Soo­me­pois­te väl­jaõp­pe­laa­grist Keh­ras 1944. aas­tal

HEI­NI VIL­BIKS

Tä­na­vu au­gus­tis möö­dus 75 aas­tat Tal­ve­sõ­jas ja Jät­ku­sõ­jas Soo­me sõ­ja­väes tee­ni­nud Ees­ti va­ba­taht­li­ke ta­ga­si­tu­le­kust Ees­tis­se. 1944. aas­ta au­gus­tis-sep­temb­ris olid osa Ees­tis­se naas­nud soo­me­pois­se li­gi kuu ae­ga Keh­ras väl­jaõp­pe­laag­ris.

Ap­ril­list 1944 asus Keh­ras Tei­ses maail­ma­sõ­jas või­del­nud rel­va-SSi koos­sei­su kuu­lu­nud 20. ees­ti di­vii­si vä­li­täien­dus- ehk ta­ga­va­ra­pa­tal­jon. Ük­sus asus Keh­ras, kuid ka ümb­rus­kon­na mõi­sa­tes Paa­si­kul, Kau­nis­saa­res ja Pik­val. Pa­tal­jo­ni kes­kus oli Keh­ra koo­li­ma­jas, oh­vit­se­rid ela­sid te­ha­se töö­lis­te­ma­ja­des, väl­jaõ­pe­ta­ta­vad mõi­sa­hoo­ne­tes. Kui mõi­sa­tes enam ruu­mi ei jät­ku­nud, pai­gu­ta­ti sõ­du­rid aju­tis­tes­se on­ni­des­se Paa­si­ku mõi­sa kar­ja­maa­le.

Keh­ras­se oli pä­rast suu­ri kao­tu­si ida­rin­del ja Nar­va all üm­ber­for­mee­ri­mi­seks ning täien­da­mi­seks too­dud Sak­sa koos­sei­sus või­del­nud Ees­ti väeo­sad. 1944. aas­ta ap­ril­lis too­di Keh­ras­se Nar­va pa­tal­jo­ni jä­re­le­jää­nud kom­pa­nii suu­ru­ne ük­sus ning 658. ja 659. ida­pa­tal­jo­ni osa me­hi. Se­ni Wehr­mach­ti al­lu­vu­ses ol­nud Ees­ti ük­su­sed lii­de­ti rel­va-SS väe­osa­ga, mil­le­ga eest­la­sed ül­di­selt ra­hul ei ol­nud. Kuid Ees­ti di­vii­sis tee­ni­nud mees­tel lu­ba­ti vor­mi lõk­mel SS-tun­nu­se ase­mel kan­da suurt E täh­te koos va­ba­dus­ris­tilt pä­ri­ne­va mõõ­ka hoid­va käe­ga ning var­ru­kal si­ni­must­val­get käi­seemb­lee­mi.

Kau­nis­saa­re mõi­sas paik­nes al­loh­vit­se­ri­de õp­pe­kom­pa­nii. Pal­jud ida­rin­del või­del­nud olid saa­nud oma „pae­lad“ tee­ne­te eest, kuid neil puu­dus vas­tav väl­jaõ­pe. Väl­jaõp­pel oli ka Ro­land Mau­rer, kes jäi pä­rast koo­li­tust ko­ha­pea­le uu­si me­hi õpe­ta­ma. Te­ma koos mõ­ne tei­se me­he­ga saa­de­ti ka Män­ni­ku­le soo­me­pois­se vas­tu võt­ma ning pä­rast se­da oli ta Keh­ras üks soo­me­pois­te koo­li­ta­ja­test, hil­jem lah­kus Keh­rast koos nen­de­ga ning võit­les ka Kei­la la­hin­gus. Paa­si­ku mõi­sas asu­sid niiöel­da nek­ru­ti­te õp­pe­kom­pa­nii ning al­loh­vit­se­ri­de koo­li osa­kond, kus koo­li­ta­ti ju­ba rin­de­ko­ge­mu­se­ga sõ­du­reid. Ta­ga­va­ra­pa­tal­jo­ni las­ke­tiir asus Oja­kü­las, Keh­rast um­bes ki­lo­mee­ter ida poo­le Nii­di­põl­lu ta­lu maa­del.

Rong soo­me­pois­te­ga väl­jus Hiiu jaa­mast 25. au­gus­til 1944. Esi­mes­tes va­gu­ni­tes olid Tar­tu rin­de­le mi­ne­jad, ta­gu­mis­tes Keh­ras­se mää­ra­tud – ta­gu­mi­sed va­gu­nid haa­gi­ti Keh­ra jaa­mas lah­ti. Li­saks 2. pa­tal­jo­ni mees­te­le il­ma oh­vit­se­ri­de­ta saa­de­ti Keh­ras­se ka tan­ki­tõr­je- ja mii­ni­pil­du­ja­kom­pa­nii­des tee­ni­nud ning osa si­de­koo­li­tu­se­ga me­hi.

Järg­mi­sel päe­val ri­vis­ta­ti me­hed Keh­ra koo­li­ma­ja juu­res suu­rel väl­ja­kul üles ja ja­ga­ti nel­ja kom­pa­niis­se, kus­juu­res ei ar­ves­ta­tud, mil­li­se koo­li­tu­se oli neist kee­gi va­rem saa­nud. Pä­rast se­da tu­li an­da all­ki­ri va­ba­taht­li­kult rel­va-SS-i as­tu­mi­se koh­ta. Kom­pa­nii­üle­mad olid Bad Töl­zi sõ­ja­koo­li lõ­pe­ta­nud eest­la­sed, al­loh­vit­se­rid sa­mu­ti Sak­sa väl­jaõp­pe saa­nud eest­la­sed.

Al­loh­vit­se­rid pai­gu­ta­ti jaa­ma lä­he­dal raud­tee ää­res asu­nud ka­tu­son­ni­des­se, rea­me­hed Paa­si­ku mõi­sa maa­del maa­pin­na­le ra­ja­tud tel­gi­ku­ju­lis­tes­se laud­ka­tu­se­ga hüt­ti­des­se ja poo­lel­di maas­se kae­va­tud mul­don­ni­des­se, mis olid kae­tud kuu­seoks­te­ga. Hüt­ti­de-on­ni­de kes­kel olid maas­se kae­va­tud rau­dah­jud. Mees­te­le, kes Soo­mes olid har­ju­nud sau­nas käi­ma – ise­gi rin­del ehi­ta­ti sau­na­sid – te­gi suurt mu­ret pe­se­mis­või­ma­lu­se puu­du­mi­ne. Paa­ri päe­va pä­rast olid täid kal­lal. Rii­deid käi­di küll jões lo­pu­ta­mas, aga see ei ai­da­nud, ku­na ei ol­nud see­pi.

Kui Män­ni­kul olid soo­me­poi­sid lii­de­tud sak­sa väeo­sa­ga, tu­li neil mun­der väl­ja va­he­ta­da. Esial­gu said nad kok­ku­lep­pe­le, et va­he­ta­tak­se ära ai­nult kuub, rihm ja müts, kuid Keh­ras käs­ti mees­tel väl­ja va­he­ta­da ka jal­ga jää­nud Soo­me vor­mi pük­sid ja sää­ri­kud Sak­sa oma­de vas­tu. Pä­rast va­he­tust sel­gus küll, et pool­saa­pad olid hoo­pis Itaa­lia omad. Ku­na ei ta­he­tud loo­vu­ta­da uh­keid Soo­me sää­ri­kuid saks­las­te­le, käi­di neid üm­ber­kaud­se­tes ta­lu­des väl­ja va­he­ta­mas su­va­lis­te kot­ta­de vas­tu. Pä­rast oli pal­ju se­le­ta­mist, et kui­das sel­lis­te ja­la­nõu­de­ga Soo­mes sõ­di­ti.

Õp­pu­sed Paa­si­kul olid al­ge­li­sed ja üks­lui­sed, kuid in­ten­siiv­sed, neid juh­ti­sid ees­ti di­vii­si al­loh­vit­se­rid. Va­ra­hom­mi­kust lõu­na­ni te­ge­le­ti ri­vi­dril­li ja sak­sa­keel­se­te käsk­lus­te õp­pi­mi­se­ga – saks­las­te­le ei so­bi­nud soo­me­moo­di ter­vi­ta­mi­ne ega see, et oh­vit­se­re här­ra­ta­ti, öel­di, et sak­sa sõ­ja­väes ei ole här­ra­sid. Pä­rast­lõu­nast õh­tu­ni oli la­hing­väl­jaõ­pe. Põh­ja­li­kult õpi­ti tund­ma suu­re las­ke­või­me­ga kuu­li­pil­du­jat MG42, mil­le­tao­list Soo­me ar­mees ei ol­nud. Õh­tu­ti toi­mu­sid üle­vaa­tu­sed ja ri­vis­tu­sed, loa­ta loen­dus­telt puu­du­jad mää­ra­ti mit­meks päe­vaks kart­sa üh­te keld­ris­se, kus tu­li ol­la pal­ja­ja­lu ja pal­ja­päi. Puh­kust ei an­tud, võis saa­da ai­nult õh­tu­lu­ba­sid Keh­ra ale­vi­ku kü­las­ta­mi­seks.

Tan­ki­tõr­je­kom­pa­niis tee­ni­nud me­hed olid esial­gu koos teis­te­ga, kuid küm­ne päe­va pä­rast vii­di Kau­nis­saa­re mõi­sa, kus neil al­gas eria­la­ne õp­pus. Ka see oli al­ge­li­ne, ku­na koo­li­ta­jad olid noo­red, kes suur­tük­ke eri­ti häs­ti ei tund­nud ning toi­mus ai­nult üks har­ju­tus­lask­mi­ne.

Soo­mest saa­bu­nud mees­te suu­rim soov oli pää­se­da rin­de­le ja sel­lest tek­kis suur ra­hul­o­le­ma­tus. Nii lah­ku­sid pal­jud oma­vo­li­li­selt laag­rist, et min­na koos 1. pa­tal­jo­ni­ga Tar­tu rin­de­le vaen­la­se vas­tu võit­le­ma. Tar­tu rin­de­le jõud­nu­test olid pal­jud tan­ki­tõr­je­kom­pa­nii me­hed, kel­lest plaa­ni­ti te­ha omaet­te ük­sus. Sa­mu­ti ka­dus me­hi kas ko­ju või met­sa, mit­med tea­ta­sid plaa­nist üle me­re põ­ge­ne­da.

Kok­ku oli Keh­ra ta­ga­va­ra­pa­tal­jo­nis sep­temb­ris 1944 um­bes 2000 meest, kel­lest üle 700 olid soo­me­poi­sid. Keh­ras ol­di ku­ni 18. sep­temb­ri­ni, siis saa­de­ti me­hed kait­se­po­sit­sioo­ni­de­le Maar­du-La­ge­di joo­ne­le. Ku­na Sak­sa oh­vit­se­rid lah­ku­sid ük­su­se juu­rest, rel­vas­tus oli kehv, nap­pis las­ke­moo­na, lah­kus osa me­hi ko­du­des­se või Tal­lin­na. Saks­las­tel oli plaan jät­ta siia en­ne lah­ku­mist tü­hi maa, kuid Maar­du lä­his­tel ol­nud me­hed ta­kis­ta­sid neil fos­fo­rii­di­te­hast õh­ku las­ta ja võt­sid ära rel­vad. Sa­ma­moo­di võt­sid eest­la­sed oma kait­se al­la ka Keh­ra te­ha­se ega lask­nud saks­las­tel se­da õh­ki­da. Rel­vi võe­ti ka Nar­va maan­teel ta­ga­ne­va­telt saks­las­telt, mil­le ta­ga­jär­jeks oli rel­vas­ta­tud konf­likt saks­las­te­ga 21. sep­temb­ril, kus lan­ges kaks soo­me­pois­si. Järg­mis­tel päe­va­del osu­ta­sid soo­me­poi­sid vas­tu­pa­nu ju­ba Pu­naar­mee­le Ko­sel, Vask­ja­las, Pääs­kü­las ja Kei­las, pal­jud lii­tu­sid ad­mi­ral Pit­ka löö­giük­su­se­ga.