Tamm­saa­re la­bi­das on Koit­jär­vel

ANTS AA­MAN

Tal­vel Maa­le­hes il­mu­nud kir­ja­nik An­ton Han­sen Tamm­saa­ret ka­jas­ta­vas ar­tik­lis kir­ju­ta­tak­se: „Ik­ka tu­le­me Var­ga­mäe­le, taas ja taas ot­si­me ro­maa­ni sünd­mus­ti­ku tun­nus­täh­ti, saa­des sa­mas üha enam aru, et kir­ja­nik liht­salt ma­ni­pu­lee­ris meie­ga.“

Loo au­tor tõ­deb „Tõe ja õi­gu­se“ I osa tun­nus­täh­te­de ot­sin­gul, et kui Var­ga­mäe muu­seu­mis po­le õi­get la­bi­dat­ki ja sün­ni­ko­dust lah­kus kir­ja­nik poi­si­ke­se­na ning tu­li sin­na 1903. aas­tal vaid oma ema ma­tu­se­le ja see­jä­rel al­les 1933. aas­ta 20. juu­nil, se­da­gi ai­nult vii­vuks, on tun­nus­täh­te­de­ga se­ga­ne seis.

La­bi­da ja muid­ki tun­nus­täh­ti leia­me, kui hak­ka­me kae­va­ma.

1903. aas­tast, mil kir­ja­ni­ku ven­nast Jü­ri Han­se­nist sai Koit­jär­vel Oru met­sa­va­hi ta­lus lin­na­met­sa met­sa­vaht, vii­bis Tamm­saa­re ku­ni 1919. aas­ta­ni pea­mi­selt ven­na juu­res, sel­le aja sees oli ka 15 kuud Kau­kaa­sias ter­vist pa­ran­da­mas.

Meie­ga ma­ni­pu­lee­rib suu­na­tud ja omal ajal ka sun­ni­tud tead­mis­te puu­du­lik­kus kir­ja­ni­ku Koit­jär­vel, Ees­ti kul­tuu­ri­loo me­kas vee­de­tud aas­ta­test, mis te­mas suur­kir­ja­ni­ku sün­ni­ta­sid. Pa­ra­ku on nõu­ko­gu­de režii­mi aeg­ne kä­sit­lus „Tõe ja õi­gu­se“ I osa tun­nus­täh­te­de sead­mi­sel ja ka meie tea­tav pii­ra­tus õi­geid tä­he­lei­de ot­si­da vii­nud meid prae­gu­ses­se aru­saa­ma.

Kui kir­jan­dus­tead­la­ne omal ajal soo­vis, et leib laual oleks, pi­di tun­nus­täh­te­de­ga nõn­da toi­me­ta­ma, et Koit­jär­ve osa­kaal ei tõu­seks Var­ga­mäest kõr­ge­ma­le, sest meie kul­tuu­ri­mä­lu väär­tus­li­ku osa, Koit­jär­ve kü­la, oli Nõu­ko­gu­de võim bar­baar­selt hä­vi­ta­nud. Koit­jär­ve kü­la põl­du­del künd­sid va­gu­sid pu­naar­mee tan­ki­roo­mi­kud, Koit­jär­ve ra­ba ta­ga ra­gi­se­sid kuu­li­pil­du­jad ja kõ­ma­ta­sid ka­hu­rid, ku­ni Ees­ti Va­ba­riik suu­tis oma iseo­le­mi­se õi­gu­sed taas­ta­da.

Nüüd har­ju­ta­vad aja­loo­li­se Koit­jär­ve maa-alal Ees­ti kait­se­väe­la­sed ja meie liit­las­väed.

Ent võt­kem la­bi­das ja kae­va­me. Võ­tan kät­te Lee­nu Sii­mis­ke­ri ja Au­gust Pal­mi 1978. aas­tal il­mu­nud raa­ma­tu „A. H. Tamm­saa­re. Pil­dik­roo­ni­ka elu­teest ja -tööst“.

Esi­me­ne la­bi­da­täis lk 118: „Ras­ke on neid va­he­tuid, va­he­peal töö- ja õpin­gu­käi­gus hõ­re­da­maks jää­nud suh­teid maa­elu­ga Tamm­saa­re kir­jan­dus­li­ku tu­le­vi­ku suh­tes ala­hin­na­ta. Vii­bis ta ju üh­te­jär­ge (kui viis­teist kuud kest­nud ra­vi­reis väl­ja ar­va­ta) li­gi seit­se aas­tat Koit­jär­vel, lah­ku­des siit al­les 1919. aas­ta sü­gi­sel.

Kü­la aja­lu­gu tun­neb ka sel­li­seid va­he­kor­di, mis ise­loo­mus­tab „Tõe ja õi­gu­se“ And­re­se ja Pea­ru suh­teid.“

Tei­ne ko­be la­bi­da­täis lk 120: „Tamm­saa­re en­da mai­seid unis­tu­si sõ­nas­ta­va­te ar­tik­li­te hul­gas kuu­lub eri­li­ne koht kir­ju­ti­se­le „Koit­jär­velt“ (1916), mis sig­nee­ri­tud te­ma ko­da­ni­ku­ni­me­ga An­ton Han­sen. See ar­tik­kel, mil­les kir­ja­nik sõ­na­sel­gelt ja ku­jund­li­kult kir­jel­dab oma küm­ne aas­ta jook­sul teh­tud tä­he­le­pa­ne­kuid edu­sam­mu­de alalt, mi­da Koit­jär­ve ta­lu­po­jad maa­pa­ran­da­mi­sel kraa­vi­ta­mi­se ta­ga­jär­jel saa­vu­ta­nud, lu­bab meid lau­sa do­ku­men­taal­sel ku­jul nä­ha teist prak­ti­lis­te elu­ko­ge­mus­te la­det, mil­lest toi­tus Tamm­saa­re „Tõe ja õi­gu­se“ „rea­lism“.

Kol­mas la­bi­da­täis lk 121 on vä­ga kaa­lu­kas, tun­nus­täh­te­de nael: „Või­me vaid li­sa­da, et tõe­näo­li­selt van­gis­ta­sid maa­pa­ran­dusp­rob­lee­mid Tamm­saa­ret tõ­si­se­malt al­les Koit­jär­ve ta­lu­poe­ga­de kes­kel, kus muld ja mõ­te olid tei­ne­teist leid­nud uues lii­dus. Olid ju suu­red en­tu­sias­tid kaa­saeg­se­te soo­ha­ri­mi­se idee­de el­lu­vii­ja­te­na kir­ja­ni­ku vend Jü­ri Han­sen ja te­ma üleaed­ne, raa­ma­tu­kaup­mees J. Ploom­puu. Vii­ma­ne tõt­tas Laa­ne ta­lu vil­je­le­mi­sel saa­dud esi­me­si ko­ge­mu­si ot­se­ko­he bro­šüü­ris „Te­ge­lik soo­ha­ri­mi­ne“ ja­ga­ma. Nüüd olid koit­jär­ve­la­sed üh­te­de­na esi­mes­test jõud­nud süt­ti­da oma aja koh­ta gran­dioos­sest ideest võt­ta kä­si­le Sood­la jõe sü­ven­da­mi­ne. Kui Tamm­saa­rest saab et­te­võt­mi­se hing, kes jõe­sü­ven­da­mi­sest tõus­vaid tu­lu­sid si­se­mi­se eru­tu­se­ga ava­lik­ku­se eest kait­seb, siis sel­gub üht­la­si, kui us­ku­ma­tult lä­he­dal sei­sab ta oma unis­tus­te ja te­gu­de­ga veel te­ge­mist oo­ta­va „Tõe ja õi­gu­se“ idee­li­selt juh­ti­va­te­le kan­ge­las­te­le.“

Ju­ba need la­bi­da­täied võiks meid Al­bu val­la võ­sas ja kraa­vi­ni­re­del eks­le­mi­sest väl­ja ju­ha­ta­da, kuid jät­ka­kem.

Mi­nu ko­du­kü­la va­ne­mad ini­me­sed tead­sid, et kir­ja­nik Tamm­saa­re käis Laa­ne ta­lus ra­ja­ta­va­tel lood­hei­na­maa­del kraa­vi­kae­va­ja­te­ga jut­tu vest­mas, va­hel kää­ris pük­si­sää­red kõr­ge­le üles ja as­tus pal­ja­ja­lu kraa­vi ning vis­kas nii mõ­ned­ki la­bi­da­täied, et tun­da kraa­vi­hal­li ehe­dust.

1978. aas­tal il­mus kir­jas­tu­selt Ees­ti Raa­mat tei­ne­gi teos, „Mä­les­tu­si A. H. Tamm­saa­rest“, koos­ta­nud Ee­rik Te­der. Väl­ja­võ­te saa­te­sõ­nast: „Loo­di müüt, et Tamm­saa­re on erak ja ühis­kond­li­kust elust kõr­val­seis­ja. Mä­les­tus­te­raa­ma­tust sel­gub eel­too­dud väi­te ebaõig­lus. Kir­ja­ni­ku­le oli vas­tu­võe­ta­ma­tu omaaeg­se kõr­ge­ma selts­kon­na sil­ma­kir­ja­lik­kus ja pa­raad­lik­kus, üles­pu­hu­tud kii­du­sõ­nad. Kit­sa­mas sõp­rus­kon­nas oli Tamm­saa­re sä­de­lev ja vai­mu­kas vest­le­ja, kes võis tun­di­de kau­pa rää­ki­da nii kir­jan­dus- kui ka kuns­tie­lust, nii­sa­ma pä­de­valt dis­ku­tee­ri­da pal­ju­de ühis­kond­li­ku elu ja po­lii­ti­ka päe­va­prob­lee­mi­de üle, rää­ki­da loo­du­sest, tea­du­sest ja teh­ni­kast.“

Oma tol­leaeg­se ame­ti tõt­tu – olin Har­ju ra­joo­ni Raa­ma­tu­ühin­gu vas­tu­tav sek­re­tär – oli mul või­ma­lik te­ha mi­tu raa­ma­tu­sõp­ra­de koh­tu­mist mä­les­tus­te­raa­ma­tu koos­ta­ja, kir­jan­dus­tead­la­se, tõl­ki­ja ja bib­lio­fii­li Ee­rik Te­de­ri­ga. Meil oli te­ma­ga pik­ki vest­lu­si, et Koit­jär­ve aja osa­kaal Tamm­saa­re „Tõe ja õi­gu­se“ I osa sün­nis ja te­ge­las­ku­ju­des va­jab uut kä­sit­lust, kui olud muu­tu­vad. Koos­ta­ja ar­va­tes va­jab uut mõ­tes­ta­mist ka Laa­ne Lee­ni ja Oru An­to­ni va­he­li­ne ma­gus-va­lus kee­mia Tamm­saa­re loo­min­gus ül­di­selt, rää­ki­ma­ta muust ot­se­sest Koit­jär­ve-Kuu­sa­lu ai­nest.

Koit­jär­ve kü­la ühek­sa suit­su olid os­te­tud aeg­sas­ti pä­ri­s­oman­diks, nõn­da, et sääl ei tun­tud mõi­saor­just ju­ba üle viie­küm­ne aas­ta, en­ne kui Tamm­saa­re sin­na asus. Vai­nu ta­lu pe­re­mees Jü­ri ot­sus­tas oma ra­ha eest las­ta raiu­da Kuu­sa­lu ki­ri­ku lõu­na­löö­vi väi­ke­se ke­na uk­se, et tei­ne­kord kau­gest kü­last tul­les ja vei­di hil­jaks jää­des saaks ini­me­ne vaik­selt ning ju­ma­la­tee­nis­tust häi­ri­ma­ta ki­ri­kus­se si­se­ne­da. Kuu­sa­lu va­ne­ma põlv­kon­na ini­me­sed ni­me­ta­sid se­da Vai­nu Jü­ri uk­seks.

Meie aeg ja olud on nüüd küll ju­ba üle kol­me­küm­ne aas­ta muu­tu­nud, kuid Koit­jär­ve suh­tes on ik­ka veel ve­si suus. Miks me ei suu­da se­da pai­ka tä­his­ta­da vää­ri­ka­te kõ­ne­ta­va­te sten­di­de­ga, mil­lelt nii Ees­ti noo­red kait­se­väe­la­sed kui liit­la­sed loek­sid, kui kal­li pai­ga on väi­ke Ees­ti loo­vu­ta­nud, et har­ju­ta­da vas­tu seis­mist ida­pii­ri ta­gu­se­le ve­re­ja­nu­li­se­le met­sa­li­se­le?
Aas­ta­tel 1926–1940 „Päe­va­le­hes“ töö­ta­nud aja­kir­ja­nik Evald Ja­lak kir­ju­tab: „Vist iga­le Tamm­saa­re Koit­jär­ve aja­jär­ku enam-vä­hem tund­ja­le näib, et as­ja liht­sus­ta­mi­seks või liht­salt tead­ma­tu­sest on „Tõe ja õi­gu­se“ te­ge­las­te ja te­ge­vu­se ai­nu­tand­riks ha­ka­tud pi­da­ma te­ma sün­ni­pai­ka en­di­ses Al­bu val­las. Ei tea kin­ni­ta­da, kas näi­teks Jär­va-Ma­di­se ki­ri­ku­kell kos­tis Tamm­saa­re lap­se­põl­ve­ko­dus­se nii kau­ge­na ja kut­su­va­na üle laa­ne­sel­jan­di­ke ja soo­de, kui see he­li kan­dub Kuu­sa­lust Koit­jär­ve­le. Ei tea ma ka, kas Al­bu kan­dis „kul­ti­vee­ri­ti“ sel­li­seid lood­hei­na­maid, na­gu neid äk­ki hak­kas har­ras­ta­ma vem­bu­mees Pea­ru, ja kas seal se­da ni­me­tust ka­su­ta­ti ke­va­de­ti si­hi­li­kult üle uju­ta­ta­va­te ro­hu­maa­de koh­ta, na­gu Koit­jär­vel ja üld­se Kuu­sa­lus. Ei tea. Aga se­da küll, et „Tões ja õi­gu­ses“ on pal­ju-pal­ju puht koit­jär­ve­lik­ku, kuu­sa­lu­lik­ku. Kas või hulk ran­gelt ko­ha­lik­ke mur­de­sõ­nu. Või siis And­re­se ja Pea­ru ta­lu­de asend ja ük­sin­dus ning Oru ta­lu ni­mi­gi – kas see po­le täp­selt Koit­jär­ve „kü­la“? Sa­mu­ti kii­ra­kää­ru­li­ne, ras­kes­ti „al­la­las­tav jõ­gi, va­na And­re­se un­ne­mi­ne­ku hei­na­küün pad­ri­ku­lä­he­da­sel võn­ku­val jõe­lu­hal. Kõ­ne­le­ma­ta Var­ga­mäe ko­ha­ni­mest ene­sest: Var­ga­mä­gi on tões­ti ole­mas – kün­gas Koit­jär­ve teel, vä­ga ük­sik ja sün­ge paik, kus iga tee­li­ne kii­ren­das sam­mu või tõm­bas ho­bu­se­le hea säh­ma­ka. Mär­gin ka, et na­tu­ra­list­lik-kent­sa­kat lu­gu kan­ge Pea­ru pük­si­re­ba­ta­mi­sest kae­vu­rak­keil kuul­sin ja ju­tus­ta­ti am­mu en­ne „Tõe ja õi­gu­se“ il­mu­mist ja et sel­le kan­ge­la­seks oli tõe­li­ne isik – kee­gi meie kan­di kruts­ki­mees.“

Nei­le mä­les­tus­te­le li­san, et ar­va­tav kruts­ki­mees oli pi­si­kest kas­vu Tuur­man­ni va­na­mees Koit­jär­velt, kes ol­nud ka pa­ras vii­na­mees. Rah­va­suu rää­gib, et kui ti­ge­daks läi­nud kukk lõ­puks pe­re­me­he­le en­da­le kal­la­le tu­li, lõp­pe­nud ku­ke riiu­kis­ku­mi­ne te­ma pea ma­ha­löö­mi­se­ga ja kõi­ge täie­ga tre­pi et­te tee­ra­ja al­la mat­mi­se­ga, et see­jä­rel ku­kest ko­gu aeg üle kõn­di­da. Ja­la­puult koos hei­na­sü­le­täie­ga jõk­ke kuk­ku­nud su­last lü­ka­nud Tuur­man­ni va­na­mees kal­dalt re­ha­ga ta­ga­si jõk­ke, öel­des: „Kui kord sin­na läk­sid, mes siis enam väl­ja ki­pud.“

Vä­ga ka­hel­dav on And­res Paa­si arut­lus jõe al­la­lask­mi­sest, et vii­ma­se tee­kon­na rõõ­mu ja ra­hu il­mek­si­ma­tult Jä­ga­la jõe­le suu­na­ta.

25. sep­temb­ril 1915. aas­tal kir­ju­tab An­ton Han­sen „Tal­lin­na Tea­ta­jas“ Sood­la jõest: „Lan­geks aga jõe­ve­si paar jal­ga, siis sün­niks jõe­kal­las­te­ga ja üm­ber­kaud­se­te maa­de­ga vis­tis­ti pä­ris ime.“ „Tõe ja õi­gu­se“ I osas arut­leb And­res: „Mis oleks, kui saaks nõn­da te­ha, et jõ­gi hak­kaks ka Var­ga­mäe mail kii­re­malt voo­la­ma ja et vee­pind te­mas lan­geks paar jal­ga?“

Ee­rik Te­der kir­ju­tab mä­les­tus­te­raa­ma­tus, et 1909. aas­tal en­ne jaa­niõh­tut toi­mu­nud Mets­toa pe­re­po­ja ja Vaht­ri­ku pe­re­tüt­re pul­mas tant­sis Oru An­ton ai­nult Laa­ne Lee­ni­ga ja se­da kolm õh­tut jär­jest, ku­ni pulm kes­tis. Esi­me­se­le tant­suõh­tu­le järg­ne­val koi­di­kul tu­lid Laa­ne Lee­ni ja Oru An­ton Mets­toa pool­se­le Pauk­jär­ve kal­da­le ilu­sa­le lii­va­se­le ko­ha­le ja is­tu­sid väi­kes­te män­di­de al­la tei­ne­tei­se selt­si nau­ti­ma ning koi­tu tä­na­ma.

Kui ma se­da lu­ge­sin, sõit­sin sa­mal päe­val Pauk­jär­ve­le. 1978. aas­tal pi­did need ar­va­ta­vad män­nid ole­ma pal­gi­puu mõõ­tu, sest väi­ke mänd, mil­le juur­de is­tu­da, peaks ole­ma sel­leks ajaks 10–15 aas­tat kas­va­nud. Ar­van, et leid­sin õi­ge ko­ha, sest sealt oli kõi­ge pa­rem vaa­de väi­ke­se­le jär­ve­saa­re­le ja sil­ler­da­va­le vee­le. Toe­ta­sin sel­ja vas­tu män­di ja tund­sin, kui­das tae­va­lik ra­hu mind häl­li­tas.

Ent roh­kem ma se­da tund­nud ei ole, sel­le ase­mel hoo­pis än­gi, mis on siia­ni kest­nud.

1979. aas­tal, kui „Kõr­bo­ja pe­re­mees“ sai fil­mi­lin­ti, läk­sin pä­rast võt­teid taas Pauk­jär­ve äär­de ja olin mil­le­gi us­ku­ma­tu nä­gi­jaks ja tun­nis­ta­jaks. Sel­le ko­ha peal, kus pi­did ole­ma aja­loo­li­sed män­nid, olid kän­nud ja osalt ka veel raie­ma­ter­jal maas. Mind val­das ahas­tus ja jõue­tu raev.

Sel­gus, et puud ol­la se­ga­nud häid fil­mi­võt­teid. Nii esi­ta­nud fil­mig­rupp loo­dus­kait­se amet­kon­na­le taot­lu­se kuue män­ni­pal­gi lõi­ka­mi­seks, mis „suu­re kuns­ti“ sün­ni ni­mel rut­tu koos­kõ­las­ta­ti ja ku­hu Pav­lovs­ki met­sa­ma­jan­di Pri­mors­ki mets­kond, mis sa­mu­ti ei soo­vi­nud „kul­tuu­ri vaen­la­seks jää­da“, lõi ko­he temp­li pea­le.

Tol­lel ajal nii pres­tiižse selts­kon­na te­ge­mis­te ava­li­kus­ta­mi­seks puu­dus mul või­ma­lus, vae­valt se­da kel­lel­gi ol­nuks. Nii­pal­ju siis­ki, et mi­nu mäs­sa­mi­se pea­le kao­ta­ti teo jäl­jed kii­res­ti, kän­nud free­si­ti sü­ga­valt ja lo­hud kae­ti ühe­su­gu­se kal­da­lii­va­ga.

Lo­hu­tu­seks võiks ju mõel­da, et ehk pol­nud kee­gi fil­mig­ru­pist sü­ve­ne­nult lu­ge­nud 1978. aas­tal il­mu­nud Ee­rik Te­de­ri koos­ta­tud mä­les­tu­si Tamm­saa­rest, see­pä­rast ka hoo­li­ma­tu suh­tu­mi­ne iid­se­tes­se män­di­des­se. Aga eks see­gi ol­nuks vaid äba­rik ar­gu­ment. Siit eda­si mõel­des jõuan pa­ra­ku tõ­de­mu­se­ni, et mä­les­tu­sed ja tead­mi­sed või­vad hai­get te­ha vä­ga pik­ka ae­ga. Ko­gu elu.

Üks Koit­jär­ve ja Mets­toa­ga seo­tud mä­les­tus veel.

Mi­nu va­nae­ma va­nai­sa Ants Hel­ma­ri vend oli Mets­toal Kol­ga mõi­sa met­sa­vaht, ku­ni mõi­sa mets rii­gis­ta­ti. Meie pe­re mä­les­tus­vest­lus­tes ni­me­ta­ti te­da Mets­toa taa­diks. Või­ma­lik, et Mets­toa taa­di po­ja­po­ja ja Vaht­ri­ku ta­lu­tüt­re pul­mas 1909. aas­ta jaa­ni­päe­va eel Oru An­ton kolm õh­tut jär­jest ai­nult Laa­ne Lee­ni­ga tant­sis­ki.

Ae­gu ta­ga­si ole­vat Mets­toa taat sat­tu­nud oma po­ja­le pea­le, kui too oli sa­la­ja põd­ra lask­nud. Taa­di sõ­nad ol­nud: „Mi­na olen van­nu­ta­tud mees, ja kui mi­nu oma ma­jas mi­nu oma poeg teeb ku­ri­töö, lä­hen mõi­sa.“

Kui taat oli mõi­sa­mi­ne­ku rii­ded sel­ga pan­nud ja pa­re­mad sää­ri­kud jal­ga saa­nud, lau­su­nud poeg: „Kui lä­hed, siis näed sa mind ja mi­na sind vii­mast kor­da.“

Pä­rast se­da heit­nud taat koos riie­te ja sää­ri­ku­te­ga sän­gi, la­ma­nud sääl kolm ööd-päe­va, siis võt­nud sää­ri­kud ja­last ja mõi­sa­rii­ded sel­jast. Aga poeg is­tu­nud need kolm ööd-päe­va too­lil, ta oli kuk­ku­nud ala­ta­sa prõ­ma­ki ja prõ­ma­ki põ­ran­da­le, sest pi­di ju val­va­ma, mil­lal taat võib mõi­sa­tee­le asu­da, et siis tões­ti ko­du­maa muld saa­bas­telt püh­ki­da.

Mets­toa taa­di äng sai kol­me öö­päe­va­ga la­hen­du­se ja poeg­ki ka­ris­ta­tud. Mi­nu äng on kest­nud 45 aas­tat.

23. no­vemb­ril 1988. aas­tal aval­das aja­leht Eda­si mi­nu loo „Kui kauaks jääb Ees­ti­maa Koit­jär­ve­ta“, mil­le eest saa­dud ho­no­ra­ri­ga pa­lu­sin Kul­tuu­ri­fon­dil alus­ta­da kor­jan­dust A. H. Tamm­saa­re mä­les­tu­se jääd­vus­ta­mi­seks Pauk­jär­ve kal­dal. Koit­jär­ve pai­nest sün­dis kuul­de­mäng „Po­lü­goon“, mis la­vas­ta­ti Ees­ti Raa­dio­teat­ris 1989. aas­tal ja on jä­rel­kuu­la­tav. Köl­ni raa­dio­teat­ris la­vas­ta­ti „Po­lü­goon“ 1991. aas­tal.

Mõis­tan vä­ga sel­gelt, et maail­ma tä­na­ses hul­lu­se pöö­ri­ses po­le Koit­jär­ve ku­na­gist sei­sun­dit või­ma­lik taas­ta­da. Aga sel­le pai­ga kul­tuu­ri­mä­lu va­jab meie rah­va kul­tuu­ri­loos taas­ta­mist. Koit­jär­ve kü­la­le sel­le aja­loo­lis­tes pii­ri­des tu­leb an­da eris­taa­tus Ees­ti rii­gi­le kuu­lu­val kait­se­väe po­lü­goo­nil. Ai­nult nii on või­ma­lik Koit­jär­ve tamm­saa­re­lik­ku kul­tuu­ri­mä­lu hoi­da ja kaits­ta ka tu­le­vas­te põlv­kon­da­de jaoks.

Jah, Nõu­ko­gu­de oku­pat­sioon hä­vi­tas Koit­jär­ve kü­la ta­lud maa­ta­sa ja võt­tis põ­li­se maa ka­su­tu­se­le sõ­ja­väe po­lü­goo­ni­na, kuid, ime küll, aja­loo­li­se kü­la pii­ri ei muu­de­tud. Nüüd on uus Ees­ti sel­le ära tei­nud. Aru­tu re­for­mi­ga tü­his­ta­ti aja­loo­li­se Koit­jär­ve kü­la piir (22 km2, 1917. aas­ta kaart). Uus ehk li­ba-Koit­jär­ve kü­la (78 km², 2024. aas­ta kaart) kas­va­ta­ti ka­bi­ne­tis ar­vu­ti­hii­re­ga jõu­list joont ve­da­des ni­me­ta rii­gi­maa­de­le, ku­hu aja­loo­list Koit­jär­ve kü­la jäi al­les vaid na­pilt vee­rand. Õnn, et Pauk­järv, Mets­toa ja Vaht­ri­ku ta­lu ning tõe­näo­li­selt ka Oru met­sa­va­hi ela­mu koht jää­vad uue Koit­jär­ve pii­ri sis­se. Koit­jär­ve kü­la üle­jää­nud 6 suit­su, nen­de hul­gas eri­li­se kul­tuu­ri­li­se taus­ta­ga Laa­ne ta­lu koos lood­hei­na­maa­de­ga paik­ne­vad nüüd Pil­la­pa­lu kü­las, nii et Oru ta­lust Pauk­jär­ve­le min­nes peab võõ­ras kü­las kõn­di­ma.

Uut Koit­jär­vet asu­ti loo­ma ju­ba 2005. aas­tal ja ik­ka nii, et paik­kon­na ini­me­sed sel­lest mi­da­gi ei tead­nud. Kuu­sa­lu val­las on uus Koit­jär­ve piir vas­tu Ko­su, Aru, Kur­si, Hirv­li ja Si­gu­la kü­la­de pii­ri. Pe­ter­bu­ri tee­le kõi­ge lä­he­mal, um­bes 3,5 ki­lo­meet­rit, on uus Koit­jär­ve Kur­si kü­la pii­ri vas­tas, kui tul­la va­na ran­na­mees­te teed pi­di. Et see kul­geb üle 300 meet­ri mu ko­du­ta­lu maal, on mi­tu­küm­mend Ees­ti aja­loo ja kir­jan­dusk­las­si­ka hu­vi­list ini­mest püüd­nud mi­nu juu­rest „õi­get“ Koit­jär­vet lei­da. Nii hu­vi­lis­te­le kui ka mul­le on need koh­tu­mi­sed lõp­pe­nud pai­na­va tõ­de­mu­se­ga, et rii­gi ex­ce­li-re­for­mid on meie kul­tuu­ri­mä­lust liht­salt mu­re­tult üle sõit­nud.

Epi­loog
Kuu­sa­lu­la­sed või­vad jul­gelt tun­da, et ro­maa­ni­de „Kõr­bo­ja pe­re­mees“ ning „Tõ­de ja õi­gu­se“ I osa sün­nis on nen­de ko­du­kan­di osa­lus üm­ber­lük­ka­ma­tult ole­mas. Se­da saa­me tun­nus­ta­tud kir­jan­dus­tead­las­te kir­ju­ta­tust sel­gelt lu­ge­da.

On tõe­näo­li­ne, et seits­mel jär­jes­ti­ku­sel, kok­ku küm­nel va­hel­du­val Koit­jär­ve kü­las, Oru met­sa­va­hi ta­lus vee­de­tud aas­tal, mil suur­ro­maan loo­ja vai­mus ker­kis, vii­bis Tamm­saa­re koos koit­jär­ve­las­te­ga lau­rit­sa­päe­va­del Kuu­sa­lus. Lõ­bu­sa selts­kon­na­ga jalg­si mat­ka­tes kü­las­tas ta ka Hirv­li koo­li­ma­ja, kus Koit­jär­ve kü­la lap­sed käi­sid koo­lis. Koo­li­ma­jas mu­sit­see­ri­ti ja laul­di ning koh­tu­ti koo­li­juht Vil­lem Uus­ta­lu­ga. Õn­neks on Hirv­li va­na koo­li­ma­ja säi­li­nud.

Al­bu val­la­sek­re­tär Ju­han Parts ja vo­li­ko­gu lii­ge Karl An­ton vii­sid kir­ja­ni­ku kuue­küm­nen­dal sün­ni­päe­val te­ma­le ilm­selt ai­nult val­la­või­mu jaoks täht­sa ot­su­se, et vald la­seb Jä­ga­la jõe sü­ven­da­da, kuid ei lei­du sün­ni­päe­va­lap­se mee­le­lii­gu­tu­se väl­jen­dit. Toe­tu­des raa­ma­tu­te raa­ma­tu tõ­de­mu­se­le – mees unus­tab isa ja ema ning hoiab oma nai­se (kal­li­ma) poo­le. Ehk ei ol­nud kir­ja­ni­ku sü­da­mes Al­bu ja Jä­ga­la jõ­gi, vaid Sood­la jõ­gi ja Laa­ne Lee­ni.