Mesilasepidajaid tuleb taimekaitsevahendite kasutamisest teavitada 48 tundi varem – ja nii ka rahvuspargis.
Eelmise nädala teisipäeva, 11. augusti õhtul kella 20 paiku istus Alttoa talu perenaine Eda Saaberg Muuksis oma koduaias, kui üle Kuusalu-Leesi maantee asuvale heinamaale saabus traktor, taga kollane taimekaitseprits. Perenaine jälgis, kuidas ligi tunni ajaga kanti taimekaitsevahend Muuksi linnamäe ja maantee vahelisele maale Kooli talu ja Keskvälja kinnistu juures. Seda maad rendib Kooli talu perelt Leedikõrve Taimekasvatusühistu Kahalast. Pritsitud ala suurus on ligi 8 hektarit.
Järgmisel hommikul helistas Eda Saaberg Leedikõrve Taimekasvatusühistule, siis PRIAsse, kus soovitati võtta kõne keskkonnainspektsiooni lühinumbrile 1313. Ta teavitas ka keskkonnaameti kaitse planeerimise spetsialist Imbi Metsa Palmse kontorist ja põllumajandusameti taimekaitseinspektsiooni.
Tema põhiküsimus oli, kas Lahemaa rahvuspargis tohib taimekaitsevahendeid kasutada. Vastus oli, et Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirjaga on taimekaitsevahendite tarvitamine lubatud, kuid seda tuleb teha vastavalt Eestis kehtestatud nõuetele. Üks nõue on, et põllupidaja peab eelnevalt teavitama kõiki mesinikke, kelle mesitarud jäävad pritsitavast põllust kahe kilomeetri raadiusesse.
Eda Saaberg: „Meie talus on viis mesitaru, olen end 2010. aastast registreerinud PRIAs mesilasepidajana. Leedikõrve oleks pidanud mind mürgi kasutamise plaanist informeerima kaks päeva varem. Oleks tulnud tutvuda PRIA kodulehel põlluregistriga, sealt näeb, et Alttoa talus peetakse mesilasi, lisatud on mu nimi ja telefoninumber. Kui mulle oleks Leedikõrvest helistatud, oleksin palunud, et tänavu on hiline suvi, taimed veel õitsevad, marjapõõsad tühjaks korjamata, turistid on liikvel, lükaku mürgitamine kuu aja võrra edasi.“
Muud nõuded olid tema sõnul teisipäevasel pritsimisel täidetud – aeg oli õhtune, mesilased enam intensiivselt ei lennanud, õhutemperatuur oli alla 25 soojakraadi, oli nõrk tuul suunaga külast eemale.
„Kõige enam häirib mind asjaolu, et taimekaitsemürke lubatakse kasutada rahvuspargis,“ kommenteeris ta Sõnumitoojale. „Peame 2004. aastast Eesti maalambaid looduskaitselisel ja pärandkultuuri säilitamise eesmärgil. PRIA loomade heaolu toetus paneb kohustuse toita mahelambaid mitmekülgselt, kasvatades selleks karja- ja heinamaadel suurt teelehte, harilikku võilille, palderjani, valget või roosat ristikut. Teeleht ja võilill on taimekasvatajatele umbrohud. Mina olen seisukohal, et rahvuspargis ei tohiks põllupidajad kemikaale kasutada. Kaitse-eeskirjas on suur vastuolu – ühtpidi tähtsustatakse looduskaitset, aga teistpidi lubatakse mürgitada putukaid ja umbrohtu, mis omakorda tapab linde, konni. Ajalooliselt väärtuslike ja tihedalt külastatavate paikade läheduses, nagu seda on Muuksi küla, ei tohiks kindlasti taimekaitseks mürke lubada. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirjas on minu hinnangul lahti kirjutamata põllumaa mõiste, lubatakse kemikaale kasutada põllumaal, aga Muuksis tehti seda heinamaal.“
Eda Saaberg rääkis, et helistas Leedikõrve juhile ja sai teada, kasutati taimekaitsevahendit glüfosaat: „Sellise vahendiga mürgitatud heinamaa on ohtlik kohalikele elanikele ja turistidele, võib tekitada allergilisi reaktsioone. Kooli talu heinamaa kõrval on Muuksi linnamäe parkimisplats, infotahvel ja teerada linnamäele, jalgsi matkajad võivad sattuda kõndima üle pritsitud maa. Oleks pidanud paigutama hoiatavad sildid „Mürgitatud“ 50meetriste vahemaadega.“
Leedikõrve juht Jaanus Hein ütles Sõnumitoojale, et taimekaitsetööd käisid niidetud rohumaal, kus õitsevaid taimi ei olnud, sügisel on kavas maa üles künda ja külvata sinna raps või teravili: „Oleme seni teiste mesinikega hästi läbi saanud ning neile ette teatanud, kus ja millal põlde pritsima hakkame. Muuksi mesilastest kahjuks ei teadnud, kiirel ajal unustasin PRIA lehelt kontrollida. Sealkandis on meil ainult üks põld. Edaspidi oleme targemad. Pritsimise edasilükkamine ei ole nii lihtne, nagu arvatakse, sest kui tegeled tootmisega, tuleb teatud toiminguid teha õigel ajal ja siis, kui neist on kasu.“
Oluline on vastastikune huvi
Põllumajandusameti kodulehe viimane uudis on pealkirjaga „Taimekaitsevahendi kasutamise nõuete eiramine võib kaasa tuua arvestatava kahju“, milles on link õpetusele „Kuidas kasutada taimekaitsevahendeid nõuetekohaselt“. Selles on kirjas: „Väga tähtis on koostöö mesinike ja mesilate läheduses tegutsevate põllumeeste vahel. Mesinik teavitab oma mesila olemasolust taimekaitsevahendi kasutajat, et põllumees saaks täita oma kohustusi ja teavitada vähemalt 48 tundi enne taimekaitsetöö tegemist mesinikku.“
Taimekaitseosakonna juht Katrin Kikkas selgitab, mida mõeldakse teavitamise all: „Vastastikune suhtlemine on väga tähtis, oluline on mõlemapoolne huvi. Põllupidaja ei pruugi teada, kui mesitarud viiakse põlluveerde, teda tuleks informeerida. Mesinik peaks selgitama välja, kes põldu harib ja võtma ühendust. Põllupidajal on kohustus vaadata PRIA kodulehelt, millised mesinikud on registreeritud.“
Katrin Kikkas lausus Muuksi juhtumi kohta, et taimekaitseinspektor tutvub kohapeal ja annab toimunule hinnangu.
Jaanus Hein teatas sel esmaspäeval toimetusele, et kaebuse peale käis kohal põllumajandusameti kontroll, muid rikkumisi peale teavitamata jätmise ei olnud.
Eda Saaberg kinnitas, et jälgib oma mesilaste tervist, kui juhtub, et hakkavad surema, viib analüüsimisele ning esitab Leedikõrvele kahjunõude: „Muuksis on mitmes talus aastate jooksul peetud mesilasi, need mesilaspered on hukkunud. Inimesed on olnud tagasihoidlikud, pole teavitanud ametkondi ega selgitanud välja, mis oli hukkumise põhjus. Soovitan mesinikel ja loomapidajatel olla põlluharijate tegevuse suhtes tähelepanelikum.“
