko­gu­ne­tud mä­les­tus­ki­vi juur­de ja mä­les­ta­tud lan­ge­nuid ja söö­dud sõ­du­ri­sup­pi.

Jä­ga­last ja­la põ­ge­ne­nud len­du­rid var­ja­sid end Sood­la jõe äär­se­tes ta­lu­des ja met­sa­des. Siin ta­lu­des olid var­jul ka len­du­ri­te pe­red. Aru­här­ma ta­lus olid var­jul Tar­mo Rae, Os­kar Pir­be ja teis­te pe­red. Os­kar Pir­be abi­kaa­sa on oma mä­les­tus­tes kir­jel­da­nud elu las­te­ga 1941. aas­ta sõ­ja­su­vel, kui met­sa­des lii­ku­sid ve­ne­la­sed ja saa­bu­sid saks­la­sed. Aru­här­mal su­vi­tas sõ­ja­su­vel kolm ja pool aas­tat va­na Mall Mad­jak (Put­ma­ker) koos va­nae­ma Mag­da­lee­na­ga. Mall mä­le­tab, et re­he al­la hein­te sis­se oli pei­de­tud ühe len­du­ri au­to. Saa­tus­lik 19. au­gust 1941 oli Aru­här­ma ta­lus traa­gi­li­ne. Ve­ne­la­sed vii­sid met­sa pe­re­mees Hans Os­ka­ri, tal­le läks jä­re­le ka pe­re­nai­ne Ma­rie. Ve­ne­la­sed la­sid mõ­le­mad met­sas ma­ha. (Kul­tuur ja Elu 3 (473), 2003, lk 50-53)

Hil­jem jäi Aru­här­ma­le ela­ma Han­su poeg Gus­tav (24.03.1912 -27.04.1979). Ta oli trak­to­rist Edu kol­hoo­sis ja hil­jem Keh­ra sov­hoo­sis. Oli vä­ga ra­hu­lik, mõ­nus mees, kes töö­tas mit­me­tel va­na­del trak­to­ri­mar­ki­del. Tal oli kaks tü­tart. Hel­le sün­dis 1947. aas­tal, ta elab Tal­lin­nas. Noo­rem tü­tar Ai­me sün­dis 1954. aas­tal.

Aru­här­ma ta­lu õues fil­mi­ti kaad­reid fil­mi „Ukua­ru” jaoks. Ma­ja esi­me­ne külg ja ots voo­der­da­ti en­ne fil­mi­mist uue vood­ri­ga. Fil­mi­ti kaad­reid, kui­das pruut­paar sõi­tis õuest lä­bi. Gus­ta­vi tüt­red müü­sid Aru­här­ma ta­lu hoo­ned, need on re­mon­di­tud ja tek­ki­nud on uus ta­lu Aru­kal­da, mil­le suu­rus on 8,7 hek­ta­rit.